halona püsti ja ragisesid staatilisest elektrist. Ta libistas käega närviliselt üle nende. „Pean vist minema raamatukokku.”
„Lähme koos,” ütles Isabelle, võttes sahtlist oma kuldse piitsa, mis oli sädeleva köiena kokku keritud, ja torkas selle käepideme vöö vahele. „Võib-olla on midagi juhtunud.”
„Kus on teie vanemad?” küsis Clary.
„Nad kutsuti mõni tund tagasi välja. Central Parkis oli mõrvatud üks haldjas. Inkvisiitor läks koos nendega,” selgitas Alec.
„Kas teie ei tahtnud minna?”
„Meid ei kutsutud.” Isabelle keris oma tumedad palmikud pealaele kokku ja torkas juuksekrunnist läbi väikese klaasist pistoda. „Ole hea, vaata Maxi järele. Me tuleme kohe tagasi.”
„Aga…” üritas Clary vastu vaielda.
„Me tuleme kohe tagasi.” Isabelle sööstis koridori, Alec tema kannul. Kui uks nende järel sulgus, istus Clary toolile ja vaatas kõhklevalt Maxi poole. Ta polnud lastega eriti sageli kokku puutunud – ema polnud kunagi lubanud tal käia lapsi hoidmas – ning tal polnud aimugi, millest nendega rääkida või mis neid lõbustab. Olukorra tegi natuke lihtsamaks tõsiasi, et see poisike siin meenutas talle Simonit, kui too oli sama vana: tal olid samasugused kondised käsivarred ja sääred ning prillid tundusid olevat tema näo jaoks liiga suured.
Max ei löönud tema uuriva pilgu ees silmi maha ega tundunud uje, vaid vaatas teda omakorda mõtlikult ja rahulikult. „Kui vana sa oled?” küsis poiss viimaks.
Clary oli üllatunud. „Kui vana ma paistan?”
„Neliteist.”
„Tegelikult olen kuusteist, aga mind peetakse alati nooremaks, sest olen nii lühike.”
Max noogutas. „Mind samuti,” lausus ta. „Ma olen üheksane, aga kõik arvavad alati, et olen seitsmene.”
„Minule tundud sa küll üheksane,” ütles Clary. „Mis sul seal on? Kas raamat?”
Max võttis käe selja tagant välja. Ta hoidis selles suurt õhukest pehmete kaantega raamatut, umbes nagu need väikesed ajakirjad, mida võib näha toidupoodide lettidel. Selle kireval kaanel oli ingliskeelsete sõnade all midagi jaapani kanji kirjaviisis.
Clary hakkas naerma. „„Naruto”. Ma ei teadnud, et sulle see sari meeldib. Kust sa selle said?”
„Lennujaamast. Mulle meeldivad need pildid, aga ma ei tea, kuidas seda lugeda.”
„Anna õige minu kätte.” Clary lõi raamatu lahti ja osutas lehekülgedele. „Sa pead lugema seda tagurpidi, mitte vasakult paremale, vaid paremalt vasakule. Ja iga lehekülge tuleb lugeda päripäeva. Kas tead, mida see tähendab?”
„Muidugi,” vastas Max. Hetkeks arvas Clary, et poiss on solvunud, aga ei: ta nägi välja üsna rõõmsameelne, kui võttis raamatu tagasi ja lappas viimase leheküljeni. „See siin on üheksas number,” ütles ta. „Enne kui hakkan seda lugema, pean vist hankima endale teised kaheksa.”
„See on hea mõte. Võib-olla viib keegi su sinna, kus neid müüakse: Midtown Comicsisse või Forbidden Planetisse.”
„Forbidden Planet?” kordas Max mõtlikult. Clary tahtis hakata selgitama, aga siis tormas hingeldades uksest sisse Isabelle.
„Tahtiski keegi Instituudiga ühendust võtta,” lausus ta, enne kui Clary jõudis küsida. „Üks Vaikiv Vend. Kontide linnas on midagi lahti.”
