noorem kui Kebet praegu, vaevu esimesed vurruudemed nina all. Ja väljas tuli olla mehe eest. Kõigil tuli.
Tookord tapeldi vallidel ja häda seisis selles, et kõiki mehi ei saanud pearünnaku suunal välja panna. Osa, eriti nooremad, pidid mujal vahti pidama, et mõni üksik salk teisest kohast üle valli ei roniks ja tagant kaela ei langeks. Seda oli nii kerge teha. Siis ei võinuks enam keegi ennustada, mis sellest segadikust saab. Linn oli neile elamiseks pidevalt liiga kitsas, aga liikuva vaenlase vastu kaitsmiseks ometi liiga suur.
Lisaks olid nii Kaharel kui ka mõned teised juba pärast eelmist lahingut kahtlust avaldanud, et on ainult aja küsimus, millal Hulgused tulenoolte peale tulevad. Peaaegu kõigi linnamajade katused aga olid õlgedest, vaid mõned üksikud kasutasid veel nahku, nagu muistsel Hulguste ajal välielamuid kattes. Ainus, mis süütamist võis takistada, oli oht, et siis põlevad ära ka viljavarud ja muu vara, mille pärast neid sõdu õieti peetigi.
Tookord tulid ungelapsed toime. Võib-olla just sellepärast, et ka kallalekippujad ei teadnud vist päris hästi, mida niisuguses kohas õieti ette võtta. Linnu ega valle mujal ju polnud. Aga karta võis, et sellest ja mõnest veel varasemast korrast, millest Ungur mäletas kaugest lapsepõlvest vaid ühtainust meeletut hirmupäeva, olid Hulgused midagi juurde õppinud. Ja nii pidid ka ungelapsed millegi uuega vastama, et püsima jääda.
Orusuhu minekuga oli jälle teine mure. Mis siis, kui osa vaenajaid mööda mäekülgi läbi ronib ja kaitsetut linna ründab? Sel juhul tuli naistel ja lastel ainult joosta – võimalikult laiali – ja loota, et rüüstajaid on liiga vähe ja põgenikke liiga palju, et enamikku kätte saada.
Tõsi, see ei olnud siiski väga oodatav teguviis. Ei tulnud Hulgusedki lihtsalt lõbu pärast tapma ja naisi röövima. Nad tahtsid eelkõige linna talvevarusid. Neid ega pudulojuseid ei saanud kuidagi ära viia, kui pealahing orusuul võitmata. Kõik jõud pidid keskenduma sinna.
Aga selleks Kaharel sõjapealik oligi – nagu juba ta isa ja vanaisa –, et otsustada, mida tegema peab. Kõrvalt see küll kerge ei paistnud. Oli ta Olakka künkalt üldse sõna saanud, kui palju Hulguseid seekord on? Või kas sõnatooja isegi öelda oskas?
Just enne Peamaja jooksis Ungur Leetaga vaat et kokku. Mõlemad peatusid vaid hetkeks. Praegu ei olnud aeg pikalt unistada. Nad polnud isegi sellest rääkinud, kas nad üldse kokku elama hakkavad, ja kui, siis kelle kolde juures.
Vanad kombed, mil mees asus alati naise kolde juurde, olid linnas kiiresti hakanud segunema vastupidise liikumisega. Seda tingis ruumikitsikus, nii et läks, nagu juhtus. Ja kohe päris oma kollet asutada muutus neis oludes üha raskemaks. See mure oli kõigil noortel ja oli hakatud koguni rääkima, et koldeid – nagu elamuid vana harjumuse kohaselt kutsuti – peaks hakkama ehitama lihtsalt väljapoole valle, kuigi see polnud vist hea mõte.
Praegu ütles Leeta talle murega silma vaadates ainult kaks sõna: „Hoia ennast.” Ja Ungur vastas samuti kahega: „Sina ka.” Siis jooksis kumbki omas suunas.
Ungur jõudis sõpradele järele Peamaja sissekäigul, kuhu nood paljude saginas olid takerdunud. Isa Varrut Ungur siin ei näinud, võibolla oli ta sees varustust jagamas. Noored poisikesed tassisid sõjariistu välja. Isa leidmisel polnudki tähtsust. Küll nad varsti kohtuvad, kui sõjasalk liikuma hakkab.
Ta riputas omaenda vibu selga, kogus pika oda ja viskeodad ühte kätte ja kahmas teise käega neli kilpi kaenla alla. Need ei tahtnud sinna ära mahtuda, nii et ta pidi kandami hoopis õlale kohendama. Teised võtsid samuti nii palju kraami, kui suutsid. Tagasiteel jooksis nende ees ja taga naisi ja poisse, kandes küll kilpe, küll odasid ja vibusid–nooli, aga ka pika varrega kivikirveid ja vaiatagumise vasaraid.
Relvad tuli kaugemalt koju kiirustavatele meestele juba välja vastu viia, et need rutem minekuvalmis saaks. Praegu võis kiirus palju otsustada. Orukitsusesse tuli jõuda enne vaenlasi. Nad ei hakanud tunglemise tõttu isegi tuldud teed tagasi trügima. Vallist võis kõikjal üle ronida ja jõuda sissekäigu juurde ringiga väljastpoolt.
