ja terve seltskond rüüpas, oli see külm.
Toitu serveeriti samas järjekorras, Kenevah’ soosikud pälvisid valituimad lihatükid, kuigi igaühele sai osaks peen õhtusöök, millist Inevera poleks varem osanud kujutledagi. Selle lõhn pani tal pea näljast ringi käima.
Pärast neid kombetalitusi dama’ting’id lõõgastusid, juteldes isekeskis üsna sõbralikult. Kogu söögi valmistasid ja kandsid enamasti lauda nägusad eunuhhid, ent Mõrsjate vahetu teenimine oli Kihlatute ülesanne.
Inevera ees istuv dama’ting jõi oma tee lõpuni ja asetas tühja tassi käest. Kui Inevera ei tõtanud jalamaid seda uuesti täitma, heitis naine kulmu kergitades pilgu üle õla. Inevera ruttas kannuga lähemale, loksutades lauale üksiku tilgakese. Tema teisel küljel istuv dama’ting piidles tilka, nohistades halvakspanevalt nina.
Kui Inevera serveerimislaua juurde naasis, näpistas Melan teda ja Inevera hoidus vaevu karjatamast. „Lollpea,” sosistas tüdruk. „Selle eest tuleb meil kõigil maksta. Kui sa veel kord teed maha ajad, surume sind järgmisel kümblusel vee alla, kuni sa kohtud Everamiga.”
Isegi siin eraldatuses ei võtnud dama’ting’id loore ära, kummardudes kausside kohale ja pistes toidupalukesi suhu kahe sileda pulgakesega. Ajuti silmas Inevera viivuks mõnd suud või nina, pöörates kohe pilgu kõrvale. See pilt tundus sündsusetum Kasaadistki, kes korvihunnikul Manvah’d kabistas.
Kui dama’ting’id olid õhtustanud, anti jäägid köögist Kihlatutele. Melan ja teised tüdrukud tõukasid Inevera saba lõppu, jättes järele üpris vähe toitu. Tal õnnestus keedupottide külgedelt kausitäis kokku kraapida, aga nüüd istusid tüdrukud tihedalt ringis ega lasknud teda endi sekka. Ta sõi üksi ning vantsis tuimalt kannul, kui Qeva nad päikeseloojangul tagasi Varasalve juhatas.
Nie’dama’ting’id magasid ühiskambris, mida valgustas kirkas loitsukumas lagi. Inevera pilk uitas ülespoole, ta vahtis võlumärke varjamatu imetlusega.
„Varsti hakkad sinagi loitsumärke õppima,” ütles Qeva tema pilku täheldades. „Melan, kus on su nari?”
Ruumi keskel oli mitu rida hoolikalt sätitud narisid. Melan osutas nurgakohale uksest tublisti eemal.
Qeva noogutas. „Kes seal magab?” Ta viipas narile Melani oma kõrval.
„Asavi,” vastas Melan ja nimetatu astus kähku ette.
Qeva uratas. „Sinu padjakaaslasel tuleb uus koht otsida. Järgmised kaksteist noorkuud magab su kõrval Inevera, et saaksid teda paremini juhendada.”
Melan sisistas üsna kuuldamatult, kui Asavi asus isiklikke asju kokku korjama – peamiselt raamatuid ja kirjutusvahendeid. Ta jõllitas mööduvat Ineverat vihaselt, see pilk lõikas nagu nuga.
„Kuni loitsuvalgus kustub, olete vabad,” ütles Qeva ruumist lahkudes.
Inevera hoidis hinge kinni, kartes, et tüdrukud teda ründavad, kuid nad ei teinud temast jälle välja, kogunedes väikestesse tihedatesse ringidesse, kuhu teda ei kutsutud. Inevera läks nari juurde, võttis Evejah’tingi ning hakkas lugema.
Loitsuvalgus kustus alles mitme tunni pärast, tema aga ei jõudnud paksu raamatuga õieti kuhugi. Ta pani paela järjehoidjaks vahele ja vajus rahutusse unne.
Ärgates tajus Inevera, et keegi liigatab pimeduses tema kohal. Ta silmad olid pimedusega harjunud, aga eristasid ikkagi vaid varjukuju, mis astus tasakesi ja ettevaatlikult. Viivuks jäi tal hing kinni, siis meenus talle magamist teeseldes ühtlaselt hingata. Ta tõi kuuldavale kergeid norskeid, just nagu tema ema sageli norskas.
