Soovin sulle väärt abikaasat ja palju poegi, kõik sama nägusad kui su vend.”
Inevera naeratas ja lõi õhetama, kui sõdalased minema lonkisid.
Lõpuks hakkas saba liikuma. Päev veeres aeglaselt, nemad aga seisid palavas päikesepaistes; tüdrukuid ja emasid võeti vastu ükshaaval. Mõned olid sees vaid viivukese, teised ligemale tunni. Lahkudes kandsid kõik musta, näol enamasti rangus ja kergendus. Mõned tüdrukud vahtisid pinevalt tühjusse, hõõrudes hajameelselt käsivarsi, kui emad neid koju talutasid.
Saba algusele lähenedes pigistas Inevera ema kõvemini tütre õlgu, küüned läbi kleidigi lihasse kaevumas.
„Hoia silmad maas ja keel hammaste taga, kui sind parajasti ei kõnetata,” sisistas Manvah. „Ära vasta küsimusele küsimusega ja ära vaidle. Ütle koos minuga: „Jah, dama’ting.””
„Jah, dama’ting,” kordas Inevera.
„Pea see vastus meeles,” õpetas Manvah. „Kes solvab dama’ting’i, solvab saatust ennast.”
„Jah, ema.” Inevera neelatas ägedalt, tundes kõhtu krampi tõmbumas. Mis seal paviljonis juhtub? Eks oli ema ju läbi teinud sama talituse? Mida ta nii väga kardab?
Keegi nie’dama’ting paotas telgisiilu ning välja tuli tüdruk, kes oli sisenenud Inevera ees. Ta kandis nüüd pearätti, kuid see oli pruun, nagu ka kleit, mis oli tal ikka seljas. Ema silitas ta õlgu, pomisedes lohutussõnu, kui mõlemad nuttes mööda komberdasid.
Nie’dama’ting vaatles kogunenuid rahulikult, pööras siis Inevera ja tema ema poole. Ta oli umbes kolmeteistkümneaastane, pikka kasvu, tugeva kehaehituse, jõuliste põsesarnade ja kongninaga, mis muutis ta röövlinnu sarnaseks. „Mina olen Melan.” Ta andis viipega märku siseneda. „Dama’ting Qeva ootab teid.”
Inevera tõmbas sügavalt hinge, kui nad emaga sandaalid ära võtsid, õhku loitsumärgid joonistasid ja dama’ting’ide paviljoni astusid.
Päike tungis läbi kõrge varikatuse, täites avara telgi heleda valgusega. Kõik oli valget värvi, telgi seintest kuni ülevõõbatud mööbli ja paksu puldanriidest põrandakatteni.
Seda ehmatavamalt mõjus veri. Sissekäigu põrandat inetasid suured punased ja pruunid laigud, samuti lai poriste punaste jalajälgede rida, mis kulges vasakule-paremale vaheseinte taha.
„Sharum’ite veri,” ütles üks hääl ning Inevera võpatas, pannes esimest korda tähele Everami Mõrsjat, kes seisis otse nende ees, valge rüü taustaga enam-vähem täielikult kokku sulamas. „Vigastatute soontest, kes koidikul alagai’sharak’ilt toodi. Iga päev lõigatakse põrandakate lahti ja põletatakse palvekutsungi ajal Sharik Hora minarettide tipus.”
Alles nüüd kuulis Inevera ümbritsevaid valukarjeid. Teisel pool pakse vaheseinu piinlesid mehed. Ta kujutles nende seas isa – või mis veel hullem, Solit – ning judises iga kisenduse ja oigega kaasa.
„Võtku mind juba Everam!” karjatas üks mees ahastavalt. „Ma ei taha sandina elada!”
„Astuge hoolikalt,” hoiatas dama’ting Qeva. „Teie tallad ei ole väärt puutuma verd, mida aulikud sõdalased teie nimel valasid.”
Inevera ja tema ema nihkusid ümber plekilise põrandakatte dama’ting’i palge ette. Pealaest varvasteni valgesse siidi riietatud Qeva, kellest paistsid ainult käed ja silmad, oli pikka kasvu ja turske nagu Melan, aga naiselike kumerustega.
