style="font-size:15px;"> „Tüdrukuid…” pobises Henn. „Mina ei ole Picasso.”
„Jälle see sinu valehäbi! Mul on sellest isegi hea meel, kui sa teisi naisi vaatad. Sihvakad sääred on ju vaatamist väärt,” lustis Ingrid.
„Tahtsid vist öelda, et kui ma ei vaataks, siis ma nagu polekski mees,” muhatas Henn.
Mees oli salamisi tõesti piielnud nägusaid tudengineiusid, kes olid Raekoja platsi kohvikutest ja baaridest välja valgunud. Aga ta ei olnud märganud, et Ingrid oli teda ennast vargsi silmanurgast vaadanud. Mõni aeg tagasi võinuks seesugune sõnavahetus viia Hennu solvumiseni ja seejärel närvilise vaikimiseni. Sel kevadel oli teisiti. Raamatu edu oli kinkinud talle meelerahu ja enesekindluse, mis puhus ka vahepeal hingetuks elatud abiellu uut hingamist.
„Ütle mulle ausalt, mis sind naise kehas kõige enam paelub? Jalad, rinnad?” küsis Ingrid tavatu otsekohesusega.
„Jalad on pilgupüüdjad küll, aga neid ei maksa üle tähtsustada, sest olulisel hetkel lükatakse nad ikkagi kõrvale,” vuristas Henn pikemalt mõtlemata.
„Meeste naljad,” pilkas Ingrid.
Henn ei mäletanud, et nad oleksid Ingridiga sel kombel intiimasjadest rääkinud. Alati, kui vestlusse sugenes seksi hõngu, oli ta teemat vahetanud. Sel õhtul mitte.
„Mulle meeldivad naiste paljad õlad, kust rinnahoidja pael üle jookseb,” tunnistas mees.
Ingrid oli üllatunud.
„Kas sina vaatad ka noori mehi?” päris Henn.
„Vaatan,” möönis Ingrid. „Aga ilmselt teistmoodi, kui sina noori naisi. Uudishimust. Rohkem esteetika ja vähem erootika positsioonilt. See ei ole etteheide. See on reaalsus. Naised on oma võimaluste suhtes realistlikumad.”
Nad jõudsid vana kohtumaja juurde. Nüüd paiknes seal ilu- ja massaažisalong. Saatuse iroonia, mõtles Henn Monikale, kes selles majas oli perestroika paistel võidelnud oma neitsilikult puhta au eest ning kes nüüd töötab ise massöörina. Mitte küll siin, vaid Tallinnas. Toona 17-aastase neiu ja tema keskealise õpetaja suhetest, mille süütu iseloom leidis kohtus veenvat tõendamist, oli Henn omal ajal kirjutanud leheartikli, ja samale loole tugineski tema äsja ilmunud romaan. Võinuks isegi spekuleerida, et kui Henn poleks kohtumaja kangialust ust õigel ajal üles leidnud, ei oleks temast eales saanud romaanikirjutajat.
Henn ei olnud ei abikaasaga ega ka mitte kellegi teisega jaganud romaani tegevustiku tagamaid. Ingrid ei teadnud midagi mehe kohtumisest naispeategelase prototüübiga Toila spaas eelmisel sügisel. Ingrid oli taktitundeline naine. Talle ei tulnud mõttessegi, et kui romaani-ajakirjanik osutus meheks, kes koolitüdrukult süütuse võttis, kas siis päriselus võis selle neiuga magada tema abikaasa Henn, keda üldiselt peetakse raamatutegelase prototüübiks. Ingrid ei mõelnud sellistes kategooriates, ei nuhkinud ega ajanud jälgi. Või kui tal mõnikord tekkiski tumedamat sorti kahtlustus, siis ei näidanud ta oma muret kellelegi välja. Tal oli eriline võime ebameeldivusi absorbeerida.
„Ma usun, et su romaan peaks kirjastusele korralikku kasumit tooma,” tegi Ingrid raamatust juttu, täiesti juhuslikult just vana kohtumaja juures. Praktilise meelega ärijuhina tahtnuks ta öelda „kasumit tootma”, ent naine teadis, kuidas meest ärritas igasugune vaimse loomeprotsessi madaldamine tootmiseks ning tulemuse nimetamine tooteks.
„Ilukirjandus ei ole kullaauk, tead ju küll,” vastas Henn. „See ei ole ravimiäri. Hea, kui autor või kirjastus peale ei maksa. Kui me pirukaretsepte välja ei annaks, oleksime ammu pankrotis. Eelmise aasta elasime üle tänu suvikõrvitsasalatile.”
