kõrval seinal. „Halloo.” Poisi hääl oli täiesti normaalne, ehkki rind tõusis ja vajus kiiresti. Ta sirutas toru Clary poole. „See on sulle.”
Clary võttis telefoni. Ta tundis südant ikka veel kurgus pekslemas, otsekui oleksid tema naha all võbelnud mingi putuka tiivad. See on Luke. Ta helistab haiglast. Emaga on midagi juhtunud.
Ta neelatas. „Luke? Oled see sina?”
„Ei. Isabelle olen.”
„Isabelle?” Clary vaatas Simoni poole. Poiss seiras teda vastu kraanikaussi nõjatudes. Puna oli tema põskedelt kadunud. „Miks sa… Mis juhtunud on?”
Isabelle’i hääl katkes, nagu oleks ta nutnud. „Kas Jace on seal?”
Clary oli nii jahmunud, et tõstis toru endast eemale ja silmitses seda, enne kui kõrva äärde tagasi tõstis. „Jace? Ei. Miks ta siin peaks olema?”
Isabelle’i sügav hingetõmme kandus telefonist Clary kõrva otsekui nuukse. „Asi on selles, et… ta on kadunud.”
2
Hunter’s Mooni kõrts
Maia ei olnud kunagi usaldanud ilusaid poisse. See oligi põhjus, miks ta Jace Waylandi juba esimesest pilgust vihkama hakkas.
Tema vanem vend Daniel oli saanud sündides kaasa ema meekarva naha ja suured tumedad silmad ning temast oli kasvanud poiss, kes süütas liblikate tiivad, et vaadata, kuidas nood lennates surnuks põlevad. Ka teda oli vend piinanud – algul pisitasa ja tühiste asjadega, näpistades kohtadest, kust sinikad välja ei paistnud, ning vahetades pudelis tema šampooni vedela pesuvalgendiga. Ta oli läinud seda vanematele kurtma, aga nood polnud teda uskunud. Danieli vaadates ei uskunud keegi temast halba. Poisi ilu aeti segamini süütuse ja headusega. Kui vend üheksandas klassis tema käeluu murdis, jooksis Maia kodust minema, aga vanemad tõid ta tagasi. Kümnendas klassis jäi Daniel tänaval auto alla ning sai silmapilk surma. Vanemate kõrval haua ääres seistes oli Maia häbenenud oma ülevoolavat kergendustunnet. Kindlasti ei jäta jumal seda karistamata, et ta venna surma üle rõõmustab, mõtles tüdruk.
Karistus tuli järgmisel aastal. Maia kohtas Jordanit. Pikad tumedad juuksed, saledatel puusadel kulunud teksad, ripsmed nagu tüdrukul… Maia ei oleks eales arvanud, et poiss temale tähelepanu pöörab – sedasorti poisid eelistasid enamasti saledaid kahvatuid tüdrukuid, kes kandsid kalleid moekaid prille –, aga Jordanile näisid tema ümarused meeldivat. Suudluste vahel kinnitas ta Maiale, et too on ilus. Esimesed paar kuud olid nagu unistus, viimased paar nagu õudusunenägu. Noormees muutus armukadedaks ja vägivaldseks. Vihaseks saades urises ta õelalt ja virutas Maiale käeseljaga. Sellest jäi näole punane laik, nagu oleks tüdruk kasutanud liiga palju põsepuna. Kui Maia tahtis temaga lõpparvet teha, tõukas Jordan teda ja paiskas ta maja ees pikali. Hädavaevu õnnestus tal tuppa joosta ja uks kinni lüüa. Hiljem suudles tüdruk tema nähes teist poissi andmaks Jordanile märku, et kõik on läbi. Nüüd ei mäletanud ta enam tolle teise nimegi, meeles oli hoopis midagi muud. Tol õhtul läks ta jalgsi koju, juuksed uduvihmas pärlendamas ja teksasääred mudased, kui ta tee lühendamiseks läbi kodu lähedal oleva pargi lõikas. Ta mäletas metallist karusselli tagant välja sööstvat halli kogu – suurt märga hunti, kes paiskas ta mutta pikali; mäletas metsikut valu, kui elukas talle kihvad kõrri lõi. Maia oli röökinud ja viselnud, suus omaenda vere maitse, ajus vasardamas mõte: See on võimatu. Võimatu. New Jerseys ei olnud ju ometi hunte – tavalises äärelinna miljöös kahekümne esimesel sajandil.
Tema karjumise peale süttisid lähedal olevate majade akendes tuled – üksteise järel, nagu oleks kraapsatud tikke. Hunt laskis temast lahti, elaja lõugade vahelt tilkus verd ja ripnes rebestatud liha.
Maiale tehti kakskümmend neli õmblust ja ta lasti tagasi koju oma roosasse magamistuppa, kus ema tema ümber närviliselt sekeldas. Kiirabihaigla arst oli öelnud, et hammustaja võis olla suur koer, aga Maia teadis, et ta eksib. Enne kui hunt pöördus, et minema tormata, oli tüdruk kuulnud oma kõrva ääres tuttavat kuuma sosinat. „Nüüd oled sa minu oma. Sa jääd igavesti minu omaks.”
