ei olnud kedagi.
Kergenduse asemel tundis Jace õõva paraku süvenevat. Nüüd ahmis ta vaevaliselt õhku, nagu viibiks vee all. Õudustunne oli seda hullem, et see oli talle nii võõras. Mis oli temaga juhtunud? Kas temast oli korraga saanud argpüks?
Ta rapsas järsult käerauda, lootes, et valu lööb pea klaariks. Seda ei sündinud. Ta kuulis uuesti häält ja nüüd eristas ta limase lohina taga katkematut vaikset sosinat. Veel kunagi polnud ta kuulnud häält, mis oleks kätkenud endas niisugust kurjust. Hirmust meeletu, taganes ta kohmakalt vastu seina ja sirutas tõrvikut hoidva vappuva käe ette.
Viivuks kerkis ümbrus esile selgelt nagu päise päeva ajal: vangikong, trellitatud uks, selle taga olevad lagedad kiviplaadid ja põrandale kägarasse vajunud Jeremiah’ surnukeha. Just Jeremiah’ taga oli uks. See hakkas pikkamööda avanema ning miski pressis end sellest läbi – miski tohutu suur, tume ja vormitu. Olendi silmad, hiilgavad nagu jää, seirasid Jace’i sügavalt tumedate voltide vahelt verejanulise lõbuga. Siis sööstis koletis edasi. Jace’i silme ees rullus lahti hiiglaslik tupruv pilv nagu üle ookeani pinna veerev laine. Viimane, mida ta nägi, oli tõrviku leek. See hakkas visklema, muutus roheliseks ja siniseks ning siis mattus kõik pimedusse.
Simoniga suudelda oli meeldiv – meeldiv leebel ja hubasel moel nagu soojal suvepäeval raamatu ja limonaadiklaasiga võrkkiiges lesida. Seda võis teha lõpmatuseni, ilma et väsiksid, pelgaksid midagi või laseksid end millestki häirida – kui, siis ehk asjaolust, et diivanvoodi raudvarb soonis talle selga.
„Ai,” tegi Clary. Ta püüdis vingerdada varvast eemale, aga see ei läinud tal korda.
„Kas ma tegin sulle haiget?” Simon upitas ennast küünarnuki najal küljekile. Tema nägu oli murelik, aga võib-olla see ainult tundus nõnda, sest prillideta paistsid tema silmad poole suuremad ja tumedamad.
„Ei, mitte sina, vaid voodi. See on nagu piinapink.”
„Mina küll ei märganud,” sõnas poiss süngelt. Ta võttis põrandalt padja, mis oli voodilt maha veerenud, ja toppis selle nende alla.
„Sina muidugi mitte.” Clary hakkas naerma. „Kuhu me jäimegi?”
„Las ma mõtlen. Minu nägu oli umbes siinsamas, kus praegugi, aga sinu oma oli mulle palju lähemal. Vähemalt minu meelest küll.”
„Kui romantiline.” Clary tõmbas poissi enda poole, nii et too jäi tema peal küünarnukkidele toetuma. Nende kehad olid kohakuti ning tüdruk tundis läbi T-särgi Simoni südame kloppimist. Ripsmed, mis tavaliselt olid prillide taga peidus, riivasid Clary põske, kui poiss kummardus, et teda suudelda. Tüdruk hakkas pisut kohmetult naerma. „Kas see tundub sulle imelik?” sosistas ta.
„Ei. Küllap on nõnda, et kui oled endale midagi nii sageli ette kujutanud, tundub see kätte jõudes…”
„Pettumusena?”
„Ei. Ei!” Simon tõmbus eemale ja vaatas teda, lühinägelikud silmad täis veendumust. „Ära niimoodi küll mõtle. See on otse vastupidi. See on…”
Clary tundis, et hakkab kohe naerma. „Olgu. Ära ütle, mis see on.”
Poiss tõmbas silmad vidukile ja tema huuled kiskusid naerule. „Nojah, nüüd tahaksin sulle midagi vaimukat vastata, aga ei suuda mõelda muust kui…”
Tüdruk silmitses teda naerdes. „…seksist.”
„Jäta järele.” Poiss võttis Claryl randmetest kinni, vajutas tema käed vastu voodikatet ja vaatas talle tõsiselt otsa. „Sellest, et armastan sind.”
„Seksist sa siis järelikult ei mõtle.”
Simon vabastas tema käed. „Seda ma ei öelnud.”
Clary hakkas naerma, toetas mõlemad käed talle vastu rindu ja lükkas ta eemale. „Lase mul tõusta.”
