style="font-size:15px;"> „Nad leiavad, et mu raamat ei kõlba kusagile,” hädaldas Henn. „Sest ma olen endine ajakirjanik. Järelikult mandunud, andetu. Ehkki ajakirjanikuna on töötanud ka Dostojevski, Rolland, Sartre, Remarque, Hemingway, Kitzberg, Tammsaare, Vilde…”
Korraga kõne katkes. Ei kannatanud välja, mõtles Henn löödult. Isegi Tambet ei toeta teda enam.
„Fucking EMT!” karjus Tambet mobiili, kui oli Hennu uuesti kuuldele saanud. „Ja see peaks olema parim levikvaliteet!”
„Kuhu ma jäingi?” küsis Henn tuimalt.
„Ma ei tea, sa mainisid vist midagi Hemingwayst ja Vildest,” tuletas Tambet meelde.
„Jajah,” innustus Henn taas. „Vilde, Gorki, Bornhöhe, Aadu Hint, Gabriel García Márquez, Ernst Enno, Jack London, Lydia Koidula, siis August Gailit, Mait Metsanurk, Juhan Liiv, Ain Kaalep, Heino Kiik, Kivirähk, Camus, Kuusberg, Hugo Raudsepp, Arthur Miller, Henrik Visnapuu, Ülo Tuulik, Mihkel…”
„Pea kinni, kurat võtaks!” käratas Tambet. „Lõpeta ometi see entsüklopeedia või vikipeedia ettelugemine! Ma ei saa seniajani aru, mis pind sul persse on läinud!”
„Pind? Tambet, mind ei oota selles… meie armsas eesti kirjanduses mitte keegi, ma olen võõrkeha,” teatas Henn kurvalt. „Sest ma tulen ajakirjandusest. Kujutad sa ette!”
„Miks nad pididki sind ootama? Ma mõtlen neid teisi, kes enne sind on mõne raamatu välja andnud. Sa oled ju neile konkurent. See, et sa neid häirid, on tegelikult suur tunnustus sulle. Mõistad?” leidis Tambet helgema vaatenurga.
„Ma olen siiski ainult ajakirjanik,” vajus Hennu nina aina enam norgu.
„Ole nüüd! Ära vääksu nagu laps! Nad ei ründa sind mitte sellepärast, et sa oled olnud ajakirjanik,” jätkas Tambet tasakaalukalt. „Nad ründavad kadedusest. Usu mind! Sa tulid nagu mees metsast, mõistad, igal juhul mitte nende klubi liige, ja lükkasid kõik need pärjatud, aga ahned pead kõrvale. Nagu niuhti. Muidugi see ärritab neid. Nad kardavad, et järgmine kord lähed nende nina eest kultuurkapitali raasukesi ära võtma. Ütle neile, et sina ei vaja riigi käest almusi.”
„Tambet, kultuur vajab toetust. Eesti-suguses väikeriigis teisiti ei saa,” asus Henn korraga kirjanikkonda kaitsma. Tambet oli hoogu läinud ja nüüd pidi juba Henn tema rahustamisega vaeva nägema.
„Aga sina pead saama?” ei taltunud ärimees. „Nad arvavad, et neile on jumala poolt antud mingi andealge, ja muu on juba riigi mure – nendel on õigus ainult nõuda. Nemad ainult soiuvad. Öeldakse, et neil on sotsiaalne närv. Närvihaiged on nad, vaat mis. Kellele nende looderkirjanike raamatuid vaja on? Minule pole kingitud mingit annet, ei kultuuri ega kapitali, kõige eest olen pidanud ise seisma ja tasuma.”
„Kultuurkapitali toetus on pigem sümboolne,” püüdis Henn veel kord kirjanike eest kosta. „Ja ka mujal maailmas elavad väga vähesed oma raamatute honorarist ära. Kirjutamine on enamasti justkui aristokraatlik harrastus muu töö kõrvalt.”
„Just nimelt,” võttis Tambet tuld. „Head kirjanikud ongi need, kes oskavad teha ka midagi muud peale õrrel munemise. Meie niinimetatud kirjanikud peavad endid snoobideks, aga tegelikult ei oska korralikult sittudagi. Isegi nende sittumisele maksab maksumaksja peale.”
„Võib-olla tänu sellele, et leidub inimesi, kes kirjutavad ilukirjandust eesti keeles, ülejäänud üldse räägivad veel eesti keeles,” lausus Henn.
„Sa oled lootusetu,” ohkas Tambet. „Aga okei. Mu jutu mõte on tegelt selles, et sina oled vaba – ma luban seda sulle, see-eest nemad, kes nad sind ründavad, ei ole mitte vabad. Kasuta seda ära! Kirjuta!”
