nooleparved laskmata või ei saavutaks vähemalt endist hävitavat rütmi. Kuid ka ambujate salk jäi ikka veel tihedasse troppi, kasutamata üldse lageda välja avarust. Niisama hästi võinuks lahing toimuda orukitsuses.
Mõte oli arusaadav. Teine salk pidi kohe, kui esimene nende katte all käsitsivõitlusse jõuab, omakorda ründama ja andma ungelastele surmahoobi. Aga selleks pidi esimene salk esmalt ikkagi käsitsivõitluseni jõudma.
Häda õnnetuile! Vahest oleks niisugune plaan päris alguses veel läbi läinud. Nüüdseks oli ründajate arv kolmandiku võrra kahanenud, noolevarud aga esimese arutu raiskamise järel hoopis nutuses seisus. Praegu ambuv pool moodustas Hulguste esimese noolerahe võimsusest vaid kolmandiku. Ja nemadki pidi kõvasti kokku hoidma, et mitte kasutuks muutuda.
Olles esimese, tõelise raju üle elanud, ei pannud ungelapsed nüüdset oma kilpidest varikatuse all enam millekski. Lauplaskmise vahemaale, mis võib-olla löönukski kilpidest läbi – aga ainult võib-olla ja ka siis ilma suurema jõuta – ei saanud Hulgused aga tulla. Siis pidanuksid nad samasuguse lauplaskmise ka ise välja kannatama ja seda ilma kilpideta.
Mis aga kõige tähtsam: rünnakule jooksev salk ei olnud enam nii enesekindel ja võidus veendunud kui algul rünnanud mass. Moodustasid ju nemad sellest massist nüüd vaid kolmandiku. Ja nad olid juba näinud, mis juhtuda võib, kui kilpidest koletis kiiresti ja rütmiliselt nooleparvi sülitab.
See pani rünnaku raevukale kisale vaatamata juba algusest peale peaaegu koomiliselt takerduma. Paistis väga sedamoodi, et ungelapsi taheti küll lüüa, aga kohale jõuda eelistati teiste selja taha varjudes. Ühtse rahva puhul oleks seda ehk häbenetud, aga siin oli koos mehi paljudest eraldi suguharudest, kes muidu omavahel ehk kõige suuremad sõbrad ei olnudki. Nii oli pealetung algusest peale õige kõhklev.
Ungelapsed talusid eelmisest kogemusest julgustatuna mehiselt peaaegu mõttetut kaarnoolte sadu kilpkatusesse ega vaevunud aeglasemalt kui muidu ligi „tormavale” rünnakusalgale isegi omalt poolt kaarnooli vastu saatma. Nad teadsid nüüd värskest kogemusest, et laskemoona võis hoida millegi palju parema jaoks.
Lubanud ründajad ainsagi vastuseta vaid neljakümne sammu peale, andis Kaharel juba üle piiri närvitsevatele, aga siiski kindlalt kuuletuvatele meestele lõpuks käsu laupambumiseks. Oli tõsine risk alles nüüd laskmisega alustada. Kuid seda tapvam oli iga lähedalt lastud nool, ja neid – just oma ja harjumuspäraseid nooli – ei jätkunud ka ungelastel lõputult. Selleks ajaks, kui nooled otsa saavad, pidi vaenlane juba ka käsitsivõitluseks nõrgem olema, muidu oleks lõpp käes hoopis neil endil.
Ründajate vastas seisev kilpidest koletis, mis seni otsekui väljasurnult vaikis, prahvatas taas ellu ja sülitas tapvast lähedusest ning ennenägematu kiirusega ühe nooleparve teise järel ründajaile otse vastu vahtimist. Hulguste ambumisgrupi poolt vaid natukeseks tugevnenud kaarnooletamine kannatati välja sellele tähelepanugi pööramata. Tuli vastu võtta, mis tulema pidi, kuna teist teed lihtsalt ei olnud. Keda tabas, seda tabas, keda ei tabanud, ambus ise edasi. Taas raius Kahareli hääl halastamatult ja tempot võimalikkuse piirile tõstes: „Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Teine! Kolmas!”
Ja taas muutus ründajate eesliin oigavaks, takerduvaks, korisevaks, veritsevaks ja maha langevaks segadikuks. Püstijäänuid kandis hoog veel eelmise rünnaku peatamisel tekkinud kehadekuhjani ja lisas sellele täiendust, siis põgenesid terveks jäänud taas, jõudmata välja visata neidki väga väheseid viskeodasid, mis olid esimesest kokkupõrkest säilinud. Jälle naksusid nooled paaniliselt kaugenevatesse selgadesse halastamatut kättemaksu.
„Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Aitab!”
Seekord oli häving peaaegu täielik. Lauplaskmisest pääses omil jalul vaevalt paarkümmend pagevat meest ja needki viisid reites, käsivartes ja kehas kaasa igasse ilmakaarde turritavaid noolevarsi.
