tarvis.”
„Teie ju kutsusite mind välja, mitte vastupidi!” protestis Henn malbelt. „Ja see… aines, nagu ütlesite, on liiga hea raamatukaante vahele matmiseks. See aines on väärt elamist.”
„Okei, okei,” loobus Elena väitluse edendamisest.
„Kas me siis saame veel kokku?” ilmutas Henn püsivust.
„Ma võtan teiega ise ühendust,” ütles Elena.
Lahkudes hoidis Henn noore ajakirjaniku sõrmi oma peos märksa pehmemalt, kuid mitte lõdvalt.
„Tšau!” hüüdis Elena niisama vallatlevalt nagu sünkmusta hobusesabaga Jõhvi strippar kaheksa kuud tagasi. Henn märkas naise kõrgeid kulmukaari ja pisikesi kõrvalesti, mida ehtisid tagasihoidlikud tilgakujulised kõrvarõngad – pikad rippuvad tilbendised ei olekski Hennule meeldinud. Huvitav, spaas pani ta tähele üksnes valge trikooga kaetud kuuma keha. Kevad on nüansirikkam.
Sel aastal oli kevad roosa, mitte roheline. Isegi Ingrid Paaveli vanapoolne ülemus härra Mats Eriksson või Mats Johansson – Hennule ei jäänud kunagi meelde, mis on tema abikaasa rootslasest bossi õige nimi – kandis roosasid vabaajapükse. Roosa oli tänavune moevärv.
Härra Mats, kelle kureerida oli rahvusvahelise ravimifirma Balti divisjon, külastas Tartut paar korda aastas. Mõistagi mitte oma vabast ajast. Tartus asus ravimifirma Eesti kontor, mida juhtis Ingrid Paavel. Kohusetundlik Ingrid sai tööga sedavõrd hästi hakkama, et tema Rootsi ülemus ei pidanud Eestit väisates oma alluvaid ega iseennast tööjuttudega ülearu häirima. Avara silmaringiga rootslane oli ostnud maamaja Muhu saarel ja tavaliselt ta sealt kaugemale ei jõudnudki. Härra Mats pühendus lagunema kippuva elamu kõpitsemisele ja kui rahva jutte uskuda, siis pisut ka naabrinaise kõditamisele. Ravimifirma juhi enda abikaasa ei tulnud kordagi mehega Eestisse kaasa. Põhimõtte pärast, selgitas härra Mats, ehkki keegi ei mõistnud sellise põhimõtte mõtet.
Et ülemerereisidel oleks rohkem töise komandeeringu jumet, palus härra Mats Ingridit saata ettenähtud aruanded just selleks päevaks, mil ta praamiga Muhumaal randus. Loomulikult oleks rootslane noid aruandeid võinud lugeda ka Stockholmis. Aga tõenäoselt ei lugenud ta neid ei siin ega seal, sest haruharva esitas ta mõne küsimuse, millest võinuks välja lugeda eelnevat tutvumist materjaliga.
Kena mees, leidis Ingrid. Kergats, arvas Henn, kui nägi rootslast õhtusöögile saabuvat roosades pükstes ja mustas pintsakus, mille lühidus andnuks isegi Charlie Chaplini kuuele silmad ette. Õhtusöök Antoniuse hotelli restoranis – üks väheseid söögikohti Tartus, mille külastaja võis olla kindel vähemalt selles, et punast veini ei serveerita jääkülmalt ega valget veini supisoojalt – oli vältimatu rituaal, mis aitas sisustada härra Matsi otstarbetut Tartu-visiiti. Henn punnis küll vastu – miks peab tema ravimifirma üritusel kaasas tolknema? –, kuid andis viimaks järele, kui Ingrid oli teda lausa anunud kaasa tulema. Naine ilmselt pelgas, et terava silma ja veel teravama keelega linlased võinuksid tema õhtust koosviibimist võõramaise mehega hinnata millekski muuks kui töiseks kohustuseks.
Väheusutav, et Ingrid ülemuses potentsiaalset ahistajat nägi, ehkki rootslase mõningad ebaskandinaavialikult galantsed maneerid – roosapüks palus naisterahval esimesena uksest sisse astuda – viitasid võimalusele, et härra Matsi võrdõiguslikkuse-käsitluses võib leiduda ohtlikku paindlikkust. Samas, nagu oletas konservatiivsete rõivastumiskommetega Henn, demonstreerib ravimifirma ülevaataja oma roosade pükstega jõulist üleolekut patriarhaalsetest eelhoiakutest, mis jagavad inimkonna kaheks sootunnuste alusel. We are a team, nagu seisab meeldetuletusena peaaegu iga soliidse Skandinaavia firma seinal. Järelikult on härra Mats siiski ohutu, hoolimata oma viikinglikult esiletungivast alalõuast ja puhmas kulmudest.
