kui keegi ei osanud kindlalt öelda, kas jumalgi olemas on või kuhu sa pärast surma lähed? See tundus jabur. Nüüd Maia enam nii ei mõelnud. Nüüd uskus ta deemonite olemasolusse – liiga sageli oli ta näinud nende tegevuse tagajärgi, et selles kahelda –, aga kogu tema olemus tõrkus ikka selle teadmise vastu.
„Nagu ma aru saan,” sõnas poiss, ajades küünarnukid baariletil laiali, „ei paku te siin Hõbekuuli õlut. Kas see tekitab liiga ebameeldivaid assotsiatsioone?” Tema silmad olid pilukil ja hiilgasid nagu kaks kuusirpi.
Baaripidaja Peletis Pete heitis poisile üheainsa pilgu ja raputas vastikust tundes pead. Maia oli kindel, et kui noormees poleks olnud varjukütt, visanuks Pete ta pubist välja, aga nüüd kõndis ta lihtsalt baari teise otsa ja hakkas käterätiga klaase läikima hõõruma.
„Ausalt öeldes,” sekkus Bat, kes toppis alati oma nina igale poole, „ei pakuta seda siin põhjusel, et see on sitt õlu.”
Poiss pööras oma pilukil silmade vaheda pilgu Batile ja naeratas võidurõõmsalt. Enamik inimesi ei naeratanud, kui Bat neid sellisel ilmel silmitses: Batil oli pikkust kahe meetri jagu ning poolt nägu kattis inetu arm, kus hõbedapuru oli nahka kõrvetanud. Bat ei elanud karja seltsis mahajäetud politseijaoskonnas ega ööbinud siinsetes vanades kongides. Tal oli oma korter ja koguni töökoht. Ta oli olnud päris hea peika, kuni jättis Maia maha ja võttis endale tolle punapäise nõia Eve’i, kes elas Yonkersis ja teenis elatist, pakkudes oma garaažis hiromantiateenust.
„Ja mida sina siis jood?” küsis poiss, nõjatudes Batile nii lähedale, et see mõjus solvanguna. „Mingit koerapöörirohtu, mis aitab hammustuste vastu?”
„Arvad vist, et oled kangesti vaimukas.” Nüüd teritas juba kogu kari kõrvu, et toetada Bati, kui too otsustab jultunud jõmpsikale tuule alla teha. „Arvad või?”
„Bat,” sekkus Maia. Ta oli hakanud kahtlema, kas sõber ikka suudab uustulnukale õpetust anda, ning tahtnuks teada, mida arvavad selle kohta teised. Mitte et Maia oleks pidanud Bati nõrgukeseks, aga selle poisi silmades välkus midagi iseäralikku. „Jäta järele.”
Bat ei teinud temast väljagi. „Arvad või?”
„Kuidas võiksin ma eitada midagi nii ilmselget?” Poisi pilk libises üle Maia, nagu ei näekski ta tüdrukut, ja jäi taas pidama Batil. „Ega sa vist viitsi mulle rääkida, mis su näoga on juhtunud? See näeb välja, nagu…” Ta kummardus Bati poole ja ütles midagi nii vaikselt, et Maia ei kuulnud. Järgmisel hetkel andis Bat talle hoobi, mis oleks purustanud poisi lõualuu, ainult et toda polnud enam seal. Ta seisis tubli poolteist meetrit eemal ja naeris, kui Bati rusikas tabas tema klaasi ja saatis selle teise seina, kus see viskit laiali pritsides kildudeks paiskus.
Maia ei jõudnud veel silmagi pilgutada, kui Peletis Pete oli juba siinpool letti ja hoidis oma määratu kämblaga Batil rinnust kinni. „Aitab küll,” lausus baaripidaja. „Bat, lähed ehk välja, kõnnid natuke ringi ja jahutad pead.”
Bat üritas Pete’i haardest vabaneda. „Mina peaksin ringi kõndima? Kas sa kuulsid…”
„Kuulsin küll.” Pete’i hääl oli vaikne. „Ta on varjukütt. Mine jahuta ennast maha, kutsikas.”
Vandudes kiskus Bat ennast baarmeni käest lahti ning marssis ukse poole, õlad raevust krampis. Uks langes tema taga paugatades kinni.
Naeratus oli poisi näolt kadunud. Ta silmitses Peletis Pete’i pahuralt, nagu oleks too just äsja võtnud temalt lelu, millega ta kavatses mängima hakata. „Seda polnud tarvis,” lausus ta. „Ma saan oma asjadega ise hakkama.”
