tähendab?”
Inkvisiitori kahvatud ripsmed kraapisid põski, kui ta silmad arupidavalt pilukile tõmbas. „Sa oled tõesti ülbe,” lausus ta viimaks. „Ülbe ja sallimatu. Kas isa õpetas sind nõnda käituma?”
„Mitte temaga,” vastas Jace lühidalt.
„Siis sa lihtsalt ahvid teda. Valentine oli üks ülbemaid ja häbematumaid mehi, keda ma iial olen näinud. Ilmselt on ta kasvatanud sind endataoliseks.”
„Jah,” vastas Jace, suutmata end talitseda. „Mind treeniti lapsest peale selle mõttega, et minust peab saama õel türann. Juba lasteaias läbisin kursused, kuidas liblikatel tiibu küljest rebida ja maakera veevarusid mürgitada. Küllap peame kõik õnne tänama, et mu isa lavastas oma surma, enne kui minu hariduskäik oli jõudnud osani, mis käsitles vägistamist ja marodöörlust, vastasel korral poleks keegi minu eest kaitstud.”
Maryse’i huulilt pääses midagi hirmuhüüatuse taolist. „Jace…”
Aga inkvisiitor katkestas teda. „Ning täpselt nagu su isa, ei suuda ka sina oma viha talitseda. Lightwoodid on sind hellitanud ning lasknud su halvimatel omadustel üle pea kasvada. Võid küll välja näha nagu ingel, Jonathan Morgenstern, aga tead täpselt, kes sa tegelikult oled.”
„Ta on lihtsalt poiss,” lausus Maryse. Kas naine kaitseb teda? Jace heitis talle kiire pilgu, aga Maryse’i silmad olid mujale pööratud.
„Ka Valentine oli kunagi poiss. Enne kui hakkame selles sinu blondis peas ringi vaatama, et tõde teada saada, soovitan sul natuke rahuneda. Ma tean, kus on selleks kõige parem paik.”
Jace pilgutas silmi. „Kas ma pean minema oma tuppa rahunema?”
„Saadan sind Vaikuse linna vanglasse. Usun, et seal veedetud öö peaks muutma sind märksa taltsamaks.”
Maryse ahmis õhku. „Imogen, sa ei saa seda teha!”
„Muidugi saan.” Inkvisiitori silmad sädelesid nagu žiletiterad. „Kas sul on mulle midagi öelda, Jonathan?”
Jace ei saanud teha muud kui teda vihaselt põrnitseda. Vaikuse linnal oli palju tasandeid ja tema oli näinud neist üksnes kahte – seda, kus hoiti arhiivi, ja seda, kus Vaikivad Vennad pidasid istungeid. Vangikongid olid kõige madalamal, allpool Vaikuse linna surnuaiatasandeid, kus puhkasid hauarahus tuhanded surnud varjukütid. Kongid olid mõeldud kõige jäledamatele kurjategijatele: hullunud vampiiridele, lepinguseadust rikkunud sortsidele, varjuküttidele, kelle kätel oli relvavendade verd. Jace polnud ühtki niisugust kuritegu sooritanud, kuidas võis naisele tulla mõte saata ta sinna?
„Väga mõistlik sinust, Jonathan. Näen, et oled juba hakanud omandama esimest Vaikuse linna õppetundi.” Inkvisiitori naeratus meenutas luukere oma. „Nimelt kuidas hoida suu kinni.”
Clary aitas parajasti Luke’il õhtusöögi järel lauda koristada, kui helises taas uksekell. Ta ajas end sirgu ja vaatas Luke’i poole. „Kas sa ootad kedagi?”
Luke kortsutas kulmu ja pühkis käed köögirätikusse kuivaks. „Ei. Oota siin.” Clary nägi, kuidas ta sirutas käe ja võttis midagi riiulilt, enne kui köögist välja läks. Midagi läikivat.
„Nägid, ta võttis noa!” Simon vilistas ja ajas end laua tagant püsti. „Kas on oodata mingit jama?”
