polnud ungelaste nooled saanud Hulgustele määravat kahju teha. Kaarega kaugelt lendaval noolel pole täit löögijõudu. Isegi paksud karvased loomanahad, mida Hulgused kandsid, pakkusid mõningast kaitset. Nüüd oli käes silmapilk, mis pidi otsustama kõigi saatuse.
Ungur viskus koos oma viiruga püsti. Ründav eesliin tormas viiekuuekümne sammu kaugusel ja oli nii tihe, et mööda lasta polnud mingit võimalust. Kakskümmend viis noolt lendas piitsahoobina vastu ja nüüd jõudis Ungur isegi kiirelt kükitades näha, kuidas need tabasid. Tabasid! Aga mida nad ikkagi tohutu läheneva massi vastu suutsid?
„Kolmas! Teine!” Jälle püsti ning juba valmis nool neljakümne sammu pealt lendu. Ungur nägi raevukalt karjuvaid ammuli suid, jooksust ja tuulest hüplevaid pikki juukseid ning kehade ümber rappuvaid loomanahku, võttis kükitades silme ees kaasa kujutise neisse kehadesse ropsivatest nooltest, kätes vehklevatest taparelvadest ja just nagu takerdunud jooksuhoost.
„Kolmas! Teine!”
Nooleparved lendasid jooksjate vastu peaaegu olematute vahedega ja rabasid ründajate esiridu. Hulguste viskeodad lendasid omakorda ungelaste kaela. Need ei olnud täpselt sihitud, jooks segas viskajaid ja eesmine kilbirida varjas ungelapsi alt. Teise ja kolmanda viiru pead ja ülakehad viskusid kord siit, kord sealt vaheldumisi nähtavale otsekui metsikus tantsus. Tagumised ründajad ei näinud esimeste tõttu suurt midagi ja loopisid suisa umbes. Kuid ka umbes-tabamusi jätkus rohkem kui vaja. Ungur saatis uue noole lendu ja sai samal hetkel põletava löögi vasaku õla pihta. Teravik rebis nahkvesti, hamet ja õlalihast, kuid kinni ei jäänud. Riivamisi, käis läbi pea. Pole hullu, lasta saab. Vasak käsi ainult sirutub, parem tõmbab noolt ja see on terve.
Samal ajal paiskus ülejärgmine mees paremalt selili, viskeoda sügavalt kaelas. Kusagil kisendas keegi peenikese, otsekui lapse häälega.
„Kolmas!” röökis Kaharel samal ajal, nagu tahaks oma häälepaelu läbi suu vastasele näkku virutada. „Teine!”
Uuesti püsti. Õlg tulitab ja kleepub – veri. Aga hea, et tulitab! Ränk haav oleks algul hoopis tuimaks löönud ja jalust võtnud.
Nooleparv kahekümne viie sammu pealt. Otse näkku teile jõletistele! Selja taga on Ungelinn. Kohe on nad siin! Kus pikkoda seisab? Kas viskeoda paiskas minema? Kuhu hirm jäi? Ma olen teisel pool hirmu. Teisel pool KÕIKE. UUS NOOL!!!
„Kolmas! Teine!”
Hulgused olid takerdunud. Vahvamad eesotsas olid langenud, nende asemel esiritta tõusnud järgmised aga kõhklema löödud ennenägematust nooli sülitavast kilbikoletisest, mis neile nüüd alles esimest korda ja veel nii lähedalt pilgu ette tekkis. Kas maised relvad seda üldse võtavadki? Kui tegu oli loitsimisega…
Tagumised pressivad peale, esimesed tahavad tagasi, mõõtes hirmuga viimast kahtkümmet sammu koletiseni, mille seninägematuse ees nad õudust tunnevad. Mitte meeste, ei! Need on ju vaid arad rohusööjad! Aga see hullunud koletis… Ja nii trambivad nad juhtimise ja juhita oma kaaslaste kehade vahel ja otsas. NOOLED SELLESSE SEGADIKKU!!!
„Kolmas! Teine! Komas! Teine! Kolmas! Teine!”
Kahareli hääl rammiks nagu kivise vasaraga vaiu maasse. Aga tegelikult tambib ta paigal tammuvaid Hulguseid, keda nii lähedalt vastu paiskuvate nooleparvede eest miski ei kaitse. Need tungivad sügavalt rinda, kõhtu, löövad otse näkku, selga. Selga! Nad PÕGENEVAD!!!
Rünnakulaine voogas tagasi ja nüüd rabasid katkematus rütmis ikka ja jälle lendavad nooled tõepoolest ainult selgi. Ja paiskasid aina uusi vaenlasi jooksult kummuli.
„Teine! Kolmas! Teine! Kolmas! Aitab! Paigal püsida! Keegi ei lähe järele!” Kahareli hääl on karm, kuigi ühteaegu juubeldavalt võidukas.