„Ma olen sulle väga tänulik, Tambet, aga mille poolest on minu vabadus moraalsem kui teiste kirjanike sõltuvus? Ma ju sõltun sinu heast tahtest.”
„Esiteks, see kirjastus on minu eneseteostus, võta seda nii ja ära vaidle,” ärritus Tambet mobiili teises otsas. Henn teadis, milliseid sädemeid pildusid sellistel hetkedel ärimehe silmad. „Teiseks, ei kirjastus ega sina selle sees ole ülalpeetavad. See on minu investeering, minu – saad aru. Ja liiati oleme kaks viimast kuud juba jooksvas kasumis olnud.”
„Me lihtsalt lükkasime lattu vedelema jäänud raamatute mahakandmise edasi,” teadis Henn.
„Neljandaks…” soovis Tambet oma strukturaalset mõtlemist jätkata.
„Kolmandaks,” täpsustas Henn.
„Kolmandaks,” kordas Tambet vähimagi solvumiseta. Hennul oli alati olnud õigus teda parandada või tema kulul isegi kerget nalja heita. „Kolmandaks – kurat, sassi ajasid. Mida ma tahtsingi öelda? Ahjaa, kolmandaks… isegi kui sa peaksid selles elus mulle võlgu jääma, siis tagasi maksta luban ma alles järgmises elus.”
Henn oli kuulnud Tambeti teinekord arusaamatutestki annetustest, sellal kui avalikkuse ees hoidis ärimees kiivalt kinni oma kitsi miljonäri kuvandist. Tambet ei rääkinud kellelegi, et ta oli kümnete tuhandete kroonide ja hiljem tuhandete eurodega toetanud ühe vaesest Lõuna-Eesti perekonnast pärit poisi haridusteed, algul Tartus ja seejärel Inglismaal. Noormeest ei olnud ta seniajani kohanud. Muidu karmi olemise ja ütlemisega Tambet oli heldinud poisi vanemate abipalvest. Kui Oxfordis õppiv tudeng pöördus heategija poole ning küsis võla tagasimaksegraafikut, sai ta Tambetilt lakoonilise vastuse: „Kui Teil avaneb kunagi võimalus, palun toetage selle rahaga omal äranägemisel mõnd vaest poissi või tüdrukut, kes praegu ei ole veel kooliikka jõudnud.”
Henn oli sellest loost kuulnud Oxfordis õppiva noormehe isalt, kellega ta sattus juhuslikult kokku haiglas, kuhu kiirabi oli insuldikahtlustusega Hennu toimetanud – õnneks selgus peagi, et tegemist oli siiski vaid ägeda migreenihooga. Haiglaseinte vahel mõtlevad inimesed elu väärtustele teistmoodi kui supermarketi kassajärjekorras seistes.
„Olgu, räägime sellest elust, mitte järgmisest,” leppis Henn. „Mis siis, kui kriitikutel on õigus? Kui ma olengi kõigest ajakirjanik, endine ajakirjanik pealegi, ei rohkemat.”
„Esiteks, hea ajakirjanik on austusväärsem kui hädine kirjanik,” selgitas Tambet. „Ja teiseks, sinust võib saada hea kirjanik.”
„Mille järgi sa usud, et must võib midagi saada?” Henn pidas Tambeti lugemishuvi varasema mulje põhjal väga ahtaks.
„Võib-olla sa üllatud, kuid ma võin ausalt kinnitada, et olen su raamatu läbi lugenud, koguni kaks korda,” rääkis Tambet väärikal toonil. „Kuidas te, erudeeritud, ütletegi: see raamat kõneles minuga.”
„Raamat kõnetas sind,” aitas Henn. „Või siis pakkus see raamat sulle samastumisvõimalusi. Ma küll ei kujuta ette, kellega.”
„Kellega?” Ärimees pidas pika pausi, mispeale Henn jõudis juba alustada närvilist hallootamist. Kuid Tambet jätkas: „Tead, see vana meesõpetaja ja noore õpilase armulugu on meie paljude lugu. Tüdruku ema segab selles loos ainult vett, põhiline – vähemalt minu jaoks – on siiski mehe impotentsus.”
„Impotentsus?” hüüatas Henn.
„Jah, vanamees oli võimetu ja sinna nahka see ilus suhe läkski,” esitas Tambet oma tõlgenduse. „See on nagu IME lugu. Impotentsete Meeste Eesti. Väga sügav lugu.”
Henn ei tahtnud romaani sisust rohkem rääkida. Viimase paari nädala jooksul oli temalt korduvalt pinnitud, mida
