ei tahtnud täna õhtul siia tulla,” katkestas Renna. „Ta aimas, et nii läheb. Aimas, et te püüate teda ära kasutada või asute süüdistama. Ütles, et seinaga rääkimisestki on rohkem tolku. Mina palusin tal viisakas olla.” Ta tõusis. „Nüüd kahetsen ma seda otsust ja sellise jutu järel pole meil küll mõtet jääda. Nautige oma faasanit.”
Ta sammus ukse juurde ning Arlen kehitas hingekarjasele vabandavalt õlgu, järgnedes Rennale, muie näol.
Väljas oli päike parajasti loojumas ja asula tänavatel käis vilgas sagin. Puuraidurid kogunesid Maa-aluste Kalmistul üksustesse, valmistudes igaöiseks patrullimiseks, ning kaubitsejate äri õitses, nad müüsid sööki, jooki ja muudki, kavatsemata pealtnäha sugugi õhtule jääda. Ka uuele pühakojale alusmüüri kaevavad töölised jätkasid tööd. Renna teadis, et suurloitsualal on öösel ohutu, aga talle polnud päriselt kohale jõudnud, mida see õieti tähendab. Vabadust, nii ööl kui ka päeval. Välu maakonnas ei olnud inimesed sunnitud elama deemonite harjumuste järgi.
„Kas töötamiseks liiga pimedaks ei lähe?” küsis Renna.
Arlen raputas pead. „Võlujõud kerkib juba. Varsti on kõigile piisavalt valgust.”
See äratas Rennas imestust, ta otsis kerkimise tuttavaid märke, maapinnast immitsevaid uduse valguse keermeid, mis olid nähtavad vaid tema ja Arleni loitsitud pilgule.
Aga suurloitsualal ei paistnud kuskil võlujõu udu. Selle asemel soojenes terve tänav jalge all üles ning hakkas kumendama. Alguses arvas ta, et kujutab seda ette, kuid peagi muutus see liiga heledaks, et eirata. Nii heledaks, et valgust nägi ilmselt igaüks, loitsitud pilk või mitte. Tänaval viibijate muretu suhtumine kasvavasse pimedusse oli nüüd arusaadav. Päevapaistega ei olnud see võrreldav, aga võimaldas siiski näha ja töötada.
„See on ilus,” ütles Renna. Ta silmas üpris lähedal suurloitsu serva. Seal kerkis võlujõud harilikult, ent voogas suurloitsu poole samamoodi, nagu see voogas Arleni poole, kui mees kutsus. Renna tundis, kuidas loitsuala püüab imada ka temasse kogunenud võlujõudu. Seda kasvavat väesüdamikku, mis oli idanema läinud, kui ta esimest korda deemoniliha maitses, tõmmati nagu magnetit raudpoti külge. Sammud olid rasked, tunne nõrk ja veidi uimane.
„Varem tundsin ma end suurloitsu pinnal … veidralt,” lausus Arlen otsekui ta mõtteid lugedes. „Nagu oleksin sumanud läbi vee või liiga kauaks päikese kätte jäänud.”
„Varem?” küsis Renna.
„Nüüd on kõik teisiti,” ütles Arlen. „Suurloits tõmbab ligi palju väge ja sellest ammutamine on sama lihtne kui hingamine.” Mees hingas sügavalt sisse, loitsumärgid miilamas eredamalt, kui Renna oli iial näinud. Uuesti välja hingates kustusid need taas. „Ma võin ebavajaliku ülejäägi isegi loitsule tagastada, tugevdades nõnda tõrjeala.” Ta heitis Rennale pilgu. „Siin olen ma väge täis, Ren. Rohkem, kui oleksin osanud unistada. Ma ei pea selleks tapmagi. Sellest ei pruugi piisata, aga millega ka Maapõu ei otsustaks meid Kuu loomise ajal kimbutada, libedalt see neil ei lähe.”
Ta pööras teise suure hoone poole, mis paiknes munakiviplatsi vastasservas. See oli ainuke loitsumärkidega kaitstud ehitis, mida Renna oli asulas näinud, märgid olid laiad ja tugevad, sügavale puitu uuristatud.
„Hospiits,” seletas Arlen. „Tarvis on emand Vikaga kõnelda, enne kui ta Angiers’sse sõidab, ja ehk õnnestub mul mineku eel tema koormat kergendada. Kui olen seal tegutsenud, ei jää tema hoolde nohuseid lapsigi.”
„Oled sa kindel, et see on hea mõte?” küsis Renna. „Päästja-jutud võivad jälle pihta hakata.”
