miks just teda ta enda silmis esile tõsta. Sest mingit ametlikku grupijuhti neil polnud. Nelja inimese puhul polnud sel esiteks mõtet. Teiseks tegeles igaüks neist nagunii omaenda ajaperioodiga.
Ent ta sai ka Lessingist aru. Küllap püüdis direktor niiviisi ergutada neid kõiki üksteise vaimu turgutama. Kuna see oli ainus, mida ta meeleolu tõstmiseks teha sai.
„Sul oli eile vahepäev,” ütles Lessing. „Anna andeks, et ma seda nii nimetan. Ma ju kuulsin, missugune päev see sulle oli. Aga „sukeldumise” seisukohast oli vahe. Kas täna lähed?”
Ivor noogutas, täheldades perifeerse mõtlemisega, et kuulda võis direktor eilse kohta ainult Mirekilt. Mehelt, kelle kohta ta ise mingit infot anda ei tahtnud. Noh, polnud parata. See oli salatsemise maja.
„Ülepinget tuleb vältida,” ütles Lessing talle tõsiselt silma vaadates. See oli ainult kontrolliv žest, kusjuures üsna abitu. Peale „sukeldujate” endi ei saanud keegi nende hetkekõlbulikkuse üle otsustada. Ei ükski meedik ega mõõteriist. Kõik oli puhtalt tunnetuse küsimus.
Probleem seisis selles, et tegevus, mida nad nimetasid „sukeldumiseks”, tekitas sõltuvust. Mitte füsioloogilist, kuna kehasse ei süstitud mingeid kemikaale. „Sukeldumine” hakkas lihtsalt tõmbama. See võis omakorda pärssida otsustusvõimet oma suutlikkuse üle. Tagajärg oli lihtne – töövõime kaotus kaheks või kolmeks nädalaks. Algul oli juhtunud, et isegi pikemaks ajaks, aga nad õppisid oma kogemustest. Kelleltki teiselt neil õppida ei olnudki.
„Ma suudan,” ütles Ivor, ülemuse pilgule kindlalt vastates. Ta tundis, et suudab. Eilsest hoolimata, võib-olla isegi seda enam. Pärast eilset oli lausa vaja siit eemale saada.
„Eks mine siis alla ja valmista ennast ette. Gillian on ka täna. Martin käis eile. Sammy küll puhkas, aga ütles, et täna veel ei riski. Võtab päeva lisaks. Nemad teevad kokkuvõtteid. Paistab, et teie enesehindamise võime on paranenud. Hea seegi.”
Jutuajamine oli läbi. Direktoril tuli nende nelja „sukelduja” kõrval juhtida veel kogu majatäit iga sorti tegijaid, kõiki neid osakondi või õigemini osakondade juhatajaid. Neil neljal polnud ei osakonda ega selle juhatajat. Nad nimetasid end lihtsalt Grupiks. Ent staatus oli selline, et lahkudes leidis Ivor eesruumis kaks osakonnajuhatajat, kes ootasid kannatlikult oma järjekorda ning kellest sekretär tema sealoleku ajal isegi teatama polnud hakanud. Grupi liikmete kohalolekul oli direktor teiste jaoks lihtsalt kinni.
Ta laskus liftiga neli korrust allapoole – madalaimale maa-alusele, mida kutsuti miinus teiseks. Sinna pääseski ainult liftiga, mis nõudis isikliku kaardi läbitõmbamist. Maapealsed töötajad – keda oli valdav enamik – kasutasid kolme korruse vahel liikumiseks treppe. Erivajadusel pääsesid nad mõnda miinus esimese laboratooriumisse. Miinus kahte – kõige alumisse –, kuhu laskus Ivor, ei olnud peaaegu kellelgi luba.
Ja kui ka Tsitadellis elekter kaob ja elektroonika kuradile lendab, on kogu süsteemil lips läbi, mõtles ta liftist välja astudes.
Kaks pööret inimtühjades koridorides, siis avas ta korraks transiitoriruumi ukse ja vahetas valvetehnikuga vaikiva noogutuse. Seejärel pööras paremale ning avas kümmekonna sammu järel ettevalmistustoa ukse. Need toad olid kõigil neljal isiklikud. Kell oli kümme minutit kaheksa läbi, nii et tõenäoliselt viibis Gillian juba enda omas. Noh, sel polnud praegu tähtsust. Millelgi kõrvalisel polnud praegu enam tähtsust.
Ta lülitas sugestiivpuldi sisse ja reguleeris mõningaid nuppe. Tuppa hakkas voogama osoonirikast männimetsaõhku ning tasast tuulekohinat. Kuid täna läks vaja midagi veel tõhusamat. Valik oli üsna avar. Mõelnud veidi, lisas ta tuule taustale vaikse, peaaegu monotoonse muusika. Sellel olid hallutsinatiivsed omadused. Ei mingeid nägemusi. Lihtsalt suur lõpmatu rahu, mis nihutas kogu ümbritseva reaalse maailma järk-järgult kuhugi kaugele ja tekitas läbi pilvede hõljumise tunde. Ta heitis kingi jalast võtmata nahkdiivanile ja sulges silmad. Praegu teenis kõik vaid keskendumist.