„Minu meelest ootab ta kogu aeg, et juhtub mingi jama,” vastas Clary. „Vähemalt viimasel ajal.” Ta piilus köögi ukse vahelt ja nägi, kuidas Luke avas välisukse. Tüdruk kuulis Luke’i häält, aga ei eristanud sõnu. Hääl oli igatahes sõbralik. Ta tundis õlal Simoni kätt. Poiss tõmbas ta tagasi. „Hoia ukse juurest eemale. Hull oled või? Kust sa tead, et seal väljas ei ole mõni deemon?”
„Sellisel juhul on ju Luke’il kindlasti meie abi vaja.” Ta pööras pead, langetas pilgu oma õlale, millest Simon kinni hoidis, ja hakkas naerma. „Kas sa näe, kui hoolitsev sa korraga oled. Kena sinust.”
„Clary!” hõikas Luke esikust. „Tule siia, tahan sind kellegagi tuttavaks teha.”
Clary patsutas Simoni kätt ja lükkas selle eemale. „Tulen kohe tagasi.”
Luke toetus uksepiidale. Nuga oli tema käest otsekui nõiaväel kadunud. Välistrepil seisis tüdruk. Tema pruunid kähardunud juuksed olid põimitud rohketesse patsidesse ja seljas oli tal beežikas velvetjakk. „See on Maia,” ütles Luke, „rääkisin temast sulle just äsja.”
Tüdruk uudistas Claryt. Tema silmad olid esiku eredas valguses eriskummalist merevaikrohelist värvi. „Sina oled järelikult Clary.”
Clary tunnistas, et nii see tõesti on.
„Too kutt, heledate juustega poiss, kes Hunter’s Mooni baari segi peksis – tema on siis sinu vend?”
„Jace,” vastas Clary lühidalt. Tüdruku pealetükkiv uudishimu oli talle vastukarva.
„Maia.” Simon oli tulnud köögist ja seisis nüüd Clary selja taga, käed teksapükste taskus.
„Jah. Sina oled Simon, eks? Mulle ei jää muidu nimed hästi meelde, aga sinu oma jäi.” Tüdruk naeratas Simonile.
„Tore,” sõnas Clary. „Olemegi kõik sõbrad.”
Luke köhatas ja ajas end sirgu. „Tahtsin, et te üksteisega tuttavaks saaksite, sest Maia kannab paar nädalat mu raamatupoe eest hoolt,” lausus ta. „Ärge siis muretsege, kui näete teda siin sisse-välja käimas. Tal on võti.”
„Ühtlasi hoian silma peal, et siin kahtlasi tegelasi ringi ei liiguks,” lubas Maia, „deemoneid, vampiire või keda iganes.”
„Tänan,” lausus Clary. „Nüüd pole mul kedagi karta.”
Maia pilgutas silmi. „Kas sa pilkad või?”
„Meil kõigil on närvid pisut pingul,” ütles Simon. „Minul igatahes on hea meel, et siin on keegi, kes kaitseb mu tüdrukut, kui kedagi teist kodus ei ole.”
Luke kergitas kulme, aga ei öelnud midagi. Clary ütles: „Simonil on õigus. Vabanda, et sulle nähvasin.”
„Sellest pole midagi.” Maia nägu oli kaastundlik. „Kuulsin, et su ema on haiglas. Kahju.”
„Minul samuti,” lausus Clary. Ta pöördus, läks tagasi kööki, istus laua äärde ja peitis näo kätesse. Hetke pärast tuli Luke talle järele.
„Palun vabandust,” ütles ta. „Arvatavasti polnud sul tahtmist kellegagi kohtuda.”
Clary silmitses teda sõrmede vahelt. „Kus Simon on?”
„Ajab Maiaga juttu,” vastas Luke ja Clary kuulis tõesti maja teisest otsast nende hääli, tasast pominat. „Mõtlesin lihtsalt, et sõber kulub sulle ehk nüüd ära.”
„Mul on Simon.”
Luke nihutas prillid ninal kõrgemale. „Kas ma kuulsin õigesti, et ta nimetas sind oma tüdrukuks?”
Tal oli nii ehmunud ilme, et Clary oleks äärepealt naerma hakanud. „Küllap vist.”
„Kas see on midagi uut või olen ma seda juba kuulnud,
