ta tüdrukule andekspaluvalt. „Palun vabandust, aga see on tõsi.”
„Mina arvan, et talle tuleb anda võimalus õppida,” ütles Isabelle. „Sa ju tead, mida Jace alati ütleb. „Mõnikord polegi vaja hädaohtu otsida, vaid need otsivad su ise üles.”
„Te ei saa mind luku taha panna nagu Maxi,” lisas Clary, nähes Alecit kõhklevat. „Mina ei ole laps. Pealegi tean ma, kus Luude linn asub, ning oskan sinna üksipäinigi kohale minna.”
Pead raputades ja omaette midagi plikade kohta pomisedes keeras Alec neile selja. Isabelle sirutas käe Clary poole. „Anna mulle oma stele,” ütles ta. „On aeg teha sulle mõni märk.”
6
Tuhast linn
Lõpuks tegi Isabelle Claryle ikkagi ainult kaks märki – ühe mõlemale käeseljale. Üks oli avatud silm, mis kaunistas iga varjuküti kätt, teist, kahe ristatud sirbi kujulist, nimetas Isabelle kaitseruuniks. Mõlemad põletasid, kui steleots nahka puudutas, aga kui Clary, Isabelle ja Alec mustas registreerimata taksos äärelinna poole sõitsid, oli valu hakanud järele andma. Teisele avenüüle jõudes ja autost kõnniteele astudes tundis Clary kätes niisugust kergust, nagu viibiks ta basseinis ja kannaks ujumismansette.
Vaikides kõndisid nad kolmekesi sepistatud kaare alt läbi Marble Cemetery surnuaiale. Viimati oli Clary sellel väikesel kalmistul üritanud sammu pidada Vend Jeremiah’ga. Nüüd märkas ta esimest korda nimesid, mis olid raiutud müüridesse: Youngblood, Fairchild, Thrushcross, Nightwine, Ravenscar. Nende kõrval olid ruunimärgid. Varjuküttide kultuuris oli igal perel oma sümbol: Waylandidel sepavasar, Lightwoodidel tõrvik ja Morgensternidel täht.
Surnuaia keskel paikneva inglikuju jalad olid rohtu kasvanud. Ingli silmad olid suletud ja sõrmed ümber surmakarikat meenutava kivist peekri jala surutud. Tema kiretut kivist nägu katsid pori- ja tahmatriibud.
„Kui me eelmisel korral siin olime, tegi Vend Jeremiah linna sissepääsu avamiseks kujule mingi ruuni.”
„Mina küll ei taha kasutada ühtki Vaikivate Vendade ruuni,” sõnas Alec. Tema nägu oli morn. „Juba enne seda, kui siiamaale jõudsime, oleksid nad pidanud meie lähenemist märkama. See muudab mind murelikuks.” Ta võttis vöölt pistoda ja tõmbas selle teraga üle palja peopesa. Väike haav täitus otsekohe verega. Surunud käe kivist karika kohal rusikasse, laskis Alec verel anumasse tilkuda. „Nefilimi veri,” sõnas ta. „See peaks toimima võtmena.”
Ingli silmad avanesid. Hetke vältel tundus Claryle, et ta näeb kivist laugude vahel sätendavaid silmi, aga ei – seal oli ikka üksnes graniit. Kohe hakkas raidkuju jalgu ümbritsevasse rohtu tekkima lõhe. Ümber ingli moodustus maona vingerdav kõverjoon ning Clary hüppas kiiresti tagasi. Tema ees avanes haigutav tühimik.
Tüdruk piilus auku. Alla hämarusse viisid astmed. Kui ta viimati siin viibis, valgustasid neid korrapäraste vahemaade taga paiknevad tõrvikud, aga nüüd mattus trepp pimedusse.
„Miski on valesti,” lausus Clary. Ei Isabelle ega Alec paistnud tahtvat talle vastu vaielda. Clary võttis taskust Jace’i kingitud nõiavalguse ruunikivi ja tõstis pea kohale. Sellest purskuv valgus kiirgas välja tema harali sõrmede vahelt. „Lähme.”
Alec astus tema ette. „Mina lähen ees, sina järgned mulle ja Isabelle tuleb viimasena.”
Nad hakkasid aeglaselt allapoole minema. Clary niisked saapad libisesid ajahambast ümaraks puretud astmetel. Trepijalamil algav lühike tunnel viis tohutusse saali, kivist aeda, mille valgeid võlvkaari ehtisid poolvääriskivid. Hämaruses paistsid mausoleumid. Need seisid ridastikku otsekui mingid muinasjutulised seenemajakesed. Kaugeimad kadusid varjude sekka, nõiavalgus ei olnud piisavalt tugev, et tõsta esile tervet ruumi.