„See juhtub niikuinii,” ütles Arlen. „Ma pole Päästja, aga ei soovi oma võimeid ka varjata. Teadvusedeemoni tapmisega astusime herilasepessa ja kui ma õigesti oletan, algab nõelamine Kuu loomise aegu. Siis peab igaüks jalul olema.”
Renna põrnitses pahaselt.
„Mis viga?” pani Arlen neiu pilku tähele. Renna põimis käed rinnale risti ja keeras selja.
Järgmisel hetkel tundis ta Arleni käsi end õrnalt kallistamas. „Kui miski sind vaevab, Ren, räägi. Ma õppisin tollelt deemonilt mõndagi, aga mõtetelugemist ei ole ma valmis proovima.”
Renna ohkas. „Mulle ei meeldi, et sa tervendad.”
Arlen jäigastus. „Mida? Miks? Kas peaksin inimesed pikali maha jätma? Santidena? Surema?”
Renna oleks üle kõige tahtnud tema käte vahele jääda, kuid lükkas need eemale ja pööras näoga mehe poole. „Asi pole selles. Minu meelest ei ole see ohutu. Sa nimetad mind hulljulgeks, aga ise vaakud tervendades iga kord hinge. Sa oled liiga põikpäine ega oska lõpetada. Nii et jah. Pigem paranegu tobukeste murtud jalad vanamoodsal viisil, kui et sa ravida püüdes kokku kukud.”
Renna kartis, et mees hakkab tema peale karjuma, kuid Arlen üksnes noogutas. „Ma alles harjun oma võimetega. Aga suurloits on mulle toeks ja ma olen ettevaatlik, Ren. Luban sulle.”
6. KÕRVARÕNGAS
Suvi 333 pN
29 koitu Kuu loomiseni
„Ah! Aaaaah!”
Inevera hingas järjekindlalt, kuna tema kõrvarõngast kostsid põhjamaa hoora karjatused.
Kõrvarõngas sarnanes lihtsa hõbekulinaga, aga sinna olid uuristatud tillukesed loitsumärgid ja see sai väge keskele peidetud deemoniluuterakesest. Teine samasugune terake peitus ehte paarilises, mille Inevera oli nende pulmapäeval Jardirile kinkinud, ehkki selle tegelik olemus oli mehele teadmata.
Kui sa mind armastad, ei võta sa seda kunagi kõrvast, kuulutas ta mehele tol päeval.
Tavaliselt ei paiknenud ehte loitsumärgid ühel joonel, kuid Inevera sai need seda pöörates käivitada ning hora-tükike asus suhtlema oma kaksikõega, kandes hääli Inevera kõrvu nagu tassidest ja nöörist koosnev lastelelu.
Muuhulgas ka Leesha Paberivalmistaja häält, kes mõnust Inevera abikaasale kõrva oigas.
Ma olen palm, ütles Inevera endale, ja see on kõigest tuul. Ma paindun, aga ei murdu.
Tema pilk vilksas Melanile ja Asavile, kes olid tema lähimad nõuandjad. Nemad ei kuulnud kõrvarõngast – võlujõud teenis üksnes selle kandjat –, aga vahet polnud. Ahmann ja Leesha mängisid oma armumänge nüüd avalikult, vähemalt palees. Ineveral tuli naeratada ja häirimatust teeselda, kuigi see murendas tema võimu dama’ting’ide ja Jardiri õukonna meeste seas.
Ta surus sõrmed rusikasse. Ta ei saanud neile kuidagi vastu. Ahmann oli Shar’Dama Ka, mistõttu mehel oli Evejah’ ametlike tõlgenduste kohaselt õigus igale naisele, keda himustas. Inevera oli aastaid vaeva näinud, et Ahmanni vajadusi rahuldaksid kas tema ise või tema poolt hoolikalt valitud naised – sellised, kes tõid mehele küll võimu ja lapsi, kuid keda Inevera suutis hõlpsasti allutada või kõrvaldada.
Leesha Paberivalmistaja ei olnud niisugune. Leesha oleks Ahmannile tõesti võimu toonud, aga oli sellega kitsi ja loomult suureline justkui mõne Andrah’ esiknaine. Ta keeldus allumast ning tema kõrvaldamine oli Ineveral kaks korda nurjunud. Esimesel korral oli Inevera käskinud oma vanimal tütrel Amanvah’l, kes oli kihlatud punapäise põhjamaalase Rojeriga, Leesha mürgitada. Ustav, kuid kogenematu tütarlaps keeras ülesande kihva.
Leesha
