tekkinud unelma.
„Muide, oled sa praegu ikka Eestis?” taipas Henn lõpuks küsida.
„Ei ole.”
„Oi jumal!” ahhetas Henn. „Ära ütle, et oled Aafrikas! Kes need telefoniarved kinni maksab!”
„Olen Kreekas.”
„Ma parem ei küsigi, miks sa seal oled.”
„Ära küsi jah.”
„Aga miks sa siis ennist EMT peale vihastasid?” imestas Henn. „Leviauk võis ju olla hoopis sinu juures. Kreeka on eriti auguline maa.”
„On küll,” kinnitas Tambet. „Aga sellegipoolest tuleb EMT-d tümitada.”
Telefonivestlus Tambetiga oli andnud Hennule rohkem, kui ta lootis. Õigupoolest ei lootnud ta midagi – jäänud arvustuse teerulli alla, ta lihtsalt pidi oma pettumuse kohe välja elama. Ent see, mida jõukas sõber juhtumisi vastu andis, oli enam kui üksnes autori eneseusu taastamine. Tambet Alveri meesõpetaja-käsitlus oli ootamatu isegi selle tegelaskuju loojale. Henn Paavel tundis, et ta peab – ilmtingimata peab! – rohkem teada saama, et paremini mõista… omaenda romaani. Või õigemini elu. Ning muud võimalust läbikirjutatu uuesti läbielamiseks Henn ei näinud, kui otsida üles see kunagine 17-aastane koolitüdruk, kellega ta oli Toila spaahotellis kohtunud eelmise aasta oktoobris, see tähendab ligi kolmkümmend aastat pärast skandaalset kohtuprotsessi.
Teine peatükk
Absoluutselt ebaterve
Visiitkaart, mille pensionärist muusikaõpetaja Kaarel oli romaaniesitlusel autorile pihku surunud, viis Hennu kiiresti sihile. Ta broneeris telefoni teel kahetunnise massaaži, ükspuha millise, „peaaasi, et konte ei väänataks, tuliseid kive varvaste vahele ei pandaks ja kogu keha õliga kokku ei mäkerdataks”, nagu Henn oma vastumeelsustest mõista andis. Monika ütles seepeale, et ju siis idamaised kehahooldused kliendile ei sobi ning tuleb piirduda klassikalise massaažiga, ainult küsitav, kas selleks just kahte tundi vaja läheb. Alles nüüd tutvustas Henn end nimepidi ja see seletas kõik ka massöörile. „Jään teid ootama,” sõnas Monika juba vähem ametlikult, millest Henn luges välja, et ta on tõesti oodatud.
Maakri tänav, kus asus ilu- ja massaažisalong „Monika”, oli Hennule ammusest ajast tuttav. Tallinna-päevadel käis ta siin sageli. Kõigepealt külastas ta Stockmanni toidupoodi, et osta karp Caesari salatit ja India pähkleid, mis olid rammusamad mujal pakutavatest ja mille poolekilone pakk andis nosimist paariks õhtuks. Pähklite nimel kannatas Henn ära kassajärjekorra koos meeleheitel koduperenaistega.
Stockmanni teine korrus – meeste osakond – oli diskreetsem. Hullude ostupäevade eel või järel valitses siin lausa majesteetlik vaikus. Seekord ostis Henn meeste osakonnast Calvin Kleini pringid aluspüksid. Lihtsad ja mehelikud, ei mingit rokokood. Ta arvas, et vuhvid värvilised bokserid võivad ju olla atraktiivsed NBA mustade korvpallurite jalas ning kindlasti näinuksid need välja stiilsemad kui väljaveninud Friends’i püksid, aga massaažilauale poleks sobinud ühed ega teised. Aluspesu kõneleb inimese seksuaalsusest otsekohesemalt kui kõik muud rõivad kokku, ja Henn tahtis, et see kõne – isegi kui teda masseerinuksid pimeda naise käed – väljendaks pigem reipust kui ükskõiksust.
Aluspesu oli Hennule lapsepõlvest saadik olnud märgilise tähendusega. Tema pesu ei olnud kellelegi salaja piidlemiseks. Kooliajal häbenes ta silmad peast, kui mõni tüdruk juhtus märkama tema pikki helesiniseid aluspükse – napooleone –, mis sokkide ja viigipükste vahel vilkusid. Henn võttis selle häbitunde lapsepõlvest kaasa ega söandanud istudes kunagi põlve üle teise visata.
Niisama oluliseks pidas Henn naiste aluspesu esteetikat, mille jalustrabavat muutust oli ta oma elu jooksul nõutult pealt vaadanud. Ta imestas, et alles mõnikümmend aastat tagasi võisid mehi erutada naisterahva kotakad aluspüksid, milliseid tänapäevaste seksuaalsete äratuskellade pingereas võiks liigitada rasestumisvastaste vahendite hulka.
