Franq oli pidurõivais, peas roheline loitsumärkidega mütsike ja pruunil rüül valge koorirüü, kuhu oli rohelise ja kuldse niidiga kantud samasugune luuderohu ja saua kujutis nagu Hayesil. Kaelas rippus tal kopsaka punase kiviga kinnitatud kuldkett.
Nad erinesid järsult Arlenist, kes oli paljajalu, luitunud tööpükstes ja särgis, ning Rennast, kelle riietus oli iga mõõdupuu järgi uljas, koosnedes vaid kõrge rinnaga nahkvestist ja poolde säärde ulatuvast seelikust, millel olid mõlemas küljes pihani lõhikud. Aga kui lihtne rõivastus – või Renna puhul selle nappus – mõjuski solvavalt, ei näidanud mehed seda välja.
„Tere tulemast Looja kotta, härra Põldaja ja preili Parksepp!” lausus Hayes valjusti, hääl kaugele kostmas. „Meile teeb au, et saite nii lühikese etteteatamisega tulla.”
Renna kuulatas vana mehe häälest pilget, kuid too jättis siira mulje. „Teist oli lahke meid kutsuda.” Ta joonistas õhku püha loitsumärgi. Arlen üksnes uratas ja noogutas.
Hayesi naeratus kahanes veidi. „Ma pean teid õnnitlema kihluse puhul. Võite ette kujutada, et asula elanike seas on see omajagu elevust tekitanud. Kui soovite, teeks mulle au teid laulatada.”
„See on teist hirmus kena,” jõudis Arlen vastusega Rennast ette, hääl kostmas sama hõlpsasti kui hingekarjasel, „aga ma eelistaksin, et laulatuse viiks naastes läbi hingekarjane Jona.”
Pealtvaatajaid, kes moodustasid nüüd vähimagi kahtluseta rahvamurru, läbistas taas sumin. Hayes surus huuled kokku, tema suu muutus peenikeseks kriipsuks, mis kadus paksu habeme ja vuntside varju. „Kas te olite lähedased?”
Arlen kehitas õlgu. „Me ei olnud alati ühel meelel, kuid hingekarjane Jona jäi hädatunnil asulale ustavaks. Ma loodan, et ta pöördub varsti tagasi.”
Hayesi silmad ei naeratanud enam ja Franq köhatas kurgu puhtaks. „Lähme ehk sisse, Teie Pühadus. Teised on juba kohal. Teid oodatakse söögisaalis.”
„Väga hea, juhata teed,” lubas Hayes. Franq kummardas ja juhatas nad sisse, sulges vägevad uksed kõvasti nende järel ning jättis uudishimulikud silmad-kõrvad õue.
Koorirõdu alt väikesest eeskojast nägi Renna löövi, mis oleks mahutanud vahest kolmsada hinge. Põrandad olid lihtsast kivist, aastate jooksul lugematute jalgade poolt siledaks kulutatud. Ilusad puitpingid olid samamoodi kulunud, nõgusate lohkudega seal, kus mitu inimpõlve tagumikke olid laki maha nühkinud. Tugisammastele olid nikerdatud loitsumärgid, nagu ka värvilisest klaasist akendele, aga muidu olid need kaunistusteta. Peaaltar oli niisama lihtsakoeline, kuigi lauale ja alusele oli laotatud uus kate, mida ehtisid Angiers’ hingekarjaste luuderohi ja kõver sau. Põrandale olid sätitud paksud vaibad.
„Palun vabandada meie viletsat elamist,” ütles Franq. „Kui juurdeehitus valmib, on meil Looja vääriline koda, mille paslik sisustus sobib Tema Pühadusele võõrustamiseks paremini.”
Renna terased kõrvad tabasid ära Arleni hammaste kirina, ent mees vaikis, kuna Franq juhatas nad altarist mööda ukseni, kust pääses kitsa koridori kaudu väikesesse akendeta söögikambrisse. Söögituba oli ülejäänud hoonega võrreldes hoopis rikkalikumalt sisustatud. Külmad kiviseinad olid kaetud raskete kootud gobeläänidega ning uhke klantsitud kuldpuust ja sametise linaga laud ulatus pikuti läbi toa. Lauale olid asetatud õrnad portselantaldrikud, hõbedased söögiriistad ja kuldne küünlajalg. Kaminas loitis soe tuli ning pea kohal harilikus puitlühtris põles veel küünlaid.
Laua ääres istus kolm meest, kes tõusid hingekarjase sisenedes kähku.
„Te mäletate krahvi tentsikut lord Artherit,” tutvustas Hayes ühele mehele osutades. „Tema kõrval on junkur Gamon, krahvi kaardiväe kapten.”