Ineveral polnud isiklikke asju, välja arvatud Evejah’ting ja hora-paun, mitte midagi, mida relvana kasutada, kui sellest olnuks üldse abi toatäie tüdrukute vastu, kes teda jälestasid. Kas nad saavad ta siin pimeduses karistamatult tappa? Ta tõmbus põgenemiseks pingule, ehkki põgeneda ei olnud kuhugi. Kui tal ka õnnestuks pilkases pimeduses uks üles leida, oli sellel väljaspool taba ees.
Aga varjukuju lipsas mööda, hiilides Melani voodi juurde. Kõlas teki kergitamise kahin.
„Ma arvan, et ta vist kuulis mind,” sosistas Asavi.
Lühike vaikus. „Ta magab. Ma kuulen ta norskamist,” ütles Melan. „Ja keda huvitab, mida see vilets heide mõtleb?”
Inevera lamas naril ja püüdis ühtlases rütmis norsata, kuulatades Melani narilt kostvat suudlemist ja armusosinaid. Tema polnud iial teist tüdrukut suudelnud, see polnud talle pähegi tulnud, kuid ometi kadestas ta neid. Inevera ei olnud end kunagi nii üksikuna tundnud.
Inevera ärkas taas, sedapuhku ägeda valu peale küljes. Ta karjatas, tõusis pooleldi istukile ja nägi Melani, kes viibutas jalga uueks hoobiks. „Üles, vilets heide.”
Loitsuvalgus põles jälle ning enamik teisi tüdrukuid olid juba oma bido põiminud. Kibeledes vett laskma, suundus Inevera kähku käimlaeesriide poole, aga Melan haaras tal käsivarrest. „Kui selleks aega tahtsid, oleksid pidanud varem ärkama. Dama’ting tuleb iga hetk ja kui su bido ei ole tema saabudes lõpuni põimitud, on põiehäda sinu kõige väiksem mure.”
Inevera kahvatas ning sööstis silmapilk siidi järele, unustades ebamugavustunde. Ülejäänud tüdrukud jälgisid teda altkulmu, kui ta kiiresti bido põimis.
Asavi sülitas Inevera jalge ette. „Ta on ju punuja tütar. See ei tõesta midagi.”
Vaevalt oli Inevera sidumise lõpetanud, kui avanesidki magamiskambri rasked uksed ja Qeva seisis seal äraootavalt. Tüdrukud rivistusid bido väel üles ning Inevera järgnes neile Varasalvest välja paleealuse teise vägevasse kambrisse.
„Me alustame iga päeva sharusahk’iga,” teatas Melan. „Kõnelda ei tohi. Tee täpselt nii, nagu dama’ting näitab.”
Inevera noogutas, kuni tüdrukud hoolikalt ridadesse võtsid, igaühel kaks sammu vahet. Qeva marssis ruumi etteotsa väikesele kõrgendile ja sirutas käe, et avada oma rüü. Siid langes sahinal põrandale ja ta seisis kogunenud tüdrukute ees alasti, kui loori ja pearätti mitte arvestada.
Ta alustas pikkamisi sirutuste jada. Ülejäänud tüdrukud jäljendasid teda ning Inevera ponnistas, et sama teha. Qeva ihu oli sile ja lihaseline, läikides peagi higist ja lõhnastatud õlist. Inevera imestas, kuidas võivad nii pikaldased liigutused panna naise higistama, nagu oleks ta tund aega palava päikese käes jooksnud.
Liigutused olid vaiksed ja täpsed – ei sarnanenud sugugi hoogsate jõhkrate võtetega, mida Soli oli harjutanud. Kuid ehkki väliselt vaoshoitud, osutusid need Soli vormidest märksa keerukamaks. Inevera oli sunnitud võtma asendeid, mida poleks varem võimalikukski pidanud, ja neid tükk aega säilitama. Mitmed lihased, mida ta ei olnud iial kasutanud, kisendasid pingutusest ning ta hingeldas, higistades ohtralt ja süda pekslemas. Tundus, nagu ei suudaks ükski ahhetus kopsudesse piisavalt õhku tuua, ja ta kartis, et kaotab kohe varsti põie üle kontrolli.
Qeva kummardus vasakule jalale toetudes, kuni tema keha oli põranda suhtes ristloodis, käed otsekui embuseks välja sirutatud. Parem jalg kõverdus kõrgel õhus tahapoole, varbad lausa sabakonti puudutamas.
Inevera katsetas seda vormi, aga kaotas tasakaalu, peatades kukkumise kätega.
„Püsige asendis,” ütles Qeva ja tüdrukud kõõlusid ebakindlas asendis tasakaalus, kui ta kõrgendilt alla astus.
