seisma. „Kas sina usud ka, et ma valetan? Kas sinu meelest ma teadsin, et Valentine on minu isa?”
„Ei!” Alec näis olevat ehmunud – olgu siis küsimusest endast või ägedusest, millega Jace selle esitas. „Ja pealegi ei lähe mulle korda, kes su isa on. See ei huvita mind. Sina oled ikka seesama inimene, kes enne.”
„Kui ainult teaks, kes.” Sõnad, külmad ja kõledad, lipsasid suust, enne kui Jace oleks jõudnud neid takistada.
„Tahtsin öelda ainult seda,” lausus Alec lepitavalt, „et sa võid mõnikord olla natuke… karm. Mõtle, enne kui midagi ütled, rohkem ma sinult ei palugi. Keegi ei ole siin sinu vaenlane, Jace.”
„Igatahes tänan sind meeldiva nõuande eest,” lausus Jace. „Edasi võin ma üksi minna.”
„Jace…”
Aga Jace oli juba läinud, jättes Aleci maha muretsema. Jace ei sallinud, et teised tema pärast muretsevad. See tekitas temas tunde, et võib-olla ongi põhjust millegi pärast muret tunda.
Raamatukogu uks oli pooleldi avatud. Vaevumata koputama, astus Jace sisse. See oli olnud Instituudis alati tema lemmiktuba. Midagi väga rahustavat oli selle vanaaegses puit- ja vaskdekooriga interjööris ning seinu ääristavates nahka ja sametisse köidetud teostes, mis näisid nagu vanad sõbrad ootavat sinu tagasipöördumist. Kui uks nüüd lahti läks, tabas teda pahvak külma õhku. Kaminas, kus muidu leegitses sügisel ja talvel alati tuli, oli nüüd hunnik külma tuhka. Lambid olid välja lülitatud ning valgust pääses ruumi üksnes kitsastest ribikardinatega kaetud akendest ja torni kõrgel paiknevast katuseaknast.
Tahes-tahtmata läks Jace’i mõte Hodge’ile. Kui tema oleks siin, põleks kaminas tuli ning süüdatud gaasilambid heidaksid parkettpõrandale mahedaid kuldseid valgussõõre. Hodge ise kössitaks tule ääres tugitoolis, Hugo õlal troonimas ja raamat käeulatuses lebamas…
Aga Hodge’i tugitoolis oli ometi keegi – keegi hall ja peenike ajas ennast tugitoolist sujuvalt üles umbes samamoodi, nagu kerib end maotaltsutaja märguande peale lahti kobra, ja pöördus jahedalt naeratades tema poole.
See oli naine. Tal oli seljas vanamoeline tumehall mantel, mis ulatus üle saapasäärte. Selle all oli taljes paekarva kostüüm, mille püstkrae jäigad nurgad soonisid kaela. Naise elutud tuhmblondid juuksed olid kammidega tihedasti peadligi surutud ning tema hallid silmad olid külmad kui ränikivikillud. Jace tundis nende pilku endast nagu jäise vee niret üle libisevat. See liikus tema mudastelt teksadelt vermetes näole ja jäi sinna pidama.
Viivuks vilksatas naise pilgus midagi tulist nagu jäässe vangistatud leegi kuma. Siis helk kustus. „Sina oledki see poiss?”
Enne kui Jace jõudis midagi öelda, vastas teine hääl – Maryse oli tema kannul raamatukokku astunud. Jace imestas korraks, miks polnud ta naise lähenemist kuulnud, aga märkas siis, et too oli võtnud kõrge kontsaga kingad jalast ja asendanud need tuhvlitega. Ta kandis pikka mustrilisest siidist rüüd ning tema huuled olid rangelt kokku pigistatud. „Jah, inkvisiitor,” lausus ta. „See on Jonathan Morgenstern.”
Inkvisiitor liikus Jace’i poole nagu hall hõljuv suits. Tema ees jäi naine seisma ja sirutas käe. See oli valge ja pikkade sõrmedega ning meenutas Jace’ile albiinoämblikku. „Vaata mulle otsa, poiss.” Ühtäkki olid need pikad valged sõrmed tema lõua all ja sundisid teda pead tõstma. Naine oli uskumatult tugev. „Sa kutsud mind inkvisiitoriks. Sa ei kutsu mind ühegi muu nimega.” Tema silmi ääristas peente joonte rägastik, mis meenutas värvikihis olevaid pragusid. Suunurkadest jooksis lõuani kaks sügavat vagu. „Kas said aru?”