Pete silmitses poissi ainitise pilguga. „Ma muretsen baari pärast,” vastas ta lõpuks. „Kui sa pahandusi ei soovi, võiksid ajada oma asju kusagil mujal, varjukütt.”
„Kes on öelnud, et ma pahandusi ei soovi?” Poiss võttis uuesti baaripukil istet. „Muide, mul ei õnnestunud oma jooki lõpuni juua.”
Maia vaatas üle õla sinnapoole, kus baari seinal mustendas alkoholilaik. „See tundub küll lõpetatud olevat.”
Hetke püsis poisi nägu täiesti ilmetu, siis ilmus tema kuldsetesse silmadesse pisitilluke huumorisäde. Nüüd meenutas ta nii kangesti Danieli, et Maia tundis soovi eemale tõmbuda.
Enne kui poiss oleks jõudnud vastata, lükkas Pete mööda letti tolle ette uue klaasi merevaigukarva jooki. „Ole lahke,” lausus ta. Tema pilk pöördus Maiale ja tüdruk arvas end võivat sellest välja lugeda midagi hoiatusetaolist.
„Pete…” alustas Maia, aga tema lause jäi pooleli. Baari välisuks paiskus lahti. Lävel seisis Bat. Maial kulus hetk aega, et märgata poisi särgi rinnaesisel ja varrukatel verd.
Ta libistas ennast pukilt maha ja jooksis sõbra juurde. „Bat! Oled sa haavatud?”
Bati nägu oli hall ning hõbedane arm tõusis tema põsel esile nagu väändunud traat. „Kallaletung,” lausus ta. „Tänaval on laip. Lapse surnukeha. Kõik kohad on verd täis. ” Ta raputas pead ja vaatas ennast. „See pole minu veri, mina olen terve.”
„Laip? Aga kes…”
Bati vastus sumbus üleüldisesse saginasse. Istmed jäid tühjaks, kogu kari tormas rüsinal ukse juurde. Pete tuli leti tagant välja ja tegi endale tunglejate seas teed. Ainult varjukütipoiss jäi joogi kohale kummardudes istuma.
Ukse juures troppis seisjate vahelt nägi Maia vilksamisi hallil sillutisel vereloiku. Ikka veel hüübimata veri oli valgunud asfaldipragudesse ja meenutas kombitsataoliste kroonlehtedega lille. „Ütlesid, et kõri on läbi lõigatud?” küsis Pete Batilt, kelle näkku oli värv tagasi tulnud. „Kuidas…”
„Tänaval oli keegi,” vastas Bat. Tema hääl reetis pinget. „Mitte inimese moodi – pigem nagu vari. Mind nähes jooksis ta minema. Poisil oli eluvaim veel sees. Ma kummardusin tema kohale, aga…” Bat kehitas õlgu. Liigutus oli kerge, aga noormehe kaelasooned tõusid esile nagu jändrikud puujuured. „Ta heitis hinge, jõudmata midagi öelda.”
„Vampiirid,” sõnas ukse juures seisev trullakas naislükantroop, keda Maia meelest kutsuti Amabeliks. „Öö Lapsed. Kes muu see veel võinuks olla?”
Bat vaatas teda korraks, pöördus siis ja seadis sammud baarileti poole. Ta haaras varjukütil jakist, õigemini küll sirutas käe, et haarata, aga poiss oli juba jalul ja keeras end sujuvalt tema poole. „Mida sa tahad, libahunt?”
Bati käsi oli ikka veel välja sirutatud. „Kas sa oled kurdiks jäänud, nefilim?” urises ta. „Tänaval on surnud poiss. Üks meie omadest.”
„Kas sa mõtled selle all lükantroope või mõnda muud allilmlaste hõimu?” kergitas poiss oma heledaid kulme. „Minu silmis olete te kõik ühesugused.”
Kostis tume urin – Peletis Pete’i suust, nagu Maia oma üllatuseks täheldas. Too oli tulnud baari tagasi ning seisis nüüd teiste karja liikmete keskel. Kõigi pilgud olid varjukütil. „Ta oli alles kutsikas,” lausus Pete. „Tema nimi oli Joseph.”
See nimi ei öelnud Maiale midagi, aga nähes Pete’i tugevasti kokkusurutud lõuapärasid, tundis tüdruk, kuidas tal sisikond kokku tõmbub. Hundikari oli nüüd sõjateel ja olnuks varjukütil vähegi aru peas, tõmmanuks ta kibekähku uttu. Tollel ei näinud see paraku mõttessegi tulevat. Poiss lihtsalt seisis ja vaatas neid oma kuldsete silmadega, näol ikka seesama iseäralik naeratus. „Siis lükantroobipoiss,” lausus ta.
„Ta
