sul aimu, mida?”
„Ei. Lihtsalt tundub, justkui oleks midagi puudu.” Clary vaatas Luke’i poole. Too seisis kraanikausi juures ja küüris kolinal taldrikuid. „Miski või keegi on puudu.”
Simon heitis talle uudishimuliku pilgu ja kehitas õlgu. „Nagu ma aru saan, oli teil Instituudis üsna pingeline stseen.”
Clary võdistas õlgu. „Alecil ja Isabelle’il on hirmuäratav ema.”
„Mis ta nimi nüüd oligi?”
„Mai-ris,” vastas Clary, matkides Luke’i hääldust.
„See on vana varjuküti nimi.” Luke kuivatas käed köögirätikusse.
„Jace otsustas siis sinna jääda ja tolle inkvisiitoriga kokku saada? Ära tulla ei tahtnud?” küsis Simon.
„Tal pole muud valikut, kui ta tahab elada oma elu varjukütina,” vastas Luke. „Olla varjukütt, kuuluda nefilimide hulka tähendab talle kõike. Olen Idrises omal ajal näinud temataolisi varjukütte. Kui talt see elu ära võtta…”
Kostis uksekella tuttavlik sumin. Luke viskas käteräti lauale. „Tulen kohe tagasi.”
Niipea kui ta oli köögist väljunud, lausus Simon: „Veider mõelda, et Luke oli ka kunagi varjukütt – isegi veidram kui see, et ta on libahunt.”
„Kas tõesti? Miks?”
Simon kehitas õlgu. „Libahuntidest olin ma varemgi kuulnud, nad on mõnes mõttes tuntud suurus. Heakene küll, muutuvad kord kuus hundiks ja asi sellega. Aga varjukütid – nemad on nagu mingi sekt.”
„Pole nad sugugi sekt.”
„Muidugi on. Varjuküttimine ongi kogu nende elu. Seejuures vaatavad nad kõigile teistele ülalt alla. Nad kutsuvad meid maapealseteks, nagu ise ei olekski inimolendid. Varjukütid ei sõbrusta tavaliste inimestega, ei käi nendega ühtedes ja samades kohtades, ei tunne nende nalju – nad peavad end meist paremaks.” Simon tõmbas oma pika jala konksu ja näpitses mõtlikult püksipõlves oleva augu narmendavat serva. „Ma kohtasin täna veel üht libahunti.”
„Sa ei taha ometi öelda, et veetsid Hunter’s Mooni baaris aega Peletis Pete’i seltsis?” Clary tundis kõhus iseäralikku pitsitust, teadmata, mis seda põhjustab. Küllap tuli see stressist.
„Ei, see oli tüdruk,” vastas Simon. „Umbes meievanune. Tema nimi on Maia.”
„Maia?” Luke oli kööki tagasi tulnud, käes neljakandiline pitsakarp. Ta pani karbi lauale ja Clary kummardus seda lahti tegema. Sooja taigna, tomatipasta ja juustu lõhn tuletas tüdrukule meelde, kui näljane ta on, ning ootamata, kuni Luke taldriku ulatab, rebis ta endale tüki. Muiates ja pead raputades võttis Luke istet.
„Maia kuulub karja, eks?” küsis Simon, võttes endalegi tüki.
Luke noogutas. „Seda küll. Ta on hea tüdruk. Paaril korral on ta käinud siin ja vaadanud poe järele, kui olen ise haiglas olnud. Ta on nõus, et maksan talle raamatutega.”
Simon heitis üle pitsaserva Luke’ile küsiva pilgu. „Kas sa oled rahast lage?”
Luke kehitas õlgu. „Raha pole mulle kunagi eriti tähtis olnud ja kari hoolitseb enda eest ise.”
Clary lausus sekka: „Kui meil raha nappis, ütles ema alati, et müüb mõned isa aktsiad. Nüüd tean, et mees, keda ma isaks pidasin, polegi seda, ja vaevalt Valentine’il mingeid aktsiaid oli…”
„Su ema müüs vähehaaval oma ehteid,” ütles Luke. „Valentine kinkis talle kunagi oma perekonna juveele, mis olid kuulunud Morgensternidele juba paljude põlvkondade vältel. Oksjonil võis isegi päris väikese väärisasja eest saada kõrget hinda.” Ta ohkas. „Nüüd on need läinud. Valentine’il õnnestus nad ehk muidugi teie vana korteri rusude vahelt kätte saada.”