Seal oli olukord endisega võrreldes muutunud. Kahareli juhtimisel hakkas linna sõjasalk juba moodustuma. Siin sai ka iga väljast tulnud mees, kes linna enam ei jõudnudki, kätte varustuse, mille naine või ema oli kodunt toonud – pikkoda, pungil nooletupe ja omaenda vibu (harjunud tööriist oli alati käepärasem ning täpsem). Kirve või raske vasara võis valida ka Peamajast kohale kantute hulgast. Lõike- ning torkenuga oli igaühel – nii mehel kui naisel – nagunii alati vööl. See oli töö- ja söögiriist. Aga kõlbas ka muuks.
Ning muidugi kilbid. Neid kodudes ei hoitudki, vastasel korral võis karta, et mõnigi ungelaps kahtlase väärtusega eseme mõnel puudevaesel hetkel kolde tarvis ära kasutab. Koos oli neid punutud, aga polnud vähe mehi, kes kahtlesid ennenägematute imeasjade otstarbekuses.
Tegelikult ei olnudki need midagi rohkemat kui korvipunumise kombel pajuvitstest kokku põimitud matid, millele lõpuks lambanahk peale tõmmatud, tokerjas vill kandjast väljaspool. Niisuguseid kihte oli kaks kokku liidetud ja kolmas nahk veel sisemisele poolele pandud. Ungur mäletas hästi nurinat, kui palju väärt kasukaid sel kombel kaotsi läheb. Kuidas sai niisugune nahk tublit noolt peatada, keharaskusega surutavast odast rääkimata, kui ta ehtsat looma ei kaitsnud.
Ent Kaharel, kelle mõttest see ilmaime sündis, oli end eelmises sõjas nii vaprast küljest näidanud, et tema sõna jäi peale. Lisaks korraldas ta esimese „imeriista” avaliku proovimise, kus igaüks sai oma vibuga katset teha. Kilbist oli abi – eriti kui nool ei tulnud liiga lähedalt või kui kilp kallutati poolviltu. Võib-olla just tema nõtke järeleandlikkuse ja kihilisuse tõttu, millesse noole- või odateravik lihtsalt kinni takerdus.
„Elus loom ei kanna kaht kihti korve kolme naha vahel,” naeris Kaharel ungelaste imestust. Ent isalt kuulis Ungur, et ka sõjapealik oli oma vaimulapse pärast algul üsna murelik olnud. Enne üksinda palju proovinud ja ümber teinud, kui avaliku katseni söandas minna ja selle järel kilpide üldist tegemist nõudma hakkas.
„See on sellepärast, et me elame nüüd paikselt,” oli ema Denda selle peale kolde äärest nutikalt kostnud. „Meil on nüüd paljugi, mis enne pähe poleks tulnud, kuna seda poleks nagunii saanud kaasa vedada.”
See oli tõsi. Need põlvkonnad, mis lahutasid Suure Ema Unge lapsi ajast, mil nad ise Hulgustena maailmas rändlesid, olid läbi teinud määratu muudatuse paremuse poole, kuigi mõne arvates kaotatud vabaduse hinnaga. Ja naistest, kellele omistati paikseks jäämise au – või süü – ei jätnud just nende jätkuvate süüdistuste tõttu keegi juhust kasutamata, et seda paremust esile tõsta. Nii ka Unguri ema Denda.
Järgnesid harjutused, mille Kaharel välja oli mõelnud, et kilpide tagant kõige tulusamalt võidelda. Mida mehed uuest veidrusest ka ei mõelnud, kaasa tegid nad selles päris meelsasti. See oli kanalite kaevamise ja muude põlluga seotud tööde kõrval tänuväärt vahelduseks. Ja kanalitest oli neil siiralt kõrini. Ainult väljavaade nii suure inimeste hulga juures ilma põldudeta nälga surra hoidis neid töös.
Muidugi võinuks nad eraldi rahvakildudeks hargneda. Nii oli liiga suurteks paisunud sugukondade puhul iidsetel aegadel ikka tehtud. Kuid praegu poleks naised paiksest elust enam loobunud. Lisaks oleks tulnud laialdaste jahialade pärast võidelda. Vaba maad oli kuidagi väga vähe järele jäänud või polnud seda enam üldse. Inimesi oli üle kogu maa veidralt palju saanud ja nad ei tahtnud jahti pidades enam ära mahtuda. Seda enam, et ka jahiloomade arv kippus samasuguse kiirusega kokku kuivama.
Oli kuidas oli, igatahes marssisid ungelapsed nüüd esimest korda kilpidega oma linna kaitsma. See tähendab, nad oleksid marssinud, kui oleksid kuulanud Kahareli tungivaid hüüdeid, et hakatagu lõpuks ometi liikuma. Kogu linnarahvas oli väljas minejaid saatmas, enne kui sissekäik igaks juhuks kinni