Tal on õigus. Hulguseid on ikka veel liiga palju. Kuid mitte enam nii palju. Kaugeltki mitte enam nii palju. Terve hulk ei seisa enam jalul. Eemal lebab vaid üksikuid, lähemal tihedamini ja otse nüüd juba alla lastud kilbiseina ees, vaid viisteist-kakskümmend sammu eemal, rünnaku takerdumispaigas, kus ambumine oli kõige pikaajalisem ja tabavam, lamavad nad lausa üksteise peal. Lisaks on osa pagenuist küll jalul, aga haavatud.
Nii väga oleks tahtnud jälitada, tappa, valada nende närakate peale välja kogu vihkamine oma segamini löödud elu ja surmaähvarduse eest. Aga ei tohi. Lagedal väljal võiks see pöörduda kohutavaks kaotuseks. Hulguseid on ikka veel kaks korda rohkem. Ja kõike nägev ning aimav Kaharel peatab taolise mõtte juba eos. Nad kuuletuvad. Nad usuvad temasse nüüd rohkem kui kunagi varem.
Alles siis, kui laskmine lõppes, jõudsid Ungurini üle tõusva ja siis aegamisi vaibuva võidukisa ka teised hääled. Oigamine, sajatused. Nina tundis äkitselt vere ja rooja lehka. See viimane tähendas surnuid. Veri voolas ka elavatest, aga soolikaid tühjendasid vaid surnud. Kuigi nii võis juhtuda ka elavate ja tervetega. Aga sellest polnud midagi. Peaasi, et jalad vaheldumisi paindusid ja sirgu viskusid. Et käed nooli lasksid.
Ka esimene viirg pani kilbid maha. Neist tiriti välja turritavaid nooli. Võõrapärased need ju olid, aga vähemalt osa kõlbas ehk häda korral tagasi lasta. See oli hea. Oma nooli olid Hulgused igatahes arutult raisanud. Kohe väga arutult. Neil võttis liiga kaua aega taipamiseks, et vanal kombel ambumine kilpide vastu ei mõju. Ja teist niisugust rahet nad enam korraldada ei saanud. Nooli poleks jätkunud. Nemad ju oma nooli tagasi ei saanud ja ka ungelaste omad jäid Hulguste jaoks kaotatud lahinguväljale. Linasest riidest rebitud ribadega seoti haavu. Kui puudu tuli, käristati riiete küljest lisa. Haavatuid oli palju, aga enamasti kergete kriimudega. Nemad jäid kõik rivisse, kuna Kaharel ütles: „See ei ole veel läbi. Nad ei lepi nii kergesti. Tulevad veel. Aga eks tulgu.”
Kui Unguril õlga seoti, otsis ta pilguga isa. Seal ta oli – terve! Nubor ka. Baggo ja Kebet tagalavalves nagunii. Esimene viirg, kes kilpe hoidis, enam-vähem samuti. Nüüd olid nad õnnetud, et ei saanud ka ise nooli lasta ja hävitustööst osa võtta.
„Kõik tegid just seda, mida pidid,” lõpetas Kaharel selle jutu. „Muidu me enam siin ei seisaks.”
Väike võimalus avanes esiviirule praegu. Kaugeltki kõik rütmilistest nooleparvedest maha paisatud Hulgused polnud surnud. Nüüd toibudes üritasid nad omade poole komberdada või vähemalt roomata. See kutsus esile üleüldise küttimise, kuni haavatud aru said, et targem on edasi veritseda seal, kus nad seda parajasti tegid, ja surnut teeselda.
„Hoidke nooli,” oli Kahareli ainus õpetus sel puhul. „Kui keegi juba mehe omaks on võtnud, hüüdku ka teistele, et nemad enam ei sihiks.” Segaduse lõpetamiseks saatis ta kakskümmend meest pikkodadega ning kilpide varjus kõige suurema langenute kuhjatise juurde ja need pistsid kindluse mõttes läbi kõik lamajad, olgu seni vaid haavatud või juba enne surnud. Ja kohe tagasi, enne kui vihakisaga toimuvat jälgiv Hulguste summ edasi söösta ja uuesti ambuma jõudis hakata.
Esimese viiru terved mehed asendasid teise ja kolmanda ebamugavamalt haavatuid. Need asusid ise esikilpide juurde. Viimaseid võis kas või istudes üleval hoida.
„Nii suure hulga juures peavad nad lüüasaamist häbiks,” korrutas Kaharel ridade vahel kõndides. „See ei ole veel läbi.”
Ei olnudki. Võttis küll aega, kuni Hulgused nooleulatusest väljas oma haavu lakkusid ja nõu pidasid, siis hakkas vaenuvägi jälle liikuma. Nähtavasti ei olnud nad päris ühel nõul. Seda olid reetnud ajuti tuulega ungelasteni kandunud kõrgendatud, vaidlevad hääled. Aga ilmselt jäid peale need, kelle omaste veri kättemaksu nõudis. Lisaks pidi kaugemal olema veel haavatuid, kelleni ungelaste karistus ei olnud küündinud. Neid ei saanud maha jätta.