Poisi näole tekkis ehmunud ilme. „Ma ei tahtnud öelda, nagu huvitaks mind ainult seks…”
„Asi pole selles. Ma tahan pidžaama selga panna. Tunnen ennast imelikult, kui olen sinuga siin niiviisi, sokid ikka veel jalas.” Simon vaatas pettunult, kuidas tüdruk võttis sahtlist pidžaama ja seadis sammud vannitoa poole. Ust kinni tõmmates tegi Clary Simonile grimassi. „Tulen kohe tagasi.”
Poisi vastus sumbus ukse sulgemisse. Clary pesi hambaid ja laskis siis veejoal pikka aega kraanikaussi voolata, silmitsedes ennast esmaabikapikese uksel olevast peeglist. Tema juuksed olid sassis ja põsed punetasid. Kas seda nimetataksegi säramiseks, mõtiskles ta. Armunud inimesed öeldi säravat. Või käis see rasedate naiste kohta? Clary ei mäletanud täpselt, aga midagi pidanuks tema juures ju ikka kas või natukenegi teisiti olema. Eks olnud see tema elu esimene pikk suudlussessioon ning see oli meeldiv, kinnitas ta endale – turvaline, kena ja mugav.
Muidugi oli ta oma sünnipäeva õhtul suudelnud ka Jace’i ning see polnud põrmugi turvaline, mugav ja mõnus. See oli avanud temas otsekui seni tundmatu soone, millest voolas kehasse midagi kuumemat, magusamat ja kibedamat kui veri.
Ära mõtle Jace’ile, sõitles ta ennast ägedalt, aga jälgides enda peegelpilti, nägi ta oma silmi tumenevat ja teadis: tema keha mäletab, isegi kui mõistus tõrgub seda tunnistamast.
Kui vesi oli külmaks jooksnud, lahmis Clary seda endale näkku ja sirutas siis käe pidžaama järele. Tore küll! Ta avastas, et on võtnud kaasa ainult püksid ja jätnud särgi maha. Nii väga kui see Simonile ka ei meeldiks, tundus Claryle tema kõrval palja ülakehaga magada ikka liiga vara. Ta läks tagasi magamistuppa ning avastas, et Simon magab keset voodit, diivanipadi kaisus, nagu oleks see inimene. Ta surus naeruturtsatuse alla.
„Simon…” sosistas Clary ning kuulis siis telefonist teravat kahetoonilist piiksu, mis andis märku, et tuli sõnum. Telefon lebas suletuna voodi kõrval öökapil. Ta võttis selle kätte ja nägi, et sõnum on Isabelle’ilt.
Klõpsanud telefoni lahti, keris tüdruk kiiresti tekstini. Ta luges seda kaks korda veendumaks, et ei kujuta kõike kirjas olevat endale lihtsalt ette. Siis jooksis ta kapi juurde, et võtta mantel.
„Jonathan.” Pilkasest pimedusest kostev hääl oli aeglane ja hämar, valusalt tuttav. Pingutades avas Jace silmad ega näinud midagi muud kui musta värvi. Ta lamas värisedes põranda jäistel kiviplaatidel – küllap oli minestanud. Omaenda jõuetuse ja hapruse tunnetamine ajas ta marru.
Noormees veeretas end ühele küljele, tundes käerauast rebestatud randmes tuikavat valu. „Kas seal on keegi?”
„Oma isa sa ju ometi tunned, Jonathan,” kostis jälle seesama hääl ning jah, Jace tundis seda – külma kui raud, rahulikku ja peaaegu kõlatut. Ta proovis end püsti ajada, aga saapad libisesid milleski märjas. Noormees vaarus tahapoole ning lõi õlad kõvasti vastu kiviseina ära. Ahel kõlises nagu terasest tuulekellad.
„Kas sa oled haavatud?” Välgatas tuluke, mis liikus ülespoole, jäi peatuma Jace’i näol ja pimestas tema silmi. Ta pilgutas, et varjata põletavaid pisaraid, ning nägi teisel pool trelle Jeremiah’ kõrval seismas Valentine’i. Ühes käes hoidis too küütlevat nõiavalguse ruunikivi, mis heitis ruumi valkjat kuma. Jace märkas seintel vanu vereplekke ja põrandal värsket verd, väikest loiku, mis oli voolanud Jeremiah’ avatud suust. Ta tundis magu iiveldusest pööritavat ja krampi kiskuvat, kui mõtles mustale vormitule kogule, kes oli ennist tema ette ilmunud, silmad nagu põlevad söed. „See olend…” ütles ta katkevi