Nagu igal normaalsel mehel, nii hakkas ka Hennul süda kiiremini lööma, kui ta nägi vargsi midagi keelatut – kummargil naiste pisikesi püksikuid. Ent pruunid sukkpüksid, mis olid venitatud üle puusade, teksapükste värvlist kõrgemale, mõjusid kihule suisa halvavalt. Otsides seletust sukkpükste jahutavale toimele, süüdistas Henn kõigepealt materjali ebameeldivat viskoossust. Kui rinnahoidjast vabanemine käis klõpsti, siis sukkpükste äravõttu võis võrrelda naise korsetist lahtiharutamisega, mis ligi kolme sajandi jooksul oli nõudnud meestelt erakordset seksuaalset vastupidavust. Kui sukkpüksid sümboliseerivad sulgumist, ummistust, õhupuudust, variserlikkust, siis rinnahoidjad tekitavad julguse, lööklaine, vabanemise assotsiatsioone.
Kõige enam kahtlustas Henn oma visa sukkpükstevastase hoiaku põhjusena asjaolu, et just mehed olid läbi aegade kandnud sukkade ja sukkpükste erinevaid modifikatsioone, mille kõige tülgastavam vorm – pruunid trippidega sukad – oli ilmestanud ka tema poisipõlve. See oli alateadvuslik mälestus naiselikkusest, mida Hennu teadlik mina oli kogu elu püüdnud endast eemale tõrjuda ja eitada.
Henn haaras esimese ettejuhtuva Hugo Bossi ülikonna, mille ostmiseks tal polnud vähimatki kavatsust, ning ruttas proovikabiini aluspükse vahetama. Ta toimetas lausa paanilise kiirusega, kartes sõbralikult pealetükkivate müüjate sekkumist kardina tagant: „Kas saan teid aidata? Kas suurus sobib?”
Henn väljus kaubamajast märksa enesekindlamana kui sinna sisenedes. Näita mulle oma aluspükse ja ma ütlen, kes sa oled, parafraseeris ta lõbusalt, möödudes VIP-reiside kontorist.
Maakri tänav väljendas Hennu meelest väga ehedalt ühe edeva linna pürgimusi ja tõmblusi. Pankade peakontorid ja hotellid kasvasid taevasse ainsa eesmärgiga – olla konkurendist kas või meetri jagu kõrgemad. Kui betoon ei aidanud, paigaldati hoone katusele hiigelpikk piksevarras. Hetkel oli taevapüüdjate pingereas esikohal Swissôtel oma kolmekümne korruse ja 117 meetriga.
Pangad ja luksushotellid tõid Maakri tänava kanti asjalikke pintsaklipslasi, maksujõulisi turiste ja moekalt rõivastatud näitsikuid, kes moodustasid disainipoodide piiratud arvuga, kuid piiramatute võimalustega ostjaskonna. Peenest materjalist ja erilise mustriga padjapüüri eest olid rahakad kunded valmis maksma viissada eurot.
Vahel kohtas Henn Maakri tänaval mõnd nägupidi tuttavat, kes oli teel prestiižikasse pesumajja, kus pesti ja triigiti nende härrasmeeste päevasärke, kes seda tööd ise ei vaevunud tegema ning kellel ei olnud ka kodusest tööjaotusest õigesti aru saavat naist. (Hennul oli mõistlik, koostööaldis abikaasa.)
Mitmed triikimisteenuse kasutajad elasid üle tee uhkes tornelamus, kõrvuti siseministriga, kes hitchcockiliku linnalegendi järgi olevat olnud seotud sajandi mõrvaga, mis selles majas aset leidis. Maja kõrgematel korrustel elasid väljavalitud, kes nautisid avarat merevaadet (kuni ülbed pangad ja hotellid oma hoonetega nende vaadet ahendasid) ning kirusid kajakaid, kes oma rumalaid päid enesetapjalikult vastu aknaklaase peksid. Alamatele korrustele olid meeltesegaduses ostnud korteri alamad inimesed, kes nüüd ägasid jõhkra laenukoorma all.
Raha või selle puudus oli Maakri tänavat läbiv motiiv. Kui pankade laenuportfell kiskus hapuks, siis tõmbusid isegi pankurid majaseinte äärde närviliselt suitsu tegema. Mõnikord tundus Hennule, et ainuüksi Maakri tänaval seismine, rääkimata jalutamisest, on tasuline. Jalutad ära ja saad pärast tagantjärele arve. Või kui liiga kauaks seisma jääd, saad trahvi. Parkimistrahvi.
Maakri tänavas asus telestuudio, mis nagu liimipaber meelitas ligi ilusaid ja seksikaid noori naisi. Siin liikus ringi ka üks keskealine soome-ugri kaliibriga seltskonnadaam, kes kõikvõimalikud ühiskondlikud ja isiklikud üleminekuajad oli läbinud