Arther kandis peeneid sääriseid ja läikimalöödud saapaid, seljas pitskätistega valge särk ja krahvi puusõdurit kujutava vapiga kuub. Toolileenile oli rihmadega riputatud lühike helkiv oda. Relval olid loitsumärgid, selle keerukat käekaitset kaunistasid vääriskivid. Oda oli nägus ja hästi hoitud, kuid Rennale ei paistnud Arther võitleja moodi ning neiu kahtles, kas too relv oli kunagi maa-aluse verd maitsta saanud.
See mõte pani tal suu vett jooksma ja ta oli sunnitud maha suruma iivelduse. Milleks oli ta muutumas, et säherdused asjad temas isu äratasid?
Gamon oli samuti peeneis rõivais, ehkki kätistel puudus pits; temast õhkus sõdalase karmust ja lühikeseks pöetud habemesse lõikusid deemoniarmi kipras jooned. Ta jälgis ainiti Arlenit, mõõtes viimast pilguga otsekui tapluse eel, ning tema odal oli kulunud välimus. See oli käeulatuses seina najale toetatud.
„Mul on au,” ütles Arther, kummardades koos kapteniga. „Krahv palub end vabandada, aga kantsi ehituse korraldamine ei lasknud tal tulla.”
„Mis tähendab, et ta ei tahtnud avalikult meie seltsis õhtustada,” pomises Arlen.
„Ja see on hertsogi heerold, lord Jasin Kuldkõri, Angiers’ peaministri lord Jansoni vennapoeg,” ütles Hayes kolmandale mehele osutades. „Jasin sõidab homme tagasi Angiers’sse, kuid õnneks võimaldas teie saabumine teil enne ärasõitu kohtuda.”
„Meiega kohtumiseks oleks ta oodanud, kaua vaja,” selgitas Arlen jälle nii vaikselt, et kuulis vaid Renna.
Heeroldil oli seljas hästiistuv rätsepakuub ja jalas avarad smaragdrohelised siidpüksid, mille sääred olid topitud kõrgetesse pruunidesse tallenahast saabastesse. Tema poolkeep oli pruun, seda ehtis Angiers’ luuderohutrooni kujutis. Rennale kummardades heitis ta keebi edevalt üle õla ja vooder välgatas ärksates kirjutes toonides, mida laulikult võiski oodata.
„Kaugel Ojaäärsel pole ma käinud,” ütles heerold Renna kätt suudeldes, „aga kui naised on seal nii kaunid kui teie, peaksin vist selle vea parandama.”
Renna tundis, et hakkab õhetama. „Aitab küll,” nähvas Arlen.
„Tõepoolest,” nõustus Hayes, vahtides Jasinit noomivalt. „Palun võtke istet.” Ta viipas kohtadele, mis olid Arlenile ja Rennale kaetud. Arther astus sujuvalt Renna selja taha, kellel oli korraks kiusatus lordile virutada, kuni taipas, et mees tõmbab lihtsalt tooli välja, et seda talle istumise alla libistada. Tool oli sametpolstriga. Millelgi nii pehmel ei olnud Renna eales istunud.
Franqi käteplaksutuse peale ilmusid hingekarjase õpilased veinipudelitega. Mehed, Arlen kaasa arvatud, võtsid hoogsa liigutusega salvrätid laualt ning asetasid sülle. Renna järgis kohmakalt nende eeskuju.
„Menüü on täna õhtul oivaline,” ütles Franq. „Aprikoositükkidega täidetud küpsefaasan veinikastmes ja aeglasel õunapuutulel küpsetatud põrsas ploomimoosiga.” Ta pöördus Renna poole. „Kas eelistate punast või valget?”
„Kuidas palun?” imestas Renna.
Franq naeratas. „Veini, laps. Millist te soovite?”
„Seda on rohkem kui ühte sorti?” küsis Renna ning punastas ägedalt, kui Jasin, Arther ja Franq naersid. „Mida ma valesti ütlesin?” pomises ta Arlenile poolihääli.
Arlen nägi välja, nagu valmistuks tuld sülitama. „Mitte midagi,” vastas mees, püüdmatagi tasakesi kõnelda. „Nad käituvad ebaviisakalt, heites oma toretsevate roogade ja jookide kohal kõõrdpilke, samas kui siit miili kaugusel söövad inimesed umbrohtu ja tänavad Loojat, et niigi palju hamba alla said.”
Franq kahvatas, piiludes hingekarjast, enne kui silmad uuesti Arlenile keeras. „Ma ei tahtnud