Kirjastus, mille peatoimetajaks ja väikeaktsionäriks oli Henn asunud pärast lehetoimetusest lahkumist, kuulus nende tundlike teemade hulka, mida abikaasad vältisid. Mõlemad teadsid, et kirjastus hingitses üksnes miljonär Tambet Alveri armust. Hennu häiris sõltuvus Tambetist, kuid veel enam kohutas teda oht jääda rippuma Ingridi rahakoti külge. Muidugi oli mehel siiralt hea meel naise eduka töökarjääri üle, aga see vaimustus ei korvanud alandust, millest oli alanud Hennu alateadlik eemalehoidmine Ingridist. Nende kodu, ridaelamuboks Veeriku linnaosas, oli viimastel aastatel muutunud võõraste majaks.
Mehe haavatavust mõistes püüdis Ingrid rahast rääkida nii vähe kui võimalik ja ka kulutada enda tarbeks nii vähe kui võimalik. Henn ei tohtinud tajuda Ingridi majanduslikku üleolekut. Lõpuks ei olnudki neil eriti millegi peale kulutada. Ülalpeetavaid lapsi enam ei olnud, mõlemal abikaasal oli ametiauto. Elektrihinna järsk tõus ei sundinud neid juhet seinast välja tõmbama. Kõik nende harjumuspärased vajadused said jätkuvalt rahuldatud.
„Ma vist kardan vaesust üle kõige siin ilmas,” ütles Henn, kui nad olid jõudnud „Vanemuise” ette. „Ma ei karda vaesust kui sellist – võin süüa, ausõna, kartulikoori, kui muuks raha ei jätku. Ma kardan häbi ja alandust, mida vaesus kaasa toob. Kui kõik inimesed olid ühteviisi vaesed, siis ei pidanud midagi kartma. Nüüd peab kartma. Sest vaesus määrab su üksindusse. Seda ma kardangi. Kardan nii enda kui teiste eest. Kardan nende laste eest, kelle emadel ei jätku jäätiseraha. Kardan nende vanakeste eest, kes peavad kerjama. Kui mitte tänaval võõrastelt, siis kodus oma lähedastelt. See pole parem. Ma ei tea, kuidas lõpetan mina. See hirmutab.”
Nii pikalt rääkis Henn vaid siis, kui oli üle poole pudeli veini või vähemalt kaks pudelit õlut ära joonud.
„Henn, minu emal ei olnud mulle kuigi sageli jäätiseraha anda,” rääkis nüüd Ingrid tasasel häälel. „Ma olin klassi kõige vaesem tüdruk. Ükskord ema küsis, mida ma kõige enam sooviksin. Ütlesin, et ilusaid talvesaapaid. Ja ema ostis need. Need olid uhkemad kui ühelgi teisel tüdrukul. Kui klassiõed nägid hommikul garderoobis sääraseid saapaid – olin kooli tulnud teistest varem, sest ei tihanud oma uute saabastega silma paista –, siis asusid nad mõistatama, kelle omad need peened jalavarjud küll võiksid olla. Ja kui koolipäeva lõpul selgus, et mina olen see Tuhkatriinu, kellele need saapad kuuluvad, ei varjanud tüdrukud oma hämmeldust ja pettumust. Uskumatu, et sinusugusel on sellised saapad! Just nagu minul ei olekski tohtinud olla ilusaid asju. Henn, vaesus ei ole uuema aja väljamõeldis.”
„Kas su emal oli seda kingitust tehes ka mingi… kavatsus, tagamõte?” küsis Henn.
„Kaks kuud hiljem suri ta ära, rinnavähki,” ütles Ingrid.
„Isa oli selleks ajaks teid juba maha jätnud?”
„Ammu, kohe pärast minu sündi,” sõnas naine. Henn teadis, et Ingridit oli kasvatanud tema vanaema.
„Ütle, kui kaua need ilusad talvesaapad sul vastu pidasid?” päris mees.
„Ühe talve. Siis kasvasid varbad saabastest välja. Aga algul olid saapad ideaalse suurusega. Võrratu tunne, kui miski on just nagu sinu järgi tehtud. Ema tahtiski, et mul oleks ükskord ometi midagi, mis oleks paraja suurusega. Samu riideid olin alati kandnud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast sobivat aega. Need olid alati kas liiga lohmakad või liiga kitsad.”
„Enamasti tundub terve maailm kas ängistavalt ahas või ähvardavalt suur,” üldistas Henn.
„Mina tundsin kord üheteistkümnendas klassis tahvli ees seistes, et mu kampsun käriseb,” jätkas Ingrid. „Siis oli küll selline tunne, et maailm käriseb. Nii häbi oli. Olin seda villast kampsunit kandnud seitsmendast klassist alates.”
„Kujutan ette, et sa võisid päris seksikas välja näha,” aasis Henn.
„Kuidas?”