„Loodetavasti tundis Jocelyn vähemalt rõõmu,” sõnas Simon, „rahuldust, et sai tema asjad niiviisi maha müüa.” Ta võttis kolmanda tüki pitsat. Clary ei väsinud imestamast, kui palju teismelised noorukid suutsid süüa, ilma et oleksid kaalus juurde võtnud või küllastust tundnud.
„Arvatavasti tundsid end täna üsna imelikult,” lausus ta Luke’ile. „Sa polnud Maryse’i ju nii palju aastaid näinud.”
„Imelikult just mitte. Maryse ei ole neist aegadest saadik eriti palju muutunud – kui tõele au anda, on ta praegu isegi veel rohkem enda moodi, kui mõistad, mida ma sellega öelda tahan.”
Clary arvas, et mõistab. Maryse Lightwood, nagu ta nende ees täna istus, meenutas talle toda saledat tumedapäist tüdrukut, kes oli jäädvustatud Hodge’i antud fotol, lõug upsakalt kergitatud. „Mis tunne temal sind nähes võis olla?” küsis Clary. „Kas arvad tõesti, et nad lootsid sinu olevat surnud?”
Luke naeratas. „See ei pruugi tähendada, et nad mind vihkavad – ei –, aga kindlasti oleks olnud neile mugavam ja kindlam, kui oleksin surnud. Tõsiasjaga, et ma pole üksnes elus, vaid juhin koguni kesklinna hundikarja, polnud nad tõenäoliselt arvestanud. Eks ole lõppude lõpuks ju nende ülesanne kanda hoolt, et allilmlaste vahel valitseks rahu, aga ühtäkki ilmun välja mina, mees nende minevikust, kel on ohtralt põhjust ihata kättemaksu. Nad võivad karta, et sekkun mängu ja paiskan nende kaardid segi.”
„Kas kavatsed seda teha?” küsis Simon. Pitsa oli otsas, seepärast sirutas Simon käe ning võttis tüki serva, mille Clary oli järele jätnud. Ta teadis, et tüdruk ei söö pirukaääri. „Sekkud sa nende mängu?”
„Mis mängur nüüd mina olen? Ma olen soliidne keskealine mees.”
„Kui välja arvata tõsiasi, et muutud kord kuus hundiks, tormad lõrinal ringi ja murrad kõiki, kes ette juhtuvad,” pistis Clary vahele.
„Hea, et see veel niigi läks,” vastas Luke. „Mõned minuvanused teatavasti ostavad endale kalli sportauto ja magavad supermodellidega.”
„Oled kõigest kolmekümne kaheksa aastane,” tähendas Simon. „Sa pole mingi keskealine.”
„Tänan, Simon,” lausus Luke. Ta kergitas pitsakarbi kaant ja laskis sellel siis ohates langeda. „Aga pitsa oled küll kõik ära söönud.”
„Ma võtsin ainult viis tükki,” õiendas Simon, kallutades tooli tahapoole, nii et see balansseeris ohtlikult kahel jalal.
„Kui mitu tükki ühes pitsas sinu meelest üldse on, sa jobu?” nõudis Clary.
„Alla viie tüki ei ole ju söök, vaid kõigest snäkk.” Simon vaatas kahetsevalt Luke’i poole. „Kas see tähendab, et lähed nüüd hunti täis ja sööd minu ära?”
„Muidugi mitte.” Luke tõusis ja viskas pitsakarbi prügikasti. „Sa oled kindlasti vintske ja raske seedida.”
„Aga see-eest koššer,” tähendas Simon rõõmsameelselt.
„Saadan sinu juurde meelsasti mõne juudist lükantroobi.” Luke toetus seljaga valamu vastu. „Aga sinu küsimusele vastates, Clary: Maryse Lightwoodi oli tõesti imelik uuesti näha, aga mitte tema enda, vaid ümbruse tõttu. Siinne Instituut meenutas mulle liiga tugevasti Idrise Ühismeele halli. Viisteist aastat olen püüdnud unustada kõiki neid ruune, mida sisaldab
