lihtsalt kulus ära. Narmendas igast otsast.”
„Ikkagi kasvasid sa kampsunist välja,” jätkas Henn. „Sa olid oma riietest üle. Sa suudad kõigest üle olla, mis ei ole oluline.”
„Ära sa ütle, kleidid ja seelikud on ühele naisele ülimalt olulised.”
„Teadagi,” nõustus mees.
Henn võttis naisel õlgade ümbert kinni. Sõnatult möödusid nad kunagisest kangapoest, kust Henn oli ostnud riide oma pulmaülikonna jaoks – ülikonna, millele teenindusmaja rätsep suutis anda mõnitavalt pika õlajoone. Henn tundis end selles ülikonnas nagu uppunud kana. Headel ujujatel on laiad õlad, tuli talle nüüd pähe. Hennu ujumisoskus oli keskpärane, ent siiski parem kui kanadel.
Siis jäi neile ette Riia ja Akadeemia tänava ristmik, mille lähedal paiknes juuksur, kus Hennu poisipead isa näpunäidete järgi halastamatult pügati.
Pärast raudteesilda algas Tammelinn. Sõidutee laiendamine oli küll nõudnud vahtrapuude seast ohvreid, kuid ikkagi mõjusid Riia tänava äärsed aiad oma pärna-, õunapuu- ja sireliõitega hüpnootiliselt rahustavatena. Henn meenutas, et ka Karlova linnaosas asuva Raua tänava aianurka, tema lapsepõlvekodusse, olid vanemad poja sünni jäädvustamiseks istutanud valge sireli. Kümmekond aastat tagasi jäi Hennu sirel kinnivaraarendajatele saatuslikult ette.
Henn ja Ingrid jõudsid nüüd Riia ja Väike-Kaare nurgale, kus oli kunagi asunud apteek lahke apteekritädiga, kes müüs pidude eel julgust koguvatele poistele klooretüüli. Kunagi, kunagi…
Maarjamõisa ristmikust üle vantsides olid Henn ja Ingrid juba sedavõrd väsinud, et eelistasid taksosse istuda. Autot täitvad powerhitid ei jätnud võimalust isegi sisemonoloogiks. Henn mõtles, et teeb taksojuhile viisaka märkuse. Aga siis otsustas, et sõiduaeg on nii lühike, et ei maksa tühjast tüli teha – ta kannatab selle põrgulärmi ära.
Ingridiga oli ta sel õhtul rääkinud rohkem ja avameelsemalt kui mitmel varasemal aastal kokku. Ainult üks valus teema jäi jätkuvalt luku taha – maikuus neli aastat tagasi oli lahkunud Hennu ja Ingridi noorem tütar, 18-aastane Sandra. Paavelite perekondlike vestluste päevakorda pääses harva ka vanem tütar Maarja, kes pärast õe enesetappu oli hakanud tõsiusklikuks ning asunud pühendunult hoolitsema eaka mehe eest, kes oli läbi teinud ränga autoavarii. Ehkki mõlemad, nii Ingrid kui Henn, janunesid iga vähemagi uudise või kuulduse järele, mis viidanuks võimalusele, et Maarja ei ole nende ühisest ilmalikust elust pöördumatult välja astunud.
Henn oli traumaatilised tühimikud oma elus täitnud raamatuga. Oma raamatuga. Ta ju pidi eluga edasi minema. Aga ta ei tahtnud minna lähedastest liiga kaugele. Lähedased selleks ongi, et nad oleksid lähedal. Kõrvaltoas.
„Kas sa magama ei tule?” küsis Ingrid pisut imestunult, kui avastas, et Henn oli taas arvuti ette istunud. Mehel oli tavaks südaööl viimased online-uudised üle vaadata. Selgus, et Kanepi oli veerandfinaalis kaotanud.
„Kohe, kohe,” rahustas Henn. Ta vaatas läbi kirjakasti ja oli pettunud, et inimeselt, kes paari päeva eest lubas temaga uuesti ühendust võtta, polnud saabunud ainsatki sõnumit ega meili, telefonikõnest rääkimata. Henn pidi kahetsevalt tõdema, et ilmselt oli ta oma antennivõrdlustega C’est La Vie kohvikus tõesti liiale läinud ning noore ajakirjaniku Elena endast eemale peletanud.
Kui mees kikivarvul, et Ingridit mitte üles äratada, viimaks magamistuppa sisenes, leidis ta oma abikaasa olevat täiesti ärkvel. Naise sale keha oli erutavalt lõhnastatud. Arvatavasti oli see Chanel nr 5, mille Henn oli naisele eelmisel aastal sünnipäevaks kinkinud. Aga Ingrid võis lõhnata ükskõik millise parfüümi järele, Henn ei olnud sel alal asjatundja. Vaid meloni seebise aroomi tundnuks ta ehk nüüd ära.
