ungelapsi, kellest nad kõik pärinesid. Nii vähemalt räägiti.
Ungejõgi polnud sadat sammugi lai ning enamasti ulatus see läbi kahlates ainult vööni. Kevadeti, kui mägedes lumi sulas ja sügiseti suuremate vihmade ajal tõusis vesi kõrgemale. See oleks võinud kogu lameala üle ujutada ja elamise ohtlikuks teha, kui nüüdne kitsas jõelint poleks endale aegade jooksul uut, sügavamat sängi uuristanud. Kalarikas oli Ungejõgi nii kõrg- kui madalseisus ja linakiududest punutud võrgud andsid tublit loomust.
Võrkude valmistamine oli naiste töö, loomuseid tõmbasid välja mehed. Nii nagu põlde olid algusest peale harinud naised, kes söödavaid taimi korjates olid kunagi avastanud mägede jalameil kasvavad metsiku odra- ja nisuväljad. Just niisugustes kohtades vallandasid pilved mägedega põrkudes oma vihmalaadungi ja niisutasid maa viljakandvaks.
Siis aga juhtus Suures Looduses midagi ja vihmad hakkasid sadama teisiti kui varem. Metsikud viljad lõid kiratsema ja kippusid taanduma. Vähemalt siin. Inimesi oli selle toidu abil aga juba liiga palju saanud. Ning äraminek ei tulnud enam kõne alla. Kuidas oleksid nad end sellise hulgana ära suutnud toita?
Jäi üle ainult kanaleid kaevata, et vili edasi kasvaks. See oli ränk töö ja nõudis meherammu. Vana vaba elu, mil ka nemad olid Hulgused ja tulid metsikutele põldudele ainult lõikuseks – ja mida veel nüüdki, põlvkondi hiljem, nii mõnigi taga nuttis – oli äkitselt läbi. Nagu oleksid nad lõksu langenud.
Aga pääsu polnud ning nad kaevasid kanaleid ja harisid põlde – aasta aasta järel, üks põlvkond teise järel. Naistele paigalolek tegelikult meeldis. See tundus Hulguste eluviisist palju kindlamana. Nii sai kodu hoopis paremini sisse seada kui endistel aegadel. Ohtusid oli vähem, lapsi suri vähem ja inimesed elasid kauem. Meeste – juba loomult Hulguste – kohanemine nii lihtsalt ei läinud. Kangeks kääritatud odrajooki rüübates vandus kord üks, kord teine neist kogu naistesugu veel põlvkondi hiljem maa põhja, kuna nood neile sihukese vangipõlve kaela olid toonud. Mille peale kaasad kohe vastu sähvasid, et mis te siis sellest orjapõlve odramärjast nii meelsasti kaanite. Minge jooge jõest vett nagu oma „vanadel headel” aegadel.
Naiste avastatud odrast omakorda meeste leiutatud odrajoogi vastu polnud, tõsi küll, midagi öelda ka naistel. Üsna pea hakkas nimelt selgeks saama, et kui juhusliku vee asemel seda juua, tuli ette vähem haigusi. Nii et janu kustutasid sellega kõik, soole ja vanusele vaatamata. Pahandusi tekkis vaid siis, kui rüübe kääritati liiga kangeks ning kui ei joodud enam janu pärast – ehkki vahel esines väiteid, et alati juuakse janu pärast, kuna juues janu muudkui kasvab.
Ent praegu, joostes ja hüpates üle põldude ja kraavide, olid need siis neetud või õnnistatud, polnud küll õige aeg arutada, kes milleski süüdi oli või kas üldse oli. Põlvkondade ränga töö vili oli igal juhul olemas ja seda ähvardas oht. Nagu ähvardaks surmaoht ka inimesi, kui tänavune saak kaotsi läheks.
Ungelinna kitsuke sissepääs oli valla ja selle juures kihises eemalt vaadates nagu ärevil sipelgapesas. Tegelikult kihises samamoodi kogu linna ümbritseval alal, aga sissepääsu juures ikkagi kõige rohkem. Naised ja lapsed ajasid kariloomi – kitsi, lambaid ja veiseid – kaitsvate vallide tagustele kitsukestele tänavatele ja õuedele. Osa jooksis kedagi otsides vastassuunas. Ümberringi klähvisid arusaamatuses, kuid erutatult koerad. Lisaks sagis edasi-tagasi juba relvis või veel relvadeta mehi. Läbikäigu ette oli tekkinud ummik ja oli näha, kuidas keegi pikka kasvu mees seal liikumist püüdis korraldada. Seepeale hakkasid vallimulku kasutama üksnes sisenejad, väljujad aga laskusid alla otse mööda valli.
Vallid polnud tegelikult midagi muud kui seesama pinnas, mida niisutuskraave kaevates põlv põlve järel ning aasta aastalt maa küljest lahti oli kistud. Põllule heitmiseks kõlbas ainult pealmine kiht. Ülejäänu oli viljatu ning see tuli kuhugi ära toimetada. Tundus kõige mõttekam kuhjata viljatu pinnas ümber savist ja õlgedest elamute – üks töö, kaks asja.
