ja olla omatud.”
„Aga täna?”
„Mis täna?”
„Mida te täna tajute?” küsis Henn.
„Täna tajusin seda, et te olete ikka veel pinges,” vastas Monika.
„Mul on kahju,” vabandas Henn. Ta oleks äärepealt vanduma hakanud. „Nüüd on hilja?”
„Hilja milleks?” imestas Monika.
„Noh…” Henn takerdus. Kas erutavad massaažihetked olid üldse olnud reaalsus? Ta oli olnud ärevil ja sellises olukorras võib iga inimene igatsuslike nägemuste uttu eksida. Ta vajas ankrut.
„Kas teie ei võiks mulle olla Õpetajaks vabaduse otsimisel?” tegi Henn kummalise katse luhtunut – tõenäoliselt luhtunut – asendada.
„Ei. Ma olin halb õpilane ja mul ei ole kellelegi midagi õpetada,” seletas Monika. „Ja te ei pea zeni õppima. Te oskate jääda iseendaks. See on austust väärt võime.”
Hetke pärast seisis Henn Maakri tänaval, pea huugamas. Ja tundis end nagu laetud püss. Aga päästikule vajutamine ei pruugi tuua pääsemist. Jäite iseendaks, pendeldas tema peas Monika iseloomustus. See tähendab erakordset võimet võimalusi mitte kasutada, irvitas mees enda üle. Või võimet võimalustest tahtekindlalt loobuda, nägi ta juhtunus ka positiivset. Või võimet kõhkluste keskel häbelikult roomata, mis oli ilmselt tõde. Ja kindlasti võimet alati ja ajatult kahetseda seda, mida ta oli jätnud tegemata. Olgu või kolmkümmend aastat tagasi.
Tallinn oli vahepeal jõudsalt arenenud. Pankur kiirustas Madissoni kohvikusse tasuta ärilõunale. Volüümikas proua sikutas keemilisse puhastusse oma hinnalist vaipa, mille tema siiami kass oli täis kusnud. Kinnisvaraarendaja imestas, miks kõrghoonete vahele unustatud puulobudik polnud ikka veel maha põlenud. Kõik olid uhked Eesti üle.
Paari päeva pärast sõitis Henn uuesti Tallinna. Ta oli leppinud kokku kohtumise päevalehe ajakirjaniku Elena Karpovaga. Vanalinnas, C’est La Vie kohvikus, sealsamas, kus Elena oli teda natuke saamatult intervjueerinud. Isiklikuks kippunud vestlus andis ajakirjanikule vähe kasutamiskõlblikku materjali, kuid tal olnuks alati võimalus juurde küsida. Henn oli solvunud, sest Elena ei kontakteerunud temaga hiljem ega avaldanud ridagi esimese kohtumise riismetest. Tagatipuks ilmus väljaandes, kus Elena töötas, hoopis Hennu ja tema romaani mõnitav retsensioon pealkirja all „Vana hobune kaerapõllul”.
Paula Adamson – Hennule täiesti tundmatu kriitik ja tõenäoselt mõne mürgise feministi varjunimi – tegi tema romaani maatasa. Hennu ei päästnud isegi debütandistaatus, mis oli esimest avalikku arvustajat Peeter Ausi hoidnud tagasi autori mõrvamisest.
Paula Adamson lõi otse kubemesse: „Paaveli romaani läbivad erootilised avantüürid ei kanna kirjanduslikku väärtust, vaid üksnes väljendavad autori loojangueelset sugukihu. Noore naise ja vanema mehe seksistseenide kirjeldused on barokselt lamedad. Romaanil puudub mitmekihilisus ja psühholoogiline veenvus. Koolitüdruku ja meesõpetaja suhe mõjub väljamõeldisena. Autor on selle justkui ainult selleks konstrueerinud, et realiseerida oma haigeid fantaasiaid.”
Hennul läks silme eest mustaks. Ta kaalutles, kas tõenäosem on infarkt või insult. Mis oleks ohtlikum: kas kaotada esmalt nägemis- või kõnevõime? Kui rääkida ei saa, ei ole võimalik naabreid kutsuda ega kiirabile oma olukorrast adekvaatselt teada anda. Kui ei näe, ei leia mobiili üles, rääkimata õigetele klahvidele vajutamisest. Siis ei ole ka karjumisest kasu. Järeldus – tuleb kohe helistada. Aga Henn ei valinud 112, vaid otsis üles Elena Karpova numbri. Seda oli varemgi juhtunud, et kui olukord väljus kontrolli alt, võttis juhtimise üle Hennu printsipiaalne mina, kes tavalisel ajal redutas ebateadlikkuse keldris.