Alec libistas üle mausoleumide rivi sünge pilgu. „Ma poleks eales arvanud, et satun Vaikuse linna,” lausus ta. „Isegi pärast surma.”
„Mina selle pärast küll nii kangesti ei kurvastaks,” sõnas Clary. „Vend Jeremiah rääkis mulle, mida nad teie surnutega teevad. „Nad põletatakse ja tuhka kasutatakse enamjaolt linna ehitamiseks.” Deemoniküttide veri ja luud pakuvad juba iseenesest võimsat kaitset kurjuse vastu. Isegi surmas seisab Klaav eesmärgi teenistuses.
„Mhh,” mühatas Isabelle. „Seda peetakse suureks auks. Pealegi tuhastate ka teie, maapealsed, oma surnuid.”
Ikkagi on see õõvastav, mõtles Clary. Õhus hõljuv tugev tuha ja suitsu lõhn oli talle tuttav juba eelmisest korrast, aga nüüd näis sellesse segunevat midagi raskemat ja vängemat, mis meenutas mädanevaid puuvilju. Kortsutades kulmu, nagu oleks temagi seda haistnud, tõmbas Alec vöölt ühe inglinoa. „Arathiel,” sosistas ta ning noatera lõi hiilgama. Selle valgus liitus Clary ruunikivi omaga; nad leidsid järgmise trepi ja laskusid veelgi tihedamasse hämarusse. Nõiavalgus hakkas Clary sõrmede vahel pulseerima nagu hääbuv täht ja tüdruk arutles endamisi, kas need kivid ka kunagi energiast tühjaks saavad nagu taskulambipatareid. Ta lootis, et seda ei juhtu. Mõte jääda selles kohutavas paigas silmitusse pimedusse täitis ta sõnulseletamatu hirmuga.
Nad jõudsid sellestki trepijärgust alla ja leidsid end järjekordse tunneli suust. Mädaneva puuvilja lõhn oli siin veel tugevam. Tunnel avanes paviljoni, mida ümbritsesid luust nikerdatud tornid. Seda paviljoni mäletas Clary väga hästi. Põrandal särasid inkrusteeritud hõbetähed nagu hinnalised laialipuistatud litrid. Paviljoni keskel seisis must laud. Selle siledal pinnal olevast loigust oli tumedat vedelikku valgunud ojadena alla põrandale.
Kui Clary seisis Vaikivate Vendade nõukogu ees, oli laua taga seinal rippunud raske hõbedast mõõk. Nüüd oli see läinud ja selle asemel laiutas lehvikut meenutav punane laik.
„Kas see on veri?” sosistas Isabelle. Tema häälest ei kostnud hirmu, vaid pigem üllatust.
„Paistab küll sedamoodi.” Alec laskis pilgul ruumis ringi käia. Varjud olid tihedad nagu värvikiht ning tundusid kummaliselt elusad. Noormehe käsi hoidis kramplikult seeravinuga.
„Mis siin küll juhtunud on?” küsis Isabelle. „Vaikivad Vennad… Ma arvasin, et neist ei suuda keegi jagu saada…”
Tema hääl hääbus. Clary pööras enda käes olevat nõiavalgust, et paremini näha tornitippude veidraid kontuure. Üks neist nägi välja iseäranis kummaline. Tahtepingutusega püüdis ta panna kivi eredamalt särama. See kuulas sõna ja saatis kaugusse heleda valgusjoa.
Ühe teraviku otsa oli vardasse aetud Vaikiva Venna surnukeha. See rippus seal nagu ussike konksu küljes. Käed, mida mööda nõrgusid alla verenired, ulatusid peaaegu maani. Tema kael näis olevat murtud. Surnukeha alla põrandale kogunenud vereloik oli hüübinud ja paistis nõiavalguse käes mustjana.
Isabelle ahmis õhku. „Alec. Kas näed…”
„Näen küll.” Aleci hääl oli sünge. „Ja ma olen näinud hullemaidki vaatepilte. Ma olen mures hoopis Jace’i pärast.”
Isabelle astus edasi, puudutas musta basaltlauda ja libistas sõrmed üle selle. „Veri on peaaegu värske. Mis siin ka iganes poleks juhtunud, ammu ei saanud see olla.”
Alec lähenes Vaikiva Venna teivastatud surnukehale. Selle juures olevast vereloigust viisid eemale jäljed. „Jalajäljed,” lausus ta. „Keegi on siit minema jooksnud.” Alec andis käeviipega märku, et tüdrukud talle järgneksid. Nad tegid seda. Isabelle peatus ainult korraks, et pühkida veriseid sõrmi pehmest nahast säärekaitsmetesse.
Jäljerida
