pakkuda kui see särk magamistoa voodil. Homme muretseme kõik vajaliku, poed ikka töötavad veel. Selle öö elad ehk kuidagi niisama üle.”
„Päästeingel,” ümises Lenna puhast särki võttes. „Ja mis öödesse puutub siis on mul viimasel ajal olnud mõned tunduvalt hullemad.”
Selles oli tõepoolest raske kahelda.
5
Ivor ärkas pärast seitset käekella äratusmeloodia peale, ja see polnud enam esimene, vaid teine, juba palju tungivam häirehüüd. Taoline oli tal programmis pigem igaks juhuks, harilikult ei läinud esimestki vaja. Isegi mõni hommikuvalguses pirisema hakanud kärbes ajas asja edukalt ära – tavaliselt varem, kui ta seda soovinuks. Nüüd oli ta ühtsoodu ja vist külgegi keeramata maganud järjest pea kümme tundi.
Ja mina kannatavat unehäirete all, vangutas ta endale trümoopeeglist otsa vaadates pead. Pilk läbi vaheukse väikesesse magamistuppa näitas, et kui Lennal samuti mingil ajal uneprobleeme esines, oli tema nendega praegu veel edukamalt toime tulnud. Kui vaid edaspidi õudusuned asemele ei tekiks.
Ivor jättis ta magama ja katsus vaikselt liikuda. Tal endal läks nüüd kiireks: vannituppa ja kuidagimoodi habe maha (kurat, jälle ei ole sooja vett!), kapist puhas särk, lips ja tööülikond, Lennale lühike kiri ja mõned rahatähed lauale, pilk külmkappi (ühele jätkub veel küll, et mitte nälgida – olgu muidu kapis või sigu peetud), ise hüppab ta nagunii teel kiirtoidupunktist läbi. Siis oli ta valmis ja sulges väljastpoolt tasakesi ukse.
Riikliku Sotsiaalministeeriumi Ekstremismialaste Teadusuuringute Osakonna (ehk Uuringute, nagu nad seda lühiduse mõttes ise kutsusid) kolme maapealse ja kahe maa-aluse korrusega hoone ei asunud Ivori elamisest kaugemal kui kaksteist minutit hoogsat kõndi. Autot polnud Ivor endale muretsenud, kuna pidas seda tarbetuks kulutuseks. Eriti vihmaste päevadel kasutas ta ühistransporti. See oli Tsitadellis ülihästi välja arendatud, kuna vingugaase ja liiklusummikuid siinkandis ei sallitud. Ja välislinnas käimiseks oli auto tõeline nuhtlus. See oli kindlaim tee mõnda ummikusse, mõnikord mitmeks tunniks.
Tegelikult ei olnud see linn ta ümber veel „tõeline” Tsitadell, kuigi paiknes loomulikult samanimelisel ühtsel territooriumil. Päris Tsitadell, millest linnajagu kord alguse sai, koosnes hoopis finantsiliselt raskekaaluliste tegelaste basseinide ja miniparkidega luksuselamutest, mis jäid siit põhiliselt lõuna ja ida poole.
Muidugi ei saanud Tsitadell juba algusest peale koosneda vaid rahajõmmidest. See vajas ka korravalvureid (ja turvatunne oligi Tsitadelli – toona veel Hillsi nime all – tekkimise peamine mõte), vajas iga liiki teenindajad, mehhaanikuid, tuletõrjujaid, elektrikuid, torumehi, ühistranspordi juhte, kooliõpetajaid ja keda veel iganes – mõnda masti teaduseinimesed tagasihoidliku ja märkamatu grupina sealhulgas.
Keegi neist poleks loomulikult suutnud maksta siinse reklaamitud luksuselamise eest ja õigupoolest ka mitte mingit muud sorti inimväärse elamise eest Tsitadelli alal – aga teistsuguseid siin polnudki. Kõik, mis viitas slummile, oli rangelt taunitav ning kuulus juba esimeste ilmingukahtluste korral väljajuurimisele. Seegi oli algusest peale olnud linnaosa mõte. Kui suurlinnad ei suutnud enam ammu peaaegu midagi ette võtta igast suunast peale tungiva getostumise vastu, pidid vähemalt tsitadellid säilitama väärikuse ja inimnäo – ükskõik milles see inimnäolisus ka ei seisnud.
Ivor ei olnud eriti huvi tundnud, kuidas korraldati olmeprobleeme teistes vajalikes asutustes, kuid ta ise ja tema tuttavad elasid töökoha annetatud ametikorterites. Ta oli vaba isegi kunstlikult kõrgele tõstetud üürist, mis oleks neelanud ebaproportsionaalse osa ta sissetulekust ja mis ühtlasi garanteeris, et keegi ebasoovitavast kontingendist Tsitadelli elama ei pääse. Maksta tuli ametikorteris ainult vee, kanalisatsiooni, elektri, prügiveo ja muude sedasorti teenuste eest.