Enam ei olnud paslik kahevahel olla. Sel hetkel liikus Hennu mõte – ja mitte ainult mõte – tõepoolest ühes suunas. Sinna, kus kahe inimese vahele ei jää kübetki õhku.
Tegelikult olid nad magamistoas kolmekesi – abieluvoodi peatsi kohal lamas selili alasti naine, jalad üleval ja pea alaspidi, nii et tema pikad mustad juuksed voogasid otsekui Hennu padja peale. Võõra naise keha katsid erksad värvid: kõht kollane, häbe sinine, reied rohelised, rinnad notsuroosad. See oli paksu, lõuendil mäestikke moodustava värvikihi taha peidetud alastus, mille ebaloomulikku erootilisust võimendas naise kaitsetu, blaseerunud uppujailme.
Kui Ingrid oli selle Enn Põldroosi maali Hennule tema 55. sünnipäevaks kinkinud, jäi mees esiotsa tummaks. Õudne, tahtnuks ta abikaasale öelda, aga oli taktitundeliselt vait.
„See maal oli vist väga kallis,” oletas Henn ja taipas kohe, kui kohatu on kingituse hinda välja pressida. Mees kartis, et nüüd peab Ingrid ütlema midagi sellist nagu „kõik, mida on võimalik saada raha eest, on saadud odavalt”. Aga Hennu naine ei teinud suuri sõnu ja tunnistas üles, et ta tahtis seda maali… ka iseendale.
„Ma käisin seda pilti mitu korda galeriis vaatamas,” rääkis Ingrid, „ja iga kord vaatas see pea peale pööratud naine mulle isemoodi otsa. Kord oli ta sõbralik, kord pahur, kord ükskõikne. Tal oli täpselt sama tuju, mis minul parasjagu oli.”
Henn läks siis magamistuppa, keeras maalile selja ja uuris seda, pea väändus, alaspäi asendist. Ja uskumatu lugu, alasti naine naeratas talle julgustavalt: „Ära karda, hea mees, ma olen sinuga. Ma aitan sind.”
Peaaegu igal nädalal korra aitas maalitud naine Paavelitel mööda saata öö.
Tol ööl, pärast jalutuskäiku läbi linna, ütles Ingrid: „Tead, Henn, ma olen su raamatut mitu korda lugenud ja iga kord midagi uut leidnud. Sama on Põldroosi maalidega. Kunst sünnib vaataja silmades, lugeja meeltes. Iga kord uuesti.”
„Ah, jäta, mind ei sobi Põldroosiga kõrvutada,” sõnas Henn. Talle meeldis kiitus, kuid ta kartis seda kuulda kõrvadega. Isegi nelja silma all kuuldud tunnustus valmistas talle piinlikkust. Kui ta otsustas lehetoimetusest üleöö lahkuda, ei lubanud ta korraldada mingeid ärasaatmispidusid ega lilletseremooniaid, mida kardetavasti täitnuksid imalad kiidukõned. Henn astus lihtsalt majast välja.
Samavõrd või veelgi enam kohutas teda avalik laitus. Õnneks ei olnud „Armastuse armutus” saatnud teda häbipinki, vaid tõotas tõsta parnassile.
Raamat oli kadunud nii leti alt kui leti pealt. Henn võidutses sisimas.
Ent juba järgmisel päeval vajus kohale madalrõhkkond – kultuurilehes ilmus esimene arvustus tema romaani kohta. Arvustaja Peeter Aus kiitis „küpses eas autori” julgust intrigeeriva teemaga välja tulla ja hindas romaani „arvestatavaks debüüdiks”. Küpses eas debüüt! Henn tajus nende sõnade koosmõjus irooniat ja pilget, just nagu oleks esile tõstetud ätti, kes jäi kännu otsa komistades süütusest ilma. Debüüdil oli küljes hinnalipik, mis lubas ühtaegu nii hinnaalandust kui ka juurdekirjutust. Debüütromaani arvustaja võis autorile koolipapalikult ette kirjutada, kuidas tulnuks kirjutada. Õpipoiss ei tohtinud ometi arvata, et auväärsed kriitikud on tema raamatu kätte võtnud mingil muul põhjusel kui sundusest debüüdiga tutvuda.
Kriitik Peeter Aus teadis ka põhjust, miks „Armutu armastuse” autor ei olnud tõusnud mõjuka kunstilise üldistuse ülevatesse kõrgustesse, vaid oli mehe ja naise suhete kajastamisel takerdunud „igapäevasuse umbrohtu” – debütant Henn Paaveli ajakirjanikutaust ei jätvat õhuruumi hingelisele poeesiale.
Šokeeritud autor helistas kirjastuse omanikule Tambet Alverile, kes ei olnud küll kodus kirjanduses, kuid kes võis plaasterdada autori veritsevaid haavu sõbrana, kel materiaalse rikkuse kõrval jagus ka selgeid seisukohti igaks elujuhtumiks.