Kolmveerand tundi hiljem tõusis Ivor püsti, lülitas puldi välja, pani kohvikeetja taimerile ning astus nagu somnambuul transiitoriruumi suunas. Sisenes sõnatult.
„Viies,” ütles tehnik vaikselt ja lakooniliselt. Nüüd oli neid juba kaks kohal, nagu pidigi, aga Ivor ei noogutanud teisele isegi tervituseks. Ainsa sõnaga antud info peale samuti mitte. Mentaalselt oli ta pooleldi juba ära. Ta lihtsalt kõndis viienda kabiini juurde, mis – nagu kõik kaheksa – meenutas kapisuurust püsti asetatud kanamuna. Ülemine kolmandik oleks nagu hiigelnoaga ära lõigatud ning tagumist serva pidi üheksakümnekraadises pöördes lõpuni lõikamist oodanud.
Seda ei juhtunud. Kui allosa küljel paiknev uks Ivori järel sulgus ning ta peaaegu kogu muna sisemust täitvas lenduriistet meenutavas toolis koha sisse võttis, vajus ülaosa tasase surinaga alla tagasi ja moodustas alumisega jälle terviku, langetades ringikujuliselt paigutatud aparatuuri Ivori pea ümber. Kõik oli vaikne, hämar, ja siis… ei olnud Ivor Rennik enam ta ise. Ta oli Ungelaste Ungur.
6
„See suitseb! Suure Ema Unge nimel, see suitseb!” Baggo väljasirutatud käsi osutas käänulist orusuud varjava Olakka künka suunas. Ühtäkki oli ta hääl erutusest kähe, nagu polekski äsja allikast janu kustutatud.
Ungur nägi isegi, teised kaks samuti. Nubor, kelle kord oli parajasti kanda, viskas saagiks saadud mägikitse õlgadelt maha. Noorim neist, Kebet, kes oli kitsekandmisest prii, vaatas ehmunult vanemaid sõpru, kuid päästis eeskuju järgides vöölt valla ka oma kandami – mõned sinna riputatud jänesed. Lõbus jahipäev oli ühe ropsuga unustatud, värske liha ei omanud enam mingit tähtsust. Kui Valvur oli Olakka künkale kuhjatud õlgede ja metsakuiva haokuhila süüdanud – kuhila, mida isegi vihmasel ajal nahkadest varikatuse all kuivana hoiti –, tähendas see häda.
„Just õigel ajal,” urises Nubor, kelle lõuga kattis juba päris korralik habemeoras. „Meil on vili koristatud.”
„Miks neil endil vaeva näha, kui meie selle ise ära teeme?” märkis Ungur kibedalt. Ühelgi neist polnud kahtlusi, mida märgutuli tähendab. Need oli Hulgused. Ja mitte esimest sügist.
Nad ronisid viimasest rüsikivikallakust alla, et otsem tuleks. Nüüd läks kiireks.
„Hoidke hingeõhku!” käratas Baggo kurjalt. Vahetevahel tuli talle sõprade seltsis ka muidu meelde, et ta on Ungelinna sõjapealiku Kahareli vanim poeg, ent praegu oli teda juba haaranud eelseisva võitluse raev – võitluse, mida ükski ungelaps ei ihanud, aga millest kellelgi neist ka pääsu polnud.
Neli noorukit hakkasid jooksma. Üks käsi hoidis korraga vibukaart ja üht või kaht viskeoda, teine vaheda ja laia räniteravikuga pikka torkeoda, nahkne nooletupp hüples seljal ning vaiguga sokusarvest pideme külge joodetud kivinuga rappus vööl. Jahivarustust küll jooksu kergendamiseks maha jätta ei tohtinud. See oli niisama hästi ka sõjavarustus.
Tugevad jalad kandsid neid mööda mäestiku viimaseid nõlvu metsaservalt orulagedale. Laskudes oli kerge joosta ja nad tormasid hiigelsammudega, ainsateks tõketeks põõsapuhmad või rohust välja turritavad kivimügarad, mille märkamiseks pidi silmad lahti hoidma. Minek oli kerge, raskus lasus hoopis südamel.
Peagi jooksid nad juba mööda koristatud põlde oru lamealal. Läbi jalgade ümber seotud nahkade kõditasid kõrretüükad parkunud taldu. Nad hüppasid ilma hoogu peatamata või purdeid otsimata üle kitsukesest jõest lähtuvate niisutuskanalite, mis tervete põlvkondade ränga töö tulemusena täitsid ühetasast madalorgu.
Küllap kunagi iidsetel aegadel oli jõgi
