Suvi sulab talvel. Mart Kadastik

      „Kes arvustust luges, sai teada, et teie raamatus on kuhjaga seksi, ja läks kohe ostma. Seks müüb. Võtke seda arvustust kui reklaami oma romaanile!” soovitas ajakirjanik.

      „Huvitav lähenemine,” nentis Henn ja riivas laua all kogemata Elena põlve. Õrn kokkupuude naise kehaga katalüseeris mehe erutust, mis verbaalselt väljendus kasvavas ägeduses. „Mind süüdistatakse haigetes fantaasiates, oma sugukihu rahuldamises kirjanduse abil, ja ma peaksin sellist laimu käsitlema promona!”

      „Leppige sellega, et teie raamat elab nüüd oma elu,” jätkas noor naine elutargalt. „Igaüks loeb seda oma silmade ja tunnetega. Te ei saa enam lugejat mõjutada. Ja kriitik ei iseloomusta kirjandust analüüsides enamasti mitte raamatut, vaid iseennast.”

      „Sellega olen päri,” toetas Henn. „Paula Adamsonist ei oska ma tema loo põhjal küll muud arvata, kui et tegu on küünilise, õela, sõgeda, kadeda, komplekside küüsis vaevleva ara vanatüdrukuga, kes kardab isegi oma nime. Või mõne esteedist literaadiga, kes on nuusutanud ainult lilli. Külm või soe – kas ma liigun õiges suunas?”

      „Ma ei tea, kes on arvustuse autor,” ütles Elena. Ta pani sõrmed ettevaatlikult Hennu käele. „Unustage too arvustus! See on ainult üks arvamus!”

      „Üks? Ajalehes võimendatuna on see sama hästi kui kakskümmend tuhat arvamust,” ei loobunud Henn omakaitsest. „Olete kuulnud prantsuse kirjanikust Emmanuel Carrèrest? Tema arvab, et tõeliselt paeluva loo kirjutamine on kas kuritegu või palve. Mis sinna vahele jääb, ei ole ilukirjandus. See näib ehk liialdusena, aga minu jaoks oli raamatu kirjutamine palve.”

      „Palve kui pöördumine või palvetamine kui põlvili laskumine?” küsis Elena.

      „See oli armuandmispalve. Palusin armu selle eest, mida ma polnud korda saatnud, aga oleksin tahtnud saata. Palusin mõistmist selle eest, et mu elu oli jäänud mõistetamatuks. Koolitüdruk ja õpetaja olid ainult tegelaskujud laval, kes liikusid lavastaja näpunäidete järgi. Liikusid sinna, kuhu lavastaja tahtis. Seksisid niimoodi, nagu lavastaja fantaasia ette nägi.”

      „Lavastaja olite teie?” küsis Elena vahele.

      „Jah, muidugi,” teatas Henn uhkelt. „Lavastaja eesmärgiks oli välja tuua mehe ja naise suhete dilemma: kas anda või võtta? Kas võtta endale andja roll ja anda võtja roll ära? Mis mõjutab valikut? Kaine kalkulatsioon või alateadlik tung kõige kiiremini saavutada mõnuseisund, orgasm?”

      „Mis siis mõjutab?” küsis erevil naine. Ta pigistas Hennu kätt, andes mehe hiilivale erektsioonile tugeva impulsi.

      „Ma usun, et inimese peamine loomulik siht elus on otsida mõnu. Orgasm – nii otseses kui ülekantud tähenduses,” rääkis Henn. „Kuivõrd mõnu otsides satub inimene vastuollu konventsionaalsete kokkulepetega, lühidalt – teiste inimestega –, siis peab ta pidevalt varjama, teesklema, petma, laveerima, silmakirjatsema. Nii kujuneb välja neurootiline seisund, äng, allasurutud olek. Inimene ei ole otseselt haige, aga ta ei ole ka terve. Ta on ebaterve. Enamik inimesi on ebaterved.”

      „Ma ei oleks uskunudki, et teie raamatu vundamendiks on nii avarad teadmised,” märkis Elena. Henn mõistatas, kas naise ütluses oli rohkem imestust või imetlust. Või irooniat. Igatahes tõmbas Elena oma käe tagasi, justkui aupaklikuma hoiaku väljendamiseks.

      „Kust te seda kõike teate?” küsis ta.

      „See pole minu teadmine,” ütles Henn rahulolevalt. „Olen lugenud Sigmund Freudi. Mõned leiavad, et olen lugenud liiga palju.”