Küllap oli teistes asutustes samuti. Lõpuks vajasid isegi kõrgemad valitsusasutused koristajaid, kes põrandad ja tualetid lapi ning harjaga üle käisid. Lojaalsuse ja efektiivsuse garanteeris palgatase võrreldes sama tööga mujal. Taolises pisut elitaarsemas seisundis olid kogu maailma tsitadellide lihtsad elanikud. Just nii kaua, kui neid vaja läks. Omal jõul suutsid tsitadellides püsida üksnes need, kes olid need rajanud ja kelle jaoks need olid rajatud.
Päris müüridega vähemalt siin linnas Tsitadell end ei piiranud. See polnud ometi mõni keskaegne kreml. Siiski kasutati lisaks piirkonda muust linnast eraldavale looduslike küngaste ahelikule osavalt ära ka ümbritsevaid suurehitisi, tööstusettevõttete tegelikke tõkkeaedu, liiklusmagistraalide suundi ning politseipostide asetust, nii et läbipääsmatus tekkis kuidagi nagu iseenesest. Lisaks oli aastate jooksul mõnestki välislinna poolt tulevast tänavast saanud näiliselt objektiivsetel põhjustel kinnimüüritud umbtänav. Eriti viimastel aastatel. Ja kõige vilkamaks muutus tõkete püstitamine muidugi pärast hulluse algust linnas.
Nüüd tõkestusvahendeid enam ei varjatud. Keegi ei pääsenud ilma isikukaardita sisse, kusjuures kaart käis läbi tõhusa kompuutersüsteemi, mis andis esitaja kohta otsemaid sedavõrd põhjalikku teavet, mida omanik peast ehk isegi poleks mäletanud. Kui aga kompuutersüsteemid toimimast lakkasid, sai sisse üksnes ja ainult Tsitadelli enda väljastatud lubade alusel.
Ivor jõudis läbi kiirtoidubaari Uuringutesse kakskümmend kaks minutit enne kaheksat. See oli tema kohta õige hea näitaja, aga antud juhul mitte ülearune entusiasm. Talle oli teene osutatud, oli lubatud täna veel osutada ja sel puhul pidi direktor Lessingiga eelistatavalt enne tööpäeva algust paar täpsustavat sõna rääkima. Et Ivor oma äratust veel varasemale ajale polnud sättinud, tulenes asjaolust, et eile õhtul nii hilja tööl olnud Lessing täna ise vaevalt et väga vara saabuda võis.
Esmamulje põhjal näis Uuringute hoone kuidagi väga avatud iseloomuga. See mulje oli sügavalt petlik. Tegelikkus oli hoopis vastupidine. Siin ei peetud ka üldiselt heaks tooniks oma tööasjadest teiste osakondade inimestega mõtteid vahetada, mõnel juhul – aga võimalik, et paljudel – oli see kategooriliselt keelatud.
Ivori grupi tegevusest teadis peale otseste osaliste ja direktori vaevalt mõni üksik inimene, neistki enamik vaid neile mõeldud möödapääsmatus ja piiratud mahus. Ivor ise teadis teiste osakondade asjadest umbes niisama vähe. Ega juurelnudki nende üle.
Ta tervitas mõnd tuttavat nägu – sest oli ka teisi varasemaid saabujaid – vahetas trepil mõne sõna ilma ja linna eriolukorra kohta (paistis, et esimesest teati siin rohkem kui teisest) ning jõudis veel üsna tühja koridori mööda Lessingi kabinetini kolmandal korrusel. Direktor võis töötada kas või kella kolmeni öösel, aga vähemalt pool tundi enne uue tööpäeva algust oli ta ikkagi taas kohal. Kui üldse Tsitadellis viibis. Praegu oli teada, et viibib.
Ivor tervitas niisama varast sekretäri, osutas nimetissõrmega kohe järgmisele uksele ja tõstis sõrme siis korraks üles. Nii käis sõnatu küsimus: on ta seal ja üksi? Naine noogutas sama sõnatult ega hakanud isegi ette teatama.
Vaatamata ähmasele ametinimetusele – vanemlaborant-eksperimentaator – oli Ivoril juba mitu nädalat niisugune staatus. Just sestpeale, kui maailm näis olevat ära pööranud. Sama õigust jagasid ta kolm grupikaaslast. Oli peremees kohal, siis ei tohtinud sekretär neid ootama jätta. Kui direktor muidugi parajasti kellegi teisega asju ei ajanud. Aga just sel juhul küsis sekretär, kellest muidu isegi koopalõvi takistamatult mööda poleks pääsenud, sisetelefonil järele, kas Grupi liikme tulek pole mitte tähtsam.
Ivor koputas ja sisenes kohe, ilma et oleks läbi ukse kostvat kutset õieti ära oodanudki. Lessing tõstis pilgu kahelt laual kumavalt ekraanilt ja hindas saabujat: „Näed päris puhanud välja.”
Ta ise puhanuna ei paistnud, aga tema ei pidanudki.
