Maakri tänaval oli ka teine, inetum pool. Siin olid mõned tagasihoidlikud puumajad ja urkalikud tagahoovid, kus kunagi olid ringi jalutanud lehmad, sead ja kanad ning kus röhkiv lihtrahvas nüüd padujoomist ja üksteise veristamist harrastas. See on ainult aja küsimus, teadis Henn, kui nood viletsas seisus arhitektuurimälestised leiavad üles oma tikutõmbaja ning maani maha põlevad. Et kinnivaraarendajad pääseksid puulobudike asemele järjekordset pompöösset torni ehitama.
Kusagil siinsamas, kiviseina pidi elitaarse sisustuspoe külge seotud ja nägupidi asotsiaalsete klähvatsitega tõtt vaatama jäetud, paikneski Monika eraettevõte. Ei olnud kahtlust, kummast leerist tuli salongi klientuur. Ehkki firma välireklaamis – vaevu märgatav nimetahvel fassaadil oli kogu reklaam – ei olnud midagi, mis viidanuks upmarket-ambitsioonidele. Püsikunded teavad tõenäoselt niigi, kuhu tulla. Ja juhuslikke sisseastujaid või uudishimulikke ei tahtnud Monika salong millegagi peibutada.
Henn koputas uksele. Ei võinud teada, kas ta satub koridori, eesruumi või kohe massaažilaua juurde. Kui keegi ei reageerinud, astus mees sisse. See oli ooteruum, mille kitsus üllatas Hennu. Maakri tänava majade ruutmeetri rendihind kohustas kokkuhoiule. Arvutilaua kõrvale mahtusid veel vaid must nahkdiivan ja ümmargune klaaslaud ajakirjadega, mida keegi raha eest ei osta. Seinale oli kinnitatud hinnakiri, mille kujunduse formaalsus meenutas Statoili bensiinijaama autopesula teenuste loetelu: pesemine alt ja pealt, survepesu, harjapesu, vahatamine, poleerimine. Ooteruumis oli veel kaks ust, üks neist avanes ja välja tõttas vabandav Monika.
„Ei ole probleemi,” tõrjus Henn vabandusi. „Ma tulin ise natuke varem.”
Henn kaalutles, kas ta oleks pidanud kaasa võtma lilleõie. Aga jõudis kähku järeldusele, et säärane tähelepanu olnuks eksitav märguanne.
„Ma siis tulin,” kordas Henn häbelikult.
„Jah, ma näen,” naeratas Monika. „Mäletan väga hästi, et olete massaažilembene mees.”
Henn adus, et kevad oli naise vanust suuremeelselt kärpinud. Peaaegu neljakümneni välja. Monika näojumes kajastus soe ja päikeseline maikuu. Ta ei kandnud lotakat helerohelisest linasest riidest pükskostüümi, mis ühendanuks teda Toila spaa ametiõdedega. Monikal ei olnud seljas mingit ametirõivast. Helesinised teksad ja tattoomustriga türkiissinine topp, mis liibus naise pisikeste rindade vastu, lubanuksid tal väärikalt sisse astuda suvalisse avalikku kohta. Pikad brünetid juuksed olnuksid ehk efektsemad lahtiselt lehvides, kuid Hennule oli meeldinud Toilas ja meeldis ka siin Monika peadligi keeratud juuksekrunn. Sest nagu Henn mäletas, ja seda tunnet tajus ta Maakri tänava salongis uuesti, kütkestas teda kõige enam Monika avatud kael. Aga ma ei tulnud ju selle luigekaela pärast siia, püüdis mees oma mõtteid ohjata.
„Teate ka, kes teid soovitas?” küsis ta.
Monika ei pakkunud kedagi.
„Teie eksabikaasa Kalev,” teatas Henn tähtsalt. „Ta ütles, et teil on imelised käed.”
„Te vist tahtsite ütelda Kaarel,” parandas naine.
„Jah, Kaarel,” möönis Henn. „Väga piinlik. Ma ei saa seda romaani enam kuidagi peast välja.”
Henn oletas ja natuke isegi kartis, et nüüd haarab Monika sõnasabast kinni ja ütleb midagi tema raamatu kohta. Arvatavasti valusat, sest kunstikavatsuslikest jänesehaakidest hoolimata oli Henn ju teiste inimeste isikliku elu ikkagi tuhandete lugejate ette laiali laotanud. Aga ei naise nägu ega keha reetnud vähimatki vihavõdinat, mida raamatu meenutamine võinuks temas esile kutsuda.