Iseendast ei kaitsnud niisugused vallid kedagi. Kaitsta tuli hoopis valle. Kuid tapluses andis taoline vaevalt poolteise mehe kõrgune ümar seljak kõrgemal paiknevaile kaitsjaile tuntava eelise, eriti kuna vall oli järsemaks tihendatud mujalt kohale kantud kivilahmakatega, mis moodustasid tegelikult kindlustuse põhiosa. Samasugused täitsid allavoolu pooliku paisuna jõge. Põua ajal võis ka voolumulgud täis kuhjata ja voolas kuhjatisest vett läbi, palju voolas, ikka kergitas see linna kohal taset just sedavõrd, et niiskus kanalite kaudu põldudeni jõudis. Päris ära ei kuivanud Ungejõgi õnneks kunagi, muidu poleks neil õnnestunud siin vastu pidada.
Tundus, et kogu elu oligi üksainus kaevamine ja kuhjamine. Alguses oli linn olnud palju väiksem. Rahva arvukus aga muudkui suurenes aasta-aastalt ja nii tuli valle siin ja seal taas edasi toimetada. Kuigi seda tehti paraja varuga, oli tekkinud ala vaevalt paarikümne aastaga jälle täis ehitatud ja ruumist taas puudus käes.
„Ah ringikooserdajad ka tagasi!” põrkis läbikäigul liikumist korraldanud pikk mees jahineliku peale, kui need hingeldades pärale jõudsid. Tema rangus oli teeseldud, seda enam, et üks ringikooserdajatest osutus ta oma pojaks. See mees oli Baggo isa, sõjapealik Kaharel, ning tegelikult oli tal hea meel, et nad õigeks ajaks tagasi jõudsid.
Ungelaste arv oli tõusnud juba kaugele üle poole tuhande, vist lähenes pigem tuhandele, aga kui naised, lastekari ja vanurid maha arvata, ei saanud võitlusvõimelisi mehi täit sadatki kokku. Ja ega nüüdki päris kõik kohal olnud. Kes siis kallaletungi täpselt oodata oskas. Eelmine kord tuldi nelja suve eest. Kes osanuks ennustada, et uus rünnak järgneb just nüüd ja täna. Oodanuks nad seda aga kogu aeg, jäänuks kõik muud tööd tegemata.
„Minge Peamajja ja aidake kilpe ja viskeodasid välja kanda! Ruttu! Varru peaks seal juba jagama.”
See viimane oli lisatud Ungurile, kelle isast jutt käis. Kaharel ja Varru olid sõbrad nagu nende pojadki – või õigupoolest juba enne poegade sündi. Üks oli sõjapealik, teine kuulus üheksa loitsija hulka, aga oli ka üks kolmest õigusemõistjast, kui arvukaks paisunud rahva hulgas kitsas linnas mõni tüli tõusis. Mõlemad Ungelinnas väga austatud mehed. Vahel kahtles Ungur, kas nemad Baggoga nii väga sõbrad oleksidki, kui isad juba ees poleks olnud. Aga nõnda olid nad juba pisikesest peale koos kasvanud.
„Kas taipad?” karjus Baggo Ungurile üle naiste hala, laste nutu, meeste karjumise ning loomade kohkunud ammumise, määgimise, mökitamise ja haukumise, kui nad tihedalt kokku surutuina mööda kitsukesi käiguradasid peaaegu üksteisele toetuvate savihoonete vahelt Peamaja poole rüsisid.
„Mida?” jõudis Nubor veel enne küsida, kuigi ka Ungur aru ei saanud. Kebet kindlasti ka mitte.
„Miks me kilpe ja odasid välja toome,” ähkis Baggo, kui nad rahvast pisut tühjemale alale jõudes jälle jooksma pistsid. „Me ei hakka siin võitlema. Me läheme neile orusuhu vastu.”
Muidugi! Nad oleksid seda isegi taibanud, kui oleksid mõelda jõudnud. Paraku oli äkiline häda nad kümnes suunas korraga muretsema pannud: emad ja isad, õed ja vennad, kariloomad ja kogu linn – nii et tegelikult ei saanudki selles segaduses veel mingile arusaamisele jõuda.
Hirm eelseisva pärast muidugi ka veel. Noorukesel Kebetil paistis see lausa näost. Ungur lootis, et temal mitte. Ehk aitas viha Hulguste vastu seda summutada. Baggo ja Nubori ilmed peegeldasidki eelkõige just viha. See oli lausa raev. Nad oli töötanud palehigis ühe aasta teise järel ja siis ilmuvad võõrad Hulgused seda kõike röövima ja hävitama! Raevuks oli põhjust piisavalt. See suisa põletas. Ainult et ei hirm ega raev polnud selgemat mõtlemist soodustavad seisundid.
Aga Baggo taipas lennult just kõige olulisemat. No eks ta olnud ka sõjapealiku poeg – ja arvatavasti ise tulevane sõjapealik, kui nad tänase ikka üle elavad. Küllap isa oli juba harjutanud teda niiviisi mõtlema. Ka kilbid odade
