nagu lapsed Suurt Isa, siis nad ka lootsid. Külmalt ja ühtlasi raevukalt, nii nagu sõjapealiku kogu hoiak oli neisse sisendanud.
„Edasi teeme, nagu oleme harjutanud,” jätkas Kaharel. „Esimene rida moodustab kilpidest seina ja katab. Teine ja kolmas hakkavad vaheldumisi laskma. Baggo! Kümme kõige nooremat, ja neljandasse viirgu, seljad meie poole. Neid on kolm korda rohkem ja me ei taha selja tagant üllatusi.”
Pealiku poeg ei näidanud ainsagi žestiga solvumist, et ta põhilahingust vähemalt esialgu kõrvale jäeti. Praegu ei olnud vaidlemise aeg, seda teadsid nad kõik. Ja noh, vähemalt pandi teda „lapsi” juhatama. Ta lähematest sõpradest kuulus nende hulka ainult Kebet.
Hulgused tulid paraja noolelennu kaugusele ja jäid sinna seisma – niisama korratu, ainult kolm korda suurema jõuguna kui ungelapsed. Niisama korratu? Ei! Ungelapsed ei seisnud enam korratult nagu esimesel hetkel saabumise järel. Õpitut meelde tuletades seisid nemad nüüd kolmeviirulises võitlusrivis ja vähemalt praegu tuli tülpimus põllutööst, mis soodustas võitlusharjutuste tegemist, neile kasuks. Rivistus oli otstest veidi painutatud nagu vibukaar ja selle seljatagust kattis neljas, väiksem rivi – Baggo oma noorukitega.
Hulguste seast eraldusid kolm meest, keskmisel parem käsi rahumärgiks üles tõstetud. Kaharel, Varru ja vana noolemeister Sakanop läksid samal viisil vastu. Veel polnud verd valatud. Praegu võis veel läbi rääkida. Selge oli, et oma hulga tõttu lootsid Hulgused võita üldse ilma kaotusteta. See oli vanade hõimusõdade iidne viis. Kumbki pool näitas oma jõudu ja nõrgem lihtsalt lahkus, et endale uus asuala otsida. Milleks mõttetud ohvrid?
Ent praegu oli lugu hoopis teine. Ungelapsed ei saanud enam lahkuda. Põlde ja linna ja kogutud vara ei olnud võimalik kaasa võtta. Ja minek ilma nendeta tähendas niisugusele kooslusele hukkumist, lihtsalt pisut aeglasemat ja piinarikkamat kui siin ja kohe.
Täiskasvanud peaksid ehk vaenulike suguharudega võideldes mõne aja vastugi, aga vanurid ja väikelapsed hukkuksid ilmselt juba sel talvel. Neil tuleks siis võidelda jahialade pärast ja isegi võites hargneda, et end üksnes jahiga ära toita. Põllutöö peale võidi küll uriseda, aga nii järsud muutused ei olnud võimalikud. Ja ühtekokku oli see kõik mõeldamatu.
Seda Kaharel, Varru ja Sakanop riisujatele ka ütlesid. Mitte küll nii sõnaselgelt, kuna üksteise keeli mõisteti kehvasti, kuigi need pärinesid vist samast igiammusest juurest. Ent seda ilmekamad ja täiesti üheselt mõistetavad oli läbirääkijate žestid. Hulgused tahtsid, et ungelapsed siit kaoksid ja peale oma jahiriistade midagi kaasa ei võtaks. Vastuseks tuli järsk keeldumine. Siis kiirustasid kummagi poole läbirääkijad omade juurde tagasi. Sõnade aeg oli läbi.
Hulgused nihkusid aegamisi, aga kindlalt lähemale. Seni seisid nad noolelasu piiril, nüüd tulid juba korralikule ambumiskaugusele. Muidugi olid nad seal ka ise ungelaste nooleulatuses, kuid mida pidid nad kartma, kui võisid igale noolele vastata kolmega. See väike salk seal vastas lihtsalt upub õige kähku omaenese verre.
„Hoidke kilbid valmis, aga praegu veel maas,” õpetas Kaharel. „Algul kaitsevad kõik! Käsu peale – ja mitte enne kui käsu peale – hakkavad teine ja kolmas viirg vaheldumisi ambuma. Nagu harjutasime. Käed kilpidele! Valmistuge tõstma! NÜÜD!!!”
Viimase hüüatuse põhjustasid Hulguste summast õhku paiskuvad nooled. Esialgu polnud see veel mingi pilv. Paistis, et kallalekippujate suur hulk ei olnud omavahel kuigi heas kooskõlas – küllap puudus neil isegi ühtne juhtimine. Mis seal imestada, ründajad olid kõikjalt kokku tulnud nagu mõnele suurele jahile. Ainult et vastas ei seisnud praegu mõistuseta loomakari.
Kahareli käsu peale kerkisid esimese viiru kilbid – maha toetatult ulatusid need mehele peaaegu rinnuni – nagu ühtne sein. Hoidjad ise kükitasid kilpide taga, nii et päidki ei paistnud. Kaks järgmist viirgu ning neljas, noorukite väiksem viirg tõstsid endi omad katuseks.