Peaaegu kogu elu oli Jace mõelnud inkvisiitorist kui kellestki kaugest, pooleldi müütilisest tegelasest. Tema isikut ja isegi täpseid kohustusi looritas Klaavi seatud saladuskate. Poiss oli oletanud, et inkvisiitor meenutab millegipoolest Vaikivaid Vendi, kes valdavad tohutut jõudu ja varjavad suuri müsteeriume. Mingil juhul polnud ta oodanud, et näeb kedagi nii vahetut – või nii vaenulikku. Naise silmad lausa lõikusid Jace’i, rebides temalt kaitsva enesekindluse ja iroonilisuse maski – paljastades ta kuni luudeni.
„Minu nimi on Jace,” ütles ta. „Mitte poiss. Jace Wayland.”
„Sul ei ole mingit õigust kanda Waylandi nime,” ütles naine. „Sa oled Jonathan Morgenstern. Kui püüad omastada Waylandi nime, oled valetaja nagu sinu isagi.”
„Õigupoolest,” lausus Jace, „eelistan ma mõelda, et olen valetaja omaenda ainulaadsel moel.”
„Või nõnda.” Naise kahvatud huuled kõverdusid põgusaks naeratuseks. See polnud meeldiv naeratus. „Nagu su isa, ei suuda sinagi kellelegi alluda. Selle poolest meenutate mõlemad inglit, kelle nime te kannate.” Tema sõrmed pigistasid Jace’i lõuga nii raevukalt, et küüned tungisid noormehele valusasti lihasse. „Lucifer sai oma mässu eest karistuse: Jumal saatis ta alatiseks põrgusse.” Naise hingeõhk oli hapu nagu äädikas.
„Kui sa ei tunnista minu autoriteeti, tõotan sulle, et tema saatus tundub sulle kadestusväärne.”
Ta laskis Jace’ist lahti ja astus sammu tagasi. Kohas, kus naise küüned tema nägu olid kriimustanud, tundis noormees vereniret aeglaselt alla valguvat. Tema käed värisesid raevust, aga ta ei tõstnud neid, et verd ära pühkida.
„Imogen…” alustas Maryse, ent parandas ennast kohe. „Inkvisiitor Herondale. Ta on nõustunud läbi tegema katse mõõga läbi. Sa saad välja selgitada, kas ta räägib tõtt.”
„Oma isa kohta? Jah, ma tean seda.” Kraenurgad soonisid inkvisiitor Herondale’i kaela, kui ta pea Maryse’i poole pööras. „Pean sulle ütlema, Maryse, et Klaav ei ole sinuga rahul. Sina ja Robert olete Instituudi vardjad. Oled õnnega koos, et sulle ei ole olnud aastate jooksul suurt midagi ette heita. Deemonitega polnud tükk aega suuri pahandusi olnud ning viimased päevad on olnud jälle vaiksed. Pole ainsatki ettekannet, isegi mitte Idrisest, ja seepärast ilmutab Klaav heatahtlikkust. Mõnikord on meile tulnud mõte, kas sa ikka oled loobunud Valentine’iga sõlmitud liidust. Tuleb tõdeda, et ta seadis sulle lõksu ja sa läksid sellesse. Võinuks arvata, et tunned teda paremini.”
„Mingit lõksu ei olnud,” sekkus Jace. „Mu isa oli kindel, et Lightwoodid kasvatavad mind üles, kui teavad mu olevat Michael Waylandi poja. Ongi kogu lugu.”
Inkvisiitor jõllitas teda, nagu oleks ta kõnelev kilk. „Kas sa käost oled kuulnud, Jonathan Morgenstern?”
Jace arutles endamisi, kas pole inkvisiitoritöö – kerge ei saanud see kindlasti olla – Imogen Herondale’i psüühikale pisut halvasti mõjunud. „Kellest?”
„Käopojast,” vastas naine. „Käod on nimelt parasiidid. Nad munevad teiste lindude pesasse. Kui poeg munast koorub, lükkab ta linnu enda pojad pesast välja. Vaesed vanemad töötavad elu eest, et leida piisavalt toitu söötmaks tohutu suurt käopoega, kes on mõrvanud nende järglased ja hõivanud ise nende koha.”
„Tohutu?” kordas Jace. „Kas te nimetasite mind paksuks?”
„See oli lihtsalt võrdlus.”
„Ma ei ole paks.”
„Ja mina,” lisas Maryse, „ei vaja sinu haletsust, Imogen. Keeldun uskumast, et Klaav võiks karistada mind või mu abikaasat selle eest, et otsustasime üles kasvatada surnud sõbra poja.” Ta ajas selja sirgu. „Me ei hoidnud seda ju Klaavi eest saladuses.”
„Ja mina pole ühelegi Lightwoodile mingil moel halba