„Mis su nimi on, tüdruk?” Everami Mõrsja hääl oli kume ja karm.
„Inevera vah Kasaad am’Damaj am’Kaji, dama’ting,” vastas Inevera sügava kummardusega. „Nimetatud Kaji esimese naise järgi.” Selle lisanduse peale kaevusid Manvah’ küüned ta õlgadesse ning ta ahhetas tahtmatult. Dama’ting ei tundunud märkavat.
„Kahtlemata arvad sa, et oled seetõttu eriline,” turtsatas Qeva. „Kui Krasial oleks üks sõdalane iga vääritu tüdruku kohta, kes on seda nime kandnud, oleks Sharak Ka lõppenud.”
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera taas kummardades, ja ema küüned andsid järele.
„Sa oled kenake,” tähendas dama’ting.
Inevera kummardas. „Tänan, dama’ting.”
„Haaremites kulub kena tüdruk alati ära, kui temast muud kasu pole,” ütles Qeva ja heitis Manvah’le pilgu. „Kes on su abikaasa ja mis on sinu elukutse?”
„Dal’Sharum Kasaad, dama’ting,” vastas Manvah kummardusega. „Ma olen palmilehtede punuja.”
„Kas esimene naine?” küsis Qeva.
„Ma olen Kasaadi ainuke naine, dama’ting,” ütles Manvah.
„Mehed usuvad, et võtavad endale jõukuse kasvades naisi, Kaji soost Manvah,” lausus Qeva, „aga tegelikult on vastupidi. Oled sa proovinud leida liignaisi, nagu nõuab Evejah, et nad aitaksid sind punumisel ja sünnitaksid talle lapsi juurde?”
„Jah, dama’ting. Korduvalt.” Manvah surus hambad kokku. „Nende isad … ei kiitnud kosje heaks.”
Everami Mõrsja uratas. Vastus kõneles Kasaadist palju. „Kas tüdruk on haritud?”
Manvah noogutas. „Jah, dama’ting. Inevera on minu õpilane. Ta on väga osav punuja ning ma õpetasin ta arvutama ja arveraamatuid pidama. Ta on lugenud Evejah’d seitse korda, nagu taeval on seitse sammast.”
Dama’ting’i pilk oli kinnine. „Tulge minuga.” Ta pööras ringi, minnes paviljoni sügavusse. Verest põrandal ei teinud ta väljagi, lehviv siidrüü hõljus sellest kergelt üle. Mitte üks piisk ei jäänud külge. Need poleks söandanud.
Nie’dama’ting Melan järgnes talle, astudes nõtkelt ümber vere, ja Inevera ruttas emaga kannul. Paviljon oli valgest riidest seinte labürint rohkete käänakutega, mis kerkisid ette, enne kui Inevera arugi sai. Siin ei olnud põrandal verd ja vigastatud Sharum’ite karjedki kõlasid summutatult. Ühe käänaku taga muutusid seinad ja lagi järsku valgest mustaks. Nad oleksid kui päevast öösse sattunud. Uue käänaku järel läks nii pimedaks, et mustas dal’ting’i-rüüs ema oli vaevu näha ning valgesse riietatud dama’ting ja õpilanegi paistsid tontlike viirastustena.
Äkki Qeva peatus ning Melan möödus temast, et avada põrandas luuk, mida Inevera polnud üldse märganud. Avauses eristas ta hädapärast veel pilkasemasse pimedusse viivat kivitreppi. Lõigatud kivi oli paljastele jalgadele külm, ja kui Melan luugi nende taga sulges, muutus pimedus täielikuks. Nad laskusid pikkamisi ning Inevera kartis kangesti, et ta võib komistada ja uperkuuti trepist alla Everami Mõrsjale selga kukkuda.
Õnneks oli trepp lühike, ehkki selle jalamile jõudes komistas Inevera tõesti üllatusest. Tal õnnestus püsti jääda ja keegi ei pannud vist tähele.
Qeva kätte ilmus punane tuluke, heites pahaendelist kuma, mis võimaldas neil üksteist näha, kuid ei kahandanud õieti rusuvat pimedust ümberringi