ehkki see avatakse järgmisel päeval tuhandetele silmadele, on diskreetne iseloom. Midagi jääb alati ainult kahe inimese teada. Seepärast valiski Henn C’est La Vie.
Naise intelligentselt kelmikas hääl oli Hennu ettekujutusvõimet virgutanud, kuid ometi näis kohvikuuksest sisse hüpanud päikeseprillidega neiu talle pigem viirastuse kui tõelisusena. Noor ajakirjanik ei olnud keegi muu kui sünkmusta hobusesabaga Jõhvi strippar, kellele Henn oli läinud sügisel Toila spaas edutult külge ajanud.
Maikuu oli juba õues ning nüüd oli naine oma kohevad tumedad juuksed soojadele tuultele avanud. Tema oktoobrikuise solaariumipäevituse oli välja vahetanud ehe kevadine õhetus. Ta oli veidi pikem, kui Henn mäletas, ilmselt seetõttu, et spaas libisetakse paljajalu või plätudel, linnas aga tipivad noored naised kõrgete kontsadega kingades. Ühte stiilijoont hoidis neiu nähtavasti aasta ringi: kui Toilas kandis ta valget trikood, siis C’est La Vie’sse sisenes valges pükskostüümis kaunitar. Ta nägi välja pigem sulni ingli kui ennast eksponeeriva striptiisitarina, kelleks Henn oli naist umbropsu pidanud. Nii inglid kui striptiisitarid sobinuksid Hennu topless-fantaasiates erootikabaaride, ööklubide ja varieteede metalltorude külge väänlema, aga naisajakirjanikud – olgu pealegi voolujoonelise kehaga – eales mitte.
Ajakirjanik andis Hennule aega kimbatusest välja tulla.
„Elena.” Neiu ulatas hapra käe.
„Henn.” Mees oli alati peljanud, et tema klaverimängijasõrmed ja kitsas pihk ei anna käepigistusele vajalikku tugevust, mida naised tõenäoselt ootavad. Et tervituses oleks maamehelikku jõudu, surus ta käesirutaja sõrmed hetkeks valusalt kokku. Võib-olla liigagi valusalt.
„Mina teadsin teid juba varem,” märkis Elena.
„Enne mida? Enne Toilat? Kui see kohtumine teil veel meeles on…” lausus Henn väheke punastades.
„Muidugi on. Tõtt-öelda nägin teid Toilas esmakordselt. Ma ei teadnud, kes te olete. Aga nüüd, pärast seda, kui juhtusin nägema teie intervjuud televisioonis, tundsin teid kohe ära,” täpsustas noor naine.
„Jah, ilma televisioonita ei ole inimesi olemas,” nöökas Henn. „Nüüd siis selgus, et romaanikirjanik on üks kerglane ligitikkuja.”
„Miks nii? Võib-olla kogusite materjali, noh, ainest oma romaani jaoks,” leidis Elena kombeka seletuse.
„Aga vahest oli mul teiega tõsi taga,” ütles mees.
„Teilt on kindlasti juba sada korda küsitud, aga ma pean ikkagi sellest otsast alustama: kust tuli idee selline romaan kirjutada?” põikas Elena Hennu jutuseadest kõrvale.
„Toilast,” vastas mees napilt.
„Toilast? Hästi ei saa aru,” muutus ajakirjanik ärevaks.
„Kas te diktofoni ei kasuta?” päris Henn vahele.
„Täna mitte. Piirdun oma mälu ja märkmetega, kui te ei pahanda. Te saate seda lugu enne ilmumist lugeda. Ja ma loodan, et te ei kaeba mind kohtusse, kui teie sõnade järjekord natuke muutub.”
„Ei ole probleemi. Ka mulle pole lindistamine kunagi meeldinud. Intervjuu ei tohi olla ülekuulamine, mille eesmärgiks on kahtlustatav süüdistuskoorma all laiaks litsuda. Hea intervjuu aluseks on kahepoolne usaldus,” dotseeris Henn. Ta oli ju ikkagi kolmkümmend aastat ajakirjanikuleiba söönud.
„Niisiis saite romaani idee Toilast,” kordas Elena.
„Jah, kohtasin seal – täiesti juhuslikult, muide – ühte inimest, noh, ütleme otse – ühte naist, kellest olin kunagi ammu artikli kirjutanud,” rääkis Henn.
„Jaanika prototüüpi?” järeldas ajakirjanik. Ta oli „Armutu armastuse” hoolikalt läbi lugenud.
„Ma ei tohiks päris nii öelda,” vabandas Henn. „See raamat on ikkagi ilukirjandus.”
„Mõistan, mõistan,” leppis Elena. „Aga, nii-öelda off the record te kohtasite naist, kes inspireeris teid seda armastuse lugu kirjutama.”
„Kas see oli armastuse lugu?” elavnes Henn.
„Kas see siis ei olnud armastus noore tüdruku ja vana õpetaja vahel?”
„Ma ei tea,” ohkas Henn.
„Nüüd olen ma segaduses,” teatas Elena nõutult.
„Teate, romaanis on nende suhe tõesti armastuse moodi, kuigi isegi seal ma ei tea, kas Mo… see tähendab Jaanika tunded ikka on siirad, aga raamatust on väga palju välja jäänud asju, mis päriselus on nende inimeste vahel juhtunud või ei ole üldse juhtunud, ja seepärast on mul väga raske hinnata selle armastuse tõelisust… objektiivselt,” otsis Henn sõnu.
„Mina tean ainult seda, mis on raamatus kirjas, ja see on üks väga ilus armastus, mille katkestas mehe surm,” esitas noor naine oma kristallselge tõlgenduse.
„See mees elab, nii-öelda off the record,” ühmas Henn.
„Jah? Las elab, niisamuti nagu elab teie romaanis nende armastus,” jäi Elena oma versioonile kindlaks.
„Noh, süütuse oli sellelt naiselt siiski keegi teine mees võtnud,” poetas autor lugejale juhtlõnga. „See on mustvalgel kirjas.”
Elena lükkas kohvitassi kõrvale ja jäi käsipõsakil mõttesse.
„Heureka! Teie!” plahvatas ta äkitselt. „Teie ju seksisite temaga oma raamatu lõpus!”
„Jätke ometi!” tõrjus Henn vaguralt ning heitis silmanurgast häbeliku pilgu üle kohvikusaali. Õnneks ei olnud kuuldekaugusel ainsatki külastajat. „Ma ju ütlesin, et see on ilukirjandus.”
„Kas teil tõesti ei ole midagi ühist tolle ajakirjanikuga, kes tõi õpetaja ja õpilase vahekorra avalikkuse ette ja kes – ju siis materjali kogumise käigus – ise koolitüdrukult süütuse võttis?” ei andnud Elena enam järele.
„No midagi ilmselt on, aga ma ei ole kas või juba selle pärast romaani-ajakirjaniku prototüüp, et minul ei ole selle naisega eales mitte mingisuguseid isiklikke ega intiimsuhteid olnud,” kinnitas Henn. „Te ei usu?”
„Kuidas ta teid seal Toilas siis inspireeris?” võttis Elena õrritavama hoiaku.
„Niisamuti nagu teie,” ütles Henn rahulikult.
„Mina? Mismoodi?” välgutas ajakirjanik silmi, jäädes põnevusega mehe vastust ootama. Uus teema ei olnud talle sugugi vastumeelne.
„Näiteks tätoveeringuga õlal, mis on praegu varjatud, või tumelillaks värvitud varbaküüntega, mida ma praegu ei näe, või lõua alla krõnksu tõmmatud põlvedega, mis praegu on laua alla peidetud,” jutustas Henn kasvava häälevärinaga. „Või sõnadega, et meestel ei ole vanust, kui nad on mehed. Mäletate?”
Elena naeratas ja vaikis.
„Tol õhtul jälgisin ma oma hotellitoast seitsmendalt korruselt, kuidas te Jõhvi bussi peale läksite ja pimedusse kadusite,” jätkas mees avameelselt. „Nii vähe oligi ühel kahekümne viie aastasel neiul vaja näidata või öelda, et mind akna alla naelutada.”
„Ma olen peaaegu kolmkümmend,”