Jordanit ei näinud Maia enam kunagi: poiss ja tema vanemad olid pakkinud oma elamise kokku ja sõitnud minema – kuhu, seda ei teadnud isegi sõbrad või ei nõustunud ütlema. Järgmise täiskuu ajal ei olnudki Maia õieti üllatunud, kui algasid valud, käristavad valud, mis sööstsid mööda jäsemeid üles-alla, sundisid heitma teda maha, painutasid tema selgroogu, nagu mustkunstnik võib väänata lusikat. Kui hambad igemetest välja paiskusid ja nätsupadjakestena põrandale pudenesid, ta minestas. Või arvas end minestavat. Maia ärkas kodust mitu miili eemal, ihualasti ja üleni verine. Tema kaelal olev arm pulseeris südamelöökide taktis. Selsamal ööl oli ta hüpanud rongi ja sõitnud Manhattanile. Otsus oli tulnud kergelt. Juba seegi oli konservatiivses äärelinna elamurajoonis olnud piisavalt halb, et su vanemad olid eri rassist. Jumal ise teab, mida sealsed elanikud ette võtnuksid, teades endi keskel olevat libahundi.
Polnud eriti raske leida hundikarja, kelle hulka sulanduda – juba ainuüksi Manhattanil oli neid mitu. Maia liitus kesklinna karjaga, kes ööbis Hiinalinnas vanas politseijaoskonnas.
Karja juhid vahetusid alatasa. Algul oli eesotsas olnud Kito, seejärel Veronique, siis Gabriel ja tollele järgnes Luke. Maial polnud midagi Gabrieli vastu, aga Luke oli parem. Tal olid usaldusväärne välimus ja lahked sinised silmad ning ta polnud liiga nägus ega tekitanud Maias seepärast otsekohe vastumeelsust. Siin karja keskel tundis ta end üsna mõnusasti: kui polnud täiskuuööd, magas ta vana politseijaoskonna ruumides, mängis kaarte ja sõi Hiina toitu; täiskuu ajal pidas pargis jahti ja järgmisel päeval jõi ühes Manhattani tuntumas, Hunter’s Mooni nimelises underground’i pubis, et leevendada muundumisega kaasnevat pohmelust. Õlu voolas seal ojadena ja kellelegi ei tulnud pähe uurida, kas ta on ikka kakskümmend üks aastat täis. Olla lükantroop tähendas saada kiiresti täiskasvanuks. Kui sulle kasvasid kord kuus selga karvad ja suhu kihvad, kõlbasid suurepäraselt libahundipubis teiste sekka jooma, olgu sul maapealsena eluaastaid nii palju või vähe kui tahes.
Viimasel ajal ei mõelnud Maia enam peaaegu üldse oma perekonnale, aga kui baari astus pikka musta mantlit kandev blond poiss, tõmbus ta ühtäkki üleni kangeks. Uustulnuk ei olnudki õieti Danieli moodi: Danielil olid olnud tumedad, kuklas käharduvad juuksed ja meekarva nahk ning see poiss oli üleni valge ja kuldne, aga mõlemal oli ühtviisi sale keha ning isegi kõnnak oli neil ühesugune – nagu saaki varitseval pantril. Sarnane oli ka ilmselge usk enda vastupandamatusesse. Maia käsi tõmbus klaasi jala ümber krampi ning tal tuli endale meelde tuletada: Ta on surnud. Daniel on surnud.
Noormehe kannul läbis saali kahin nagu paadi ahtri taga pulbitsev vaht. Too ei teinud seda märkamagi. Õngitsenud saapaninaga endale puki lähemale, võttis ta istet ja toetas küünarnukid baariletile. Järgnenud vaikuses kuulis Maia teda tellimas viskit. Pool klaasi tühjendas poiss vilunud randmeliigutusega kohe. Märjuke oli täpselt samasugust kuldset värvi kui tema juuksed. Kui ta kergitas kätt, et asetada klaas letile tagasi, märkas Maia tema randmetel ja käeselgadel väänlemas laiu musti märke.
Maia kõrval istuv kutt Bat – tüdruk oli mõnda aega temaga käinud, aga nüüd olid nad lihtsalt sõbrad – pomises midagi endale nina alla. See kõlas nagu „nefilim”.
Siis selles oli asi. Poiss polnudki libahunt, vaid varjukütt – ta kuulus kõrgema maailma salajaste korrakaitsjate hulka. See üksus kandis hoolt, et järgitaks Lepinguga kehtestatud Seadust, ja kellelgi polnud võimalik sellega ühineda. Varjukütiks sünniti, määrav oli vereliin. Varjuküttide kohta ringles ohtrasti kuulujutte ning ükski neist polnud meeldiv. Kõrgid, uhked ja julmad, vaatasid nad allilmlastele ülalt alla ja põlgasid neid. Lükantroobid omakorda ei sallinud varjukütte – kui nad üldse kedagi rohkem vihkasid,