„Mis seal siis juhtus?”
„Ma ei tea. Pole kunagi varem kuulnud, et Vaikivad Vennad abi paluksid.” Isabelle oli ilmselgelt mures. Ta pöördus venna poole. „Max, mine oma tuppa ja ära sealt enam välja tule, eks?”
Max lükkas lõua jonnakalt ette. „Kas teie Aleciga lähete välja?”
„Jah.”
„Vaikuse linna?”
„Max…”
„Ma tahan kaasa tulla.”
Isabelle raputas pead. Tema juuksekrunni torgatud pistoda pide kiirgas nagu tulesäde. „Ei tule kõne allagi. Sa oled liiga noor.”
„Sa ise ei ole ka veel kaheksateistkümnene.”
Isabelle pöördus pooleldi ärevalt, pooleldi pahaselt Clary poole. „Clary, palun tule korraks siia.”
Clary tõusis kõhklevalt. Isabelle krahmas tal käsivarrest kinni, tõmbas toast välja ja lõi ukse enda järel kinni. Kostis mütsatus, kui Max hooga vastu seda viskus. „Pagan võtaks,” lausus Isabelle lingist kinni hoides. „Saad sa anda mulle stele? See on mul taskus.”
Kiiresti ulatas Clary Isabelle’ile stele, mille Luke oli talle õhtul andnud. „Võta minu oma.”
Paari kiire liigutusega oli Isabelle joonistanud uksele lukustusruuni. Clary kuulis teiselt poolt ikka veel Maxi vihakisa, kui Isabelle astus ukse juurest eemale ja andis stele talle tagasi. „Ma ei teadnudki, et sul see on.”
„See kuulus mu emale,” vastas Clary, kuid kutsus ennast siis mõttes korrale. Kuulub. See kuulub mu emale.
„Uu.” Isabelle koputas rusikaga uksele. „Max, öökapi sahtlis on mõni energiatahvel, kui sul peaks kõht tühjaks minema. Me tuleme tagasi nii ruttu, kui saame.”
Toast kostis taas vihane hüüatus; Isabelle kehitas õlgu ja hakkas mööda koridori tagasi tõttama. Clary ei jäänud temast sammugi maha. „Mida selles sõnumis teatati?” uuris Clary. „Kas lihtsalt seda, et on mingid pahandused?”
„Et on toimunud rünnak. Ja kõik.”
Alec ootas neid raamatukogu juures. Noormees oli rõivaste peale tõmmanud varjuküttide turvised. Tema käsivarsi katsid kaitsed ning kõri ja randmete ümber jooksid märgid. Vöö vahele olid torgatud seeravinoad, millest igaüks kandis ühe ingli nime. „Kas oled valmis?” küsis ta õelt. „Kas Max on kindlas kohas?”
„Temaga on kõik korras.” Ta sirutas käed välja. „Märgista mind.”
Vedades Isabelle’i käeselgadele ja randmete sisekülgedele mustreid, heitis Alec kiire pilgu üle õla Clary poole. „Sina peaksid nüüd vist hakkama koju minema,” lausus ta. „Kui inkvisiitor tagasi jõuab, on arvatavasti parem, kui ta sind siit üksi eest ei leiaks.”
„Ma tahan teiega kaasa tulla,” vastas Clary. Sõnad olid üle tema huulte, enne kui ta oleks jõudnud neid takistada.
Isabelle tõmbas ühe käe Alecilt tagasi ja puhus märgistatud nahale, nagu jahutaks liiga kuuma kohvi. „Sa oled täpselt nagu Max.”
„Max on üheksa-aastane. Mina olen sama vana kui teie.”
„Aga sa ei ole saanud mingit õpet,” vaidles Alec vastu. „Oleksid meile ainult tüliks.”
„Ei oleks. Kas kumbki teist on eales viibinud Vaikuse linnas?” nõudis Clary. „Mina olen. Ma tean, kuidas sinna sisse pääseda. Ma oskan seal teed leida.”
Alec