„Ilmselt olete mulle selgituse võlgu,” alustas ta nõudlikul, kuid siiski ennast valitseval toonil.
„Jah, härra Paavel, ma mõistan teid täielikult. Aga see ei ole telefonijutt,” selgitas noor naine. „Ma tahaksin teid näha.”
„Nüüd siis tahate,” osatas Henn.
Kohvikusse ilmus Elena riietuses, mis romaani autori jalust rabas. Mustade juustega ideaalselt sobivad valged (muidugi valged!) lühikesed seelikpüksid ja valge keskelt kokku sõlmitav pluus katsid ära ainult hädavajaliku ning jätsid võimaluse nautida noore naise oivalisi rindu ja võrratuid sääri. Tema püksivärvli ja pluusiserva vahele jäi ihaldusväärselt suur ala paljast ihu, mille epitsentris püüdis pilku kuldne nabarõngas. Ja et see kõik oleks võimalikult kaugele nähtav, kandis Elena roosasid kõrge kontsaga kingi.
Henn pidi endale kohe tunnistama, et kui Monika oli huvitav, aga pigem liiga pikk, kõhn ja nurgeline, siis Elena oli ilus (noh, piltilus öelda oleks ülepakutud, pealegi hoiab iga hindaja silme ees oma pilti), ideaalsete proportsioonidega naine. Monika seksapiil oli peidetud ja salapärane, Elena veetlus avalik, seda väljendas iga ta kehaosa. Selliseid naisi kohtab harva. Ja seepärast oli Hennu sõnatu kohmetus ehtne. Ta jõudis unustada isegi põhjuse, miks ta oli Elenale helistanud. Õnneks tegi naine jutuotsa lahti.
„Vabandan teie ees, et meie intervjuust ei saanud asja, aga see ei olnud tingitud minu laiskusest. Peatoimetaja leidis, kahju küll, et see teema pole enam oluline. Ma olen alles algaja ega saa oma eelistusi peale suruda. Minu arvates oleksime saanud põneva loo,” vadistas Elena.
„Arvustuse põhjal jääb mulje, et ma olen teie ülemustele siiski äraütlemata oluline persoon,” vidutas Henn silmi, et piirata vaadet lauakaaslase avarale dekolteele. Pluus hoidis rindu täpselt parasjagu pinges – ei lohvakust ega punnitatust.
„Kultuuritoimetus töötab meil täiesti autonoomselt,” õigustas Elena õhinal. „Tegevtoimetaja muidugi koordineerib, et ühesugused lood ühte ja samasse numbrisse ei satuks, ent üldiselt… Aga miks ma sellest teile räägin? Te teate toimetuse köögipoolt minust paremini.”
„Seepärast ma arvangi, et objektiivse tutvustuse ärakeelamine ja lausmaterdamise avaldamine ei ole juhuslik kokkulangevus,” esitas Henn oma nägemuse. Nüüd nägi ta, kuidas Elena rinnad intensiivsema hingamise rütmiga kaasa läksid. Mees tajus isegi rinnanibusid kumerate kuplite otsas.
„Öelge mulle, misasi on barokne?” küsis Henn mõneti ootamatult. „Teie ju teate sõnade tähendusi.”
„Barokne?” kordas Elena. „Ma oletan, et midagi, mis on detailideni nikerdatud ja kaunistatud, samas jõuline, isegi liialdatud. Miks te seda küsite?”
„Kui nii, siis ma julgeksin väita, et seksi olemus on barokne,” teatas Henn. „Koguni groteskne, just-just, barokk jõuab tavaliselt välja groteskini. Või arvate, et seks esindab rohkem klassitsistlikke ja avangardistlikke stiilijooni?”
„Mida te öelda tahate?” läks Elena põnevile.
„See teie kriitik nimetas mu romaanis sisalduvate seksistseenide kirjeldusi barokselt lamedateks,” naeratas Henn hapult. „Aga barokselt lame ei saa olla ei seks ise ega selle kirjeldus. Barokk ei ole kunagi lame. Barokk sümboliseerib mängulisust. Nagu ka seks. Ja kui seksile on tunnuslik jõuline mängulisus, siis peab iga raamat, mis pretendeerib usutavusele, samas võtmes ka seksi käsitlema. Barokselt. On ju nii? Aga selle teie Paula Adamsoni arvates peaks kunst koosnema piiksudest ja punktiiridest, et summutada tolle igavesti piinliku toimingu hääli, millede keskel ometi keerleb kogu inimese elu.”
„Kas ikka keerleb?” jäi Elena põrnitsema.
„Nojah, vahepeal on juua ka vaja,” nõustus Henn ja rüüpas lonksu cappuccino’t.
