üldse paigast saame!”
Mitmed väärikamad kordasid sedasama, Unguri isa Varru niisamuti, aga seda tehes hoidis ta ise ühe käega ema Dendat ja teisega kolme väiksemat tütart korraga. Kõik ju teadsid juba üksteise käest, et Olakka künka tuli oli süüdatud alles esimese ja palju kaugema eelposti suitsu järgi, mis siia ära ei paistnud. See tähendas, et Hulgused lähenesid veel kaugemal ega saanud kuidagi nii külje all olla, et kodus enne surmavõitlust hüvastigi jätta poleks tohtinud.
Ungur omakorda lohutas parajasti noorukest venda Midonit, kes oleks tahtnud kaasa tulla, aga veel ei lubatud. Ja otsis samal ajal silmadega Leetat, kes pidi ju samuti kuskil siin olema. Nägigi, kui Leeta parajasti Baggo kaelas rippus ega tahtnud lahti lasta. Sellest polnud küll suuremat, nad olid kõik koos üles kasvanud ja Baggo enda pruut Miral seisis sealsamas. Ikkagi tundis Ungur isegi praeguses ebakindlas olukorras torget südames ja trügis sinnapoole.
Kuid just siis käratas Kaharel, et läheb üksinda, kui siin rohkem mehi ei ole, ja hakkaski minema. See mõjus. Tekkinud liikumises ja relvade üleskorjamise saginas kaotas Ungur Leeta uuesti silmist, pealegi haaras isa ta õlast tõmmates kaasa. Ning juba leidis ta end sõjapealiku järel astuvate meeste korratus rodus Olakka künka poole astumas.
Sinna oli ligi kaks tuhat sammu ja minnes jagunes Unguri mõtlemine kummaliselt kaheks. Üks pool keskendus eelseisvale taplusele Hulgustega, teine aga murdis pead, miks Leeta teda samamoodi ei otsinud nagu tema Leetat. Sattus Baggo ja Mirali peale, no olgu. Aga ta ei paistnudki sealt just edasi kiirustavat.
Samas pidi Ungur õigluse nimel tunnistama, et ka tema ise ema, õdede ja venna juurest ära ei olnud tormanud. Aga see oli ometi teine asi, see oli perekond, õigustas ta ennast. Mis õigustas Leetat?
Ja siis selgus, et palju, palju tähtsamas oli õigus olnud Kaharelil. Esmalt pudenesid künkalt alla kolm sinna jäänud valvurit – kaks neist olid tagasitõmbujad esimeselt, oruväliselt postilt – ning kiirustasid ülepeakaela lähenevate omade poole. Kohe nende järel ilmusid künka tagant nähtavale esimesed Hulgused. Ja muudkui tulid.
Nende hulk oli nii suur, et lõppu polnud veel nähagi, kui juba selgeks sai, et ka silma alla jõudnuid on oma kaks korda rohkem kui ungelastel jätkus sõdalasi välja panna. Aga tagant tuli üha juurde.
Ja kõik teadsid, kui hirmsad võitlejad on ennast pideva küttimisega toitvad mehed. Röövretk pidi olema õige mitmete suguharude ühine kokkulepe. Küllap liitusid nad juba eelmisel korral, kuigi siis küll nii palju kallalekippujaid polnud. Eks nad sellest siis õppisid ja kutsusid nüüd veel enam abi juurde. Ning karta võis, et siin polnud tegemist ainult saagijahiga. Vahest oli see ka tasuretk eelmise kaotuse eest.
Ungur tundis äkitselt kurku kuivaks minevat. Veelähkreid nii lühikesele teekonnale muidugi kaasa ei võetud. Kandamid olid niigi suured ja jõgi siinsamas, kuigi vesi oli linnast allpool natuke reostunud. Ent see polnud ka janu, mis praegu kõri pitsitas.
Kõige hullem, et vaenlane oli orusuu kitsusest juba läbi. Seal poleks nende suur hulk sel määral mõjule pääsenud. Nüüd aga… oldi samahästi kui lagedal väljal. Miks nad ometi ei kuulanud Kahareli ega kiirustanud, nagu too nõudis. Seda mõtet võis korraga näha peaaegu kõigilt nägudelt.
Veel halvem aga, et ungelapsed olid linnast juba liiga kaugel, et vallidele tagasi tõmbuda ja võidelda seal nagu vanasti. See võimalus oli mitmekordse ülekaalu puhul juba isegi halb küllalt. Kuid nüüd oleksid nad jooksuga taganedes laiali hajunud ja paanikas, kui kohale jõuavad, kiiremad jooksjad ees ja tagumised juba Hulguste esimeste saagiks langenud.
Nad oleksid löödud ja põgenemas ilma lahingutagi. Kas oleks neist nii äkki jälle ümberpöörajaid ja vastuhakkajaid saanud? Võidujoovastuses Hulgused oleksid nende kukil üle vallide tunginud. Neid poleks peatanud enam miski.