Juhtunu oli nende jaoks ikka veel nii uskumatu ja õudusttekitav, et nad ei peatunud isegi ohutus kauguses, et teravikke välja kiskuda, vaid pagesid aina edasi, verised ning lüüa saanud. See polnud enam sõjasalk. Need olid millegi ennenägematu otsa tormanud salga õnnetud jäänused.
Kuid Hulguste amburisalk oli veel alles. Otsustavatel hetkedel üksnes nooli lastes ja kõike kaela sadavat välja kannatades olid need mehed ungelastel peaaegu meelest läinud, kuigi see, mis kaela sadas, oli just nende poolt läkitatu. Jooksvate ründajate oht oli palju reaalsem ja kaalus kõik muu üles. Teiste jaoks ei jätkunud enam aega, seda enam, et Hulguste ambujatel ei paistnud lõpuks jätkuvat nende jaoks enam nooli. Igatahes ei olnud neist oma ründavate ja siis pagevate, aga kogu aeg hirmsaid kaotusi kandvate kaaslaste toetuseks enam suuremat asja.
Nüüd tuletasid nad end äkitselt paisuva möirgamisega jälle meelde.
Uuest võidust joovastunud ungelapsi see ei kohutanud. Kas ründavad samuti? Tulgu ainult! Nooled pole veel päris otsas. Jätkub parajasti teilegi.
Ja Hulguste viimane salk ründaski. Aga… nad ei tulnud kilpkoletise peale, kus ungelastel tarvitses teha vaid väike pöördmanööver, et uusi pealekippujaid vanal harjunud viisil tervitada. Ümberrivistumine oli juba peaaegu lõpule viidud, kuid Hulgused hoopis möödusid nende endise vasaku tiiva suunalt ja tormasid nüüd mitte enam nende, vaid… Ungelinna poole.
Millele nad lootsid? Mida mõtlesid? Võib-olla oli see ainult kättemaks. Nad pidid teadma, et linn paneb võitluseks välja kõik, keda saab, ja et need kõik olid praegu siin, mitte linnas. Ning et linn ise on seetõttu kaitsetu. Aga vahest oli juba pärast esimest, kohutavate kaotustega tagasi löödud rünnakut otsustatud, et pärast nii paljudest küttidest ilmajäämist lihtsalt peab linna ja sealsed toiduvarud ära võtma, maksku see mis maksab, muidu ootab ohvriterikas näljatalv juba nende oma sugukondi. Järgnenud tapatalgud muutsid selle vajaduse otse meeleheitlikuks. Hulgustel ei olnud enam muud väljapääsu.
„Joostes!” kisendas Kaharel. Selle käsu oleks ta võinud vabalt andmata jätta. Kogu lahingurivistus värises kohutavat ohtu taibates nagu kiimas krants ja hakkas koost lagunema. Nad oleksid niigi läinud – käsuga või ilma. Võib-olla just sellepärast Kaharel käsu andiski. Et meestes ei tekiks hetkekski juhitamatuse tunnet. Siis oli ka tegelikku juhtimist pärast kergem taastada. Et seda peagi uuesti – ja hädasti – vaja läheb, polnud kahtlust.
Kaitsetu linnani oli poolteist tuhat sammu ja esialgu jooksid vaenutsevad salgad peaaegu kõrvuti. Kuid Hulgused olid oma eluviisist tingitult palju paremad jooksjad. Ungelaste ihuramm tulenes ränkraskest, aga tuimast tööst niisutuskanalitel. Hulgused jälitasid pidevalt jahisaaki – mitte vahetevahel ega lusti pärast nagu ungelapsed – ja selleks pidi suutma joosta. Nad hakkasid ette jõudma – aeglaselt, aga kindlalt. Ning ambumiseks polnud ungelastel aega. Iga peatumine oleks neid veel lootusetumalt maha jätnud, varsti isegi nooleulatusest välja.
See, et ungelapsed teadlikult vaenlase poole nihkusid, pikendas nende teekonda veelgi. Nii juhtus, et Hulgused libisesid eest ära ja kokkupõrke asemel, mida ungelapsed vaenlase peatamiseks vajasid, jooksid salgad nüüd lihtsalt ühel joonel linna poole – ründajad ees ja kaitsjad üha rohkem maha jäädes taga.
Unguril käis läbi pea, et olukord kukkus praegu välja just niisugune, nagu ta oli seda enne lahingut kujutlenud – juhuks, kui nad oleksid püüdnud ootamatult Olakka künka tagant ilmunud ja orukitsuse juba läbinud vaenlaste eest linnavallidele taganeda ja Hulgused ajaksid neid taga. Aga nüüd olid hoopis ise taga ajamas. Osad olid vahetatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО
