pole niisuguses töös midagi keerulist. Ka aega- ega vaevanõudvat mitte. Tuleb lihtsalt aeg-ajalt siia-sinna vastavaid kommentaare toksida ja ongi kõik. Ühe niisuguse kommentaari kirjapanek ei võta aega rohkem kui mõnikümmend sekundit. Halvemal juhul minuti. Ka ei murra niisugune töö konti. Miks siis mitte niisugust ametit harrastada?
Meie valvekommentaatori spetsiifikaks on võitlus juudi vabamüürlaste käpa all oleva Lääne finantskapitali vastu. Lugeja teavitamine, et maailmas on jõuk salapäraseid massoone, kes tahavad kogu maailma endile allutada ja kes ei vali vahendeid. Nii olevat nad omal ajal aidanud Venemaal võimule bolševikud ja Saksamaal Hitleri. Ka olevat nad oma alatute riugaste abil vallandanud Teise maailmasõja. Rääkimata juba sellest, et praegusel ajahetkel olevat nende plaaniks number üks Eesti riigi ja rahva hävitamine. Nii et kõik, mis on maailmas halba, tuleneb juutidest ja kuna nad kuulu järgi valdavad enamikku Lääne finantskapitalist, siis on ka kogu läänemaailm üks paheline värk. Võiks öelda, et lausa värdjalik. Ning Lääne värdjalikkuse, tema alatuse ja inimvihkajalikkuse pideva meeldetuletamisega lugejaile meie valvekommentaator enamjaolt tegelebki.
Aga see kõik ei tähenda veel, et ta ise niisugusesse asja usuks. Hoopiski mitte. Poliitika teda ei huvita. Valvekommentaator pole mitte poliitik, vaid interneti rööpaseadja. Suunaandja sellele, mis ühes või teises kommentaariumis toimub. Tema annab oma teravate kommidega lihtsalt algimpulsi – küllap läheb möll ja kaklus lahti tematagi, kui tema kommentaar on arvutiekraanidele ilmunud. Valvekommentaator viskab näljastele lihtsalt kondi – järage nüüd.
Ja algabki selle kondi lõputu järamine. Varsti löövad kired lõkkele ning niinimetatud kasulikud idioodid löövad ühises ürituses varsti lausa karjakaupa kaasa. Ning kui möll hetkeks vaibuma hakkab, lisab valvekommentaator tulele hagu – pillab taas internetti mõne kommentaari, millest kaklus saab uue hoo.
Omavahel madistades paiskavad nii mõnedki foorumi sõnavõtjad varsti netti niisuguseid seisukohti ja arusaamu, mis pole neile tegelikult üldse omased. Inimesed on vastastikuste solvangutega lihtsalt endast sedavõrd välja viidud, et ei tea õieti enam isegi, mida nad oma arvuteisse toksivad. Algab verbaalne märatsemine. Oma psühholoogiliste pingete ja eelkõige igapäevase stressi väljaoksendamine, mille käigus tullakse välja järelemõtlematute seisukohtade ja arusaamadega.
Ning mõni pillab negatiivseid kommentaare ka lihtsalt niisama. Ajaviiteks – vaatame, kuidas sellele reageeritakse. Pärast hea itsitades käsi hõõruda. Tunda, et oled Keegi, kelle ühestainsast lausest on netis tõeline möll lahti läinud – ainult vaata ja imesta.
Ons niisugused tegelased provokaatorid? Vaevalt. On see provokatiivsus, kui inimesed oma igapäevast leivakannikat teenivad? Seda enam, et tööandjaiks on ju lugupeetud inimesed!
Või kas on midagi halba selleski, kui inimesed saavad netis oma negatiivseid emotsioone välja oksendada? Võib-olla on see isegi hea. Võib olla maandavad inimesed verbaalses sõnasõjas lihtsalt pingeid. Kas see, kes ennast netis aeg-ajalt välja käib märatsemas, on võimeline kaigast haarama, et sellega tänaval esimese vastutulija peakolu sisse tampida? Vaevalt.
Aga võib-olla on asi hoopis vastupidi. Võib-olla just netis märatsedes end üles keerataksegi?
Kes oskaks vastata?
Nonii. Täna on vanamees enese siis kapitaalselt lääbakile tõmmanud. Jumalast täis. Enam hullemini pole vist võimalikki. Kuradi Volli! Et ta Vanale need kaks liitrist pudelit korraga kätte andis. Jaokaupa oleks pidanud andma. Aga noh, kust Volligi teadma pidi, mis vanal plaanis. Tavaliselt ta ennast ju nii umbe ei tõmba. Napsitab küll hoolega, aga ei joo ennast päris kapsaks. Vaid nii-öelda keskmisse joobesse. Ja hoiab siis auru üleval. Niipea kui sumin lahtuma hakkab, rüüpab juurde.
Aga täna on ta audis mis audis. Ja pole ka ime, ikkagi paar liitrit viina, tema eas. Sihuke kogus lükkaks poole nooremadki mehed sirakile.
Kurat küll, kui mõtlema hakata. Vana on Peremehega õigupoolest ühevanune. Sama aasta mehed. Mõlemad kolmekümnendal sündinud, aga mäherdune vahe. Vana on nagu inimvare, aga Peremees – ei leia lihtsalt sõnu. Mees nagu mürakas. Vana võinuks ju samasugune olla. Aga ei. Tont teab, millega siin tegu. Võib-olla on see looduse and. Mõned lihtsalt on sihukesed – säilitavad ülihea füüsilise vormi kuni raugaeani välja. Aga teised muutuvad juba keskea lõpul väliselt raukadeks. Ning vana näib just nende viimaste hulka kuuluvat. Paraku.
Tõepoolest, nii heas füüsilises vormis olevaid peaaegu kaheksakümneseid nagu Reinu Peremees on siin ilmas vähe. Juba kasv on tal sihuke, et vaata ja imesta. Suur ja turske, peaaegu meeter üheksakümnene hiiglane. Kui vaadata teda selja tagant ja kaugemalt, siis ei oskaks vist keegi arvata, kui vana mehega õigupoolest tegu.
Jalad on tal ka nagu elevandil. Kinganumber vähemalt nelikümmend kuus. Aga mis kätesse puutub, siis need on tal vaatamata hiiglasekasvule väikesed ja lausa pedepoisilikult roosad ja siidised. Aga käte näiline haprus on oh kui petlik ja võib asjasse mittepühendatuid ninapidi vedada. Kui Peremees kellelegi oma paremsirgega kümnesse suvatseb vajutada, kas või n-ö naljaviluks ja profülaktika mõttes, et mida sa, konn, tolgendad mul siin jalus, siis vaata, et pihtasaanu molu kõrvade vahelt minema ei lenda.
Raudne, võiks lausa öelda et titaanlik jõud on nendes haprana näivates, õrnheledate karvaudemetega kaetud kätes, millega ta hoiab kõrist nii linnal kui ka kaugematelgi paikadel. Ega kõiksugu kõrgele valitud ja rahva poolt tervelt mõnekümne häälega seadusandja mandaadi saanud tegelased siis ilmaaegu alalõpmata tema ukse taga audientsil ei käi, müts alandlikult peos. Et kuidas edasi? Mil moel ja kui palju küsida? Kellelt?
Peremehe sõrmeküüned on kaunikujulised ja hoolitsetud. Üldse reedavad tema käed pikaajalist hooldust ning süstemaatilist vaevanägemist. Tema küüned on alati hoolikalt viilitud ja lõigatud, täiesti sümmeetrilised.
Niisiis näivad meie positiivse kangelase käed välja nii, nagu külastaks ta vähemalt korra nädalas maniküürijat. Aga tutkit sulle maniküürijaid, armas lugeja! Oma käpakesi ei usalda Peremees kellegi kõrvalise hoolde. Ta hoolitseb nende eest ise. Inimese käed on liialt tähtsad instrumendid, et neid mõne teise, liiati võõra kätte usaldada.
Peremees askeldab oma küünekeste kallal iga jumala päev, see on talle saanud nagu mingiks omaette rituaaliks, mis algab igal hommikul täpselt kell üheksa ning kestab kolmkümmend minutit. Seega poole kümneni. Sel ajal kuulab Peremees raadiost hommikusi uudiseid.
Ta lõigub oma küüsi hoolikalt. Millimeeterhaaval. Siis viilib vähemalt kümnendikmillimeetrise täpsusega. Kisub vastavate tangikestega välja peaaegu nähtamatuid kidasid, mis küünte ümber turritavad. Vahel kasutab olukorra tuvastamiseks isegi suurt ümmargust luupi. Niisugune tegevus on juba hulk aastaid olnud tema päevakava lahutamatuks koostisosaks.
Eks seepärast tema sõrmeküüned nii kenad ja hooldatud välja näevadki.
Siinkohal võib lugejal tekkida igati õigustatud küsimus, et miks meie Peremees oma küünte eest nii fanaatilise innuga hoolitseb?
Asi on nimelt selles, et kuigi mõned leiavad, et inimese hinge ja elukombeid peegeldavad tema näojooned ja silmavaade, pole see päris õige. Niisugune arvamus on ersatslik laiatarbekaup, mis mõeldud lumpenproletariaadile. Tõde on hoopis teistsugune. Näojoontes ja silmavaates pole tõega pahatihti midagi tegemist. Neid mõlemaid on võimalik tahte abil kontrollida, suruda alla iga väiksemgi emotsioon, või mis veelgi levinum – kõiksugu emotsioone võib oma palgeile ka kunstlikult modelleerida nagu maske, aga vaat käed ja iseäranis see, kuidas käsi hoitakse, on hoopis teine tera. Käed kõnelevad inimese iseloomust, harjumustest ja kommetest palju rohkem kui kõik näojooned ja pilgud kokku. Iseasi, kui paljud kahejalgsed sellest aru saavad.
Näiteks