„Kaarel elab, muide,” ütles Henn.
„Muidugi elab, kui ta teile minu mobiilinumbri andis.”
„Toilas rääkisite, et on surnud,” liikus mees peateemale lähemale.
„Ei rääkinud,” sõnas naine rahulikult. „Ma ütlesin, et ta on lahkunud. Minu elust oligi.”
„Sel juhul läksin haneks,” muigas Henn. „Küllap te mõistsite, et ma sain valesti aru, ja lasitegi mul niimoodi aru saada.”
„Te uskusite täpselt seda, mida ise uskuda tahtsite. Ja ma arvan, et teie romaanile ei tulnud seesugune lahendus kahjuks. Mida te oma Kaleviga oleksite peale hakanud, kui ta pidanuks selle noore naise kõrval edasi elama?”
Henn oli rahul – lõpuks ometi tunnistas Monika üles, et oli „Armutut armastust” lugenud.
„Ma vist peaksin tööd ka tegema,” juhtis Monika vestluse pärisellu tagasi. Uskumatu naine, tundis Henn end jälle pihtide vahele võetuna. Täpselt nagu Toila hotelli Mio Mare restoranis, kus tema, Henn, jäi hätta jutujärje kontrollimisega.
„Muidugi-muidugi, massaaž ka,” kuuletus Henn. „Te siis ei soovita mulle idamaist massaaži?”
„Vastupidi, Jaapani ja Hiina massaaž ongi mu põhiline leib,” seletas Monika. „Olen seda Hiinas õppimas käinud.”
„Mina olen käinud ainult Tais ja Tai massaaži kogenud. Üks kondine tüdruk painutas mu põlvi, hüppas kõhu peal ja keeras kaela kahekorra. Pool aega pidin joogaasendis konutama.”
„Ei tea, kas see oli ikka päris õige Tai massaaž,” kahtles Monika. „Aga jätame need eluohtlikud idamaised vintsutamised pealegi kõrvale ja piirdume euroopaliku klassikaga.”
„See oleks mõistlik jah,” kiitis Henn takka. „Ma olen küll veidi pealetükkiv, aga… vaadake, ega te mind kaks tundi järjest ikka mudida jaksa, võib-olla jooksime tassi teed… alustuseks, kui sobib.”
Henn otsis võimalust aega võita. Tal oli küll meeles, mille pärast ta oli tulnud, aga ta oli hakanud kahtlema, kas selle pärast tasub end kohe lahti riietada naise ees, kes ei olnud kehaliseks kontaktiks piisavalt võõras ega ka piisavalt tuttav. Pealegi meenus Hennule, et ta oli oma vasaku jala suure varba mõned päevad tagasi vastu lauajalga ära löönud. Sõim, mis lauajalga tabas, ei hoidnud ära küüne tõmbumist tumelillaks. Henn sai ise ka aru, et ebamugavus, mida tekitas suurvarba inetu väljanägemine (ta oli isegi kaalunud, kas katta küüs plaastri või kleepsuga), kinnitas vaid üht – Monika ei jätnud teda ükskõikseks, ehkki ta oli endale kuude kaupa vastupidist sisendanud. Seetõttu oli Henn nüüd pettunud, et ilmselt oli hoopis tema see, kelle vastu huvi ei tuntud. Või oli juba alanud „kes keda?” mäng, mida Monika täiuslikult valdas.
„Minugi poolest – joome teed,” nõustus Monika.
„Mu ettekujutuses on massöörid sellised… tugevad ja kogukad naised,” püüdis Henn uusi jutuvagusid sisse ajada. „Teie olete natuke teistsugune. Kuidas te suudate?”
„Kas need naised, kes Tais teie kõhtu sõtkusid, olid paksud?”
„Jumalale tänu mitte. Nad olid lausa nääpsukesed.”
„Näete siis! Ja nad said hakkama. Miks siis mina ei peaks saama?”
Monika istus Hennu kõrvale diivanile. Massöörid ei pelga teise inimese keha lähedust. Kuidas saaksidki.
„Kui ma oleksin Toilas teadnud, et te olete professionaalne massöör, võib-olla… ma olin tollal tõepoolest depressiooni kukkunud… võib-olla oleksin ma seal… ” takerdus Henn oma ootamatult julge mõtte väljaütlemises.
„Ma ei usu,” raputas Monika pead.
„Mida te ei usu?”
„Et