Kohe hakkas kilpide pihta tabamusi nagisema, algul hõredalt, siis veel hõredamalt, mis tulenes kindlasti Hulguste üllatusest tekkinud ootamatu vaatepildi tõttu. Aga kohe said nad sellest üle ja noolesadu tihenes raheks. See isegi kostis samamoodi nagu rahe vastu onnikatust, kui viimane polnud tehtud mitte õlgedest, vaid vana kombe järgi nahkadest.
Tavalises olukorras pidanuks taoline kolm korda arvukama vaenlase läkitatud noolesadu väiksema salga otsekui maa pealt ära pühkima. Nüüd kostis kilpide alt siin-seal üksnes närvilist irvitamist ja kellegi erutatud häält: „Las aga raiskavad nooli! Las raiskavad!”
Kellegi nooltevaru ei olnud lõputu. Hästi varustatud jahimehel oli neid kaasas paarkümmend. Sõtta minnes võeti muidugi rohkem – kui oli võtta. Hea noole tegemine nõudis palju tööd ja vaeva. Aga see, mis siin toimus, ei olnud jaht. Siin tühja lastud nooli enam üles korjata. Siin ei kössitanud vastas lõksu aetud ja kaitsetud ulukid.
Kilpidest hoolimata kostis ungelaste seast ka oigeid ja vandumist, kui õnnestunud kohta sattunud nool ülalt mõnda kilpidevahelisse pilusse sattus. Otse teises viirus kükitava Unguri silme ette ilmus kahe kilpi hoidva käe vahelt nooleteraviku ots. Aga ainult ots. Ülejäänu oli kihtidesse kinni jäänud. Küllap läks mujal samuti ja kergeid vigastusi tekitasid ainult Hulguste juhuslikud õnnestumised. Kogu meeletu nooleraju, mille hulk ja tihedus pidanuks nad hävitama, läks tegelikult tühja.
Tõsi, see oli alles kauge kaarlaskmine. Laupambumine ligida maa pealt pidi osutuma palju tapvamaks. Ainult et kui Hulgused samal viisil jätkata kavatsesid võisid nad avastada, et selleks neil enam nooli ei jätkugi. Ainult puudulik juhtimine ja tohutu üllatus ungelaste haavamatuse üle võisid põhjustada nii totrat raiskamist.
Siis harvenes noolesadu järsult ja lakkas lõpuks täiesti. Ka viimane Hulgus oli aru saanud, et nii mõistusevastane kaitsetarandik tuli eest pühkida kohapeal ning vanal heal kätejõul. Ja siis on need rohusööjad neil käes. Kolmekordne ülekaal oli ikka veel alles, kui mitte koguni suurenenud. Ja seda teadis ja uskus iga Hulguste kütt, et rinnutsi võideldes poleks kohalikest neile siinsel avamaastikul vastast ka võrdse arvu juures.
Kähedad innustavad üksikröögatused paisusid metsikuks kisaorkaaniks ja siis nad tulid, olles jooksul kasutud vibud kõrvale heitnud, odade ja kirvestega nagu purustav mägilaviin. Jäi vaid läbida see tühine vahemaa ja teha neid narritanud veel tühisemale vastasele tõelise mehe kombel ots peale. Kuid siis juhtus midagi tõesti mõistetamatut.
„Olge valmis!” kärgatas Kahareli hääl kilpkatuse all. „Teine viirg!”
Ungur lasi kilbi langeda, tõstis püsti kerkides teise käega vibu ja kiskus seljal rippuvast tupest noole. See sai peaaegu üheks sulava koondliigutusega nöörile pandud, nöör pingule tõmmatud ja nool üle kükitades kilprinnatist hoidva esimese viiru lendu lastud. Nii tegi üheaegselt kogu viirg ja kükitas taas maha, kiskudes juba seal tupest uue noole ja pannes nöörile. Rajuiilina läheneva vastase poole oli paiskunud üle kahekümne noole. Kõik käis nii kiiresti, et Ungur ei jõudnud isegi tulemust näha.
„Kolmas viirg!” käsutas Kaharel ja samal ajal viskusid püsti nemad. Kõik kordus.
„Teine viirg!” Uuesti püsti, juba nööril olnud nool lendu ja tagasi alla, et mitte kolmandale viirule ette jääda. Ka nüüd ei jõudnud tulemusi vaadata. Ründajad olid lähemal ja kui keegi ka langes, jäi ta jooksva massi selja taha. Ent read just nagu olid hõrenenud. Või ta ainult tahtis seda nii väga uskuda, sest hirmu külm käsi pigistas lähemale tormavat surma nähes taas rinda. Kui need seal kohale jõuavad, on ungelastega – ka temaga – lõpp. Aga käed ja jalad töötasid nagu iseendast edasi, tehes, mida oli õpitud ja mida pidi tegema.
„Kolmas viirg!”
Esimesed