Lahkel rootslasel polnud selle vastu midagi, et seekord said nice dinner’ist firma arvel osa kolm inimest. Hennu kohalolek tõi vestlusteemadesse värsket vaheldust. Pärast ühist heietamist Eurovisiooni lauluvõistluse ebaõiglase hääletussüsteemi üle võisid mehed kümmekond minutit isekeskis arutada Tre Kronori edu põhjuseid viimastel jäähoki MM-võistlustel.
Siis räägiti poliitikast – sisserännanute märatsemisest Stockholmis. Henn väitis, et raha kulutamine lõimumise pühale üritusele ja immigrantide innustus uude keskkonda sulanduda on isegi eeskujulikul Rootsimaal pöördvõrdelises vahekorras. „Põhjus on lihtne,” üldistas Henn. „Mida suurem on võõramaalaste osakaal, seda väiksem on nende huvi kohalikku keelt õppida ja üldse põliselanike järgi joonduda. Probleem on kriitilises massis.”
Härra Mats jäi selles väitluses põhjamaiselt vaoshoituks. Tema poliitilise korrektsuse nivoo sõltus Dry Martini ja Prantsuse veini kogustest. „Meie, rootslased, peame sissesõitnutele rohkem tähelepanu pöörama,” võttis ta sensitiivse keskustelu kokku ja komberdas oma hotellituppa tagasi, enne kui alkohol oli tema läbipaistmatut ilmavaadet destilleerida jõudnud. Järgmisel korral kannab ta lillat kapuutsiga dressipluusi, heitis Henn ravimiärimehele muige järele.
Maiõhtu tervitas Hennu ja Ingridit harukordselt sooja õhuga. Henn võtnuks takso, aga naine arvas, et pärast kolmekäigulist õhtusööki oleks kasulik pisut jalutada. Hea mõte, toetas teda heatujuline abikaasa, ning võttis naise käevangu. Ülikooli tänaval, Werneri ees ja kunagise Marksu-maja vastas, kui Paavelitest olid möödunud nappide seelikutega kilkavad tüdrukud, vabastas Henn oma naise akadeemilisest haardest ning võttis pihku tema sõrmeotsad. Ingrid luges sellest liigutusest välja lähenemissoovi. Tegelikult oli Henn naisel käe alt asjalikult kinni hoides tundnud end otsekui kõndiva mälestussambana, Pirogovi büstina. Kesklinnas kevadõhtut nautivate noorte keskel leevendas tema piinlikkustunnet üksnes pimedus.
„Facebooki põlvkond,” iseloomustas Henn lustivaid noori. „Ingrid, mu meelest sul ei ole Facebooki kontot?”
„Ei, mul ei ole selleks aega.”
„Mul aega oleks, aga mul ei ole midagi tarka ja tähtsat iga päev maailmale teada anda,” ütles Henn. „Ja kui oleks, siis ma ei tahaks seda jagada terve ilma ega ka nende pseudosõpradega. Facebook tapab privaatsuse. Ehkki, jah, trükitud raamatuga usaldan end võõraste meelevalda veelgi rohkem.”
„Iga põlvkond elab omamoodi,” arvas Ingrid.
„Raamatu puhul ma tunnen, et see on läbinisti minu oma. Teised võivad seda lugeda, aga nad ei saa seda mult ära võtta. Facebook võtaks mult kõik ära.”
„Ära siis mine Facebooki,” soovitas naine.
„Ei lähe jah,” kinnitas Henn. „See on päris koomiline, kuidas isegi vanad inimesed riputavad sinna üles pilte tühjast-tähjast, peaaegu et oma nina nuuskamisest ja vetsus käimisest. See on mingi massipsühhoos, üks ism igal juhul. Nartsissism või ekshibitsionism. Või nudism. Või koguni eskapism. Põgenemine reaalsuse eest. Jaapani turistide kombel, kelle kogu energia kulub nähtu jäädvustamisele, nõnda et nad ei märkagi, kus maal nad õigupoolest viibivad. Elamise peamine eesmärk on elu üles võtta. Ja tuttavatele näidata. Aga see on ainult illusioon, et elu on võimalik ülesvõetuna kaasa võtta või üle anda.”
„Pilvi ka ei saa katsuda, aga vaadata on neid ikkagi huvitav,” ilmutas Ingrid Jaapani turistide suhtes mõistvust. „Kunagi võib täna tehtud pilte või filme olla huvitav vaadata.”
„Jaapanlased lähevad koju ja hakkavad kohe vaatama,” teadis Henn. „See selleks. Mu raamatus vähemalt ei ole pilte. See vist ongi suurim erinevus Facebookist.”
Mida lähemale jõudis kell keskööle, seda pikemaks kasvasid kesklinnas lõkerdavate tütarlaste jalad.
„Sa võid mu ümbert