Kaharel jäi seisma ja tõstis ka teiste peatamiseks käe, aga kõik seisid juba ilma käsutagi paigal nagu niisutuskanalite seinu toetava vitskindlustuse tugipostid, mida hakatakse kohe maasse vasardama. Peaaegu tardunuina jõllitasid nad enesekindlalt lähemale kõndivat Surma.
Kaharel pöördus ümber, jäädes seljaga vaenlaste ja näoga omade poole. Ta näoilme oli kohutav. Kuid see kohutavus ei paistnud tardunud. See oli näolihastel kirvendav elav raev.
„Vaadake taha!” röögatas ta metsiku, enneolematu häälega. Meeste ja noorukite pead pöördusid kehade pool- ja isegi täispöördes nii üheaegselt, nagu oleks tugev risttuul üle kitsa põllusiilu tuhisenud.
Põlde nad nüüd nägidki, mis sest, et juba koristatuid. Ning Ungelinna ennast, mille ümarail madalail vallidel kihav rahvahulk ka nii kaugele selgesti ära paistis. Muidugi ei saanud naised, lapsed ja raugad neid kõiki ähvardava surmaohu palge ees oma savionnidesse jääda. Otse loomulikult vaatasid nad pealt. Ja parim vaatekoht oli vall. Siit silm küll ei seletanud, aga võis päris kindel olla, et sel raskel hetkel ei raatsinud isegi hiljuti sünnitanud emad oma imikuid käest panna ja seisid seal koos nendega. Ootasid oma saatust.
„Seal on kõik, mis meil on!” müristas Kaharel. „Meie lapsed! Meie naised! Meie õed ja vanemad! Meie põllud ja talvevarud! Kas anname selle ära ja nälgime surnuks?!”
„Ei!” kostis uuesti pealiku poole pöördunud meestelt kuidagi rabedalt.
„Ma ei kuule,” pigem urises kui ütles Kaharel, ent see oli niisugune urin, mis kostis iga viimase kui seisjani ja ühtis mingil kummalisel moel nende endi hingedest kerkiva urinaga. „Kas anname?!”
„Ei!” röögatasid ungelapsed valju prahvakuna.
„IKKA EI KUULE!” möirgas Kaharel. „Kas anname ära!?!”
„EI!!!” lajatas nüüd nagu pikselöök otse pea kohal. Aga selles oli veel midagi. Sest iga uue „ei”-ga vähenesid neis meeleheide ja hirm, asendudes üha enam meeleheite ja raevuga. Sellesama raevuga, mis leegitses Kahareli silmadest algusest peale ja sütitas nüüd ka nende oma.
Nad ei olnud enam rahumeelsed põlluharijad. See õhuke, vaid mõne põlvkonna paksune kiht pudenes neilt maha nagu kuivanud savikoorik ränikivi ümbert esimesel kõvemal põrutusel. Nüüd olid nad ka ise jälle Hulgused – need, kes olid loendamatute põlvede vältel saaki tapnud ning joonud veel tõmblevate loomade haavadest sooja verd. Need, kelle hambad järasid sealsamas nüsitud toorest liha ja käed käristasid veel auravaid sisikondi. Nad olid lihasööjad.
Ja veel oli neis midagi nii pesa kaitseks vigast teesklevast ning sel moel ohtu eemale meelitavast linnust kui ka poegadega emakarust, kes ei loenda oma lapsi kaitstes, kui palju on vaenlasi. Kogu looduse armutu heitlus, selle ilu ja valu mängles nüüd taas nende veres ja lihastes – nagu see mõnel nende hulgast polnud veel kuhugi kadunudki.
Ei olnud enam hirmu. Oli vaid teadmine, et tegema peab just seda, mida Suur Loodus on alatiseks nende osaks määranud, nii et midagi muud ei saa pähe tullagi. Ja kui see ei õnnestu, siis… Aga miks pidi mõtlema sellest? Mõelda tuli hoopis, kuidas enne teha kõik, mida on üldse võimalik teha.
Kaharel heitis pilgu üle õla, veendudes, et vaenlane ei ole veel nii lähedal, kui pihta hakkamiseks vaja, ning rääkis üllatavalt rahuliku tooniga edasi. Tundus, nagu tahaks ta nende ootamatute häälemuutustega kaaslasi veel rohkem elule raputada. Võib-olla püüdis isegi veenda, et kui tema suudab valitseda ühelt poolt oma raevu ja teisalt külma verd, siis suudavad nad seda kõik. Või rahustas hoopis teda ennast teadmine, et oli suutnud oma kaasvõitlejate silmist nüüd vastu vaatava kiskja veel õigel ajal üles äratada.
„Pange kilbid rohule,” käskis ta. „Jäägu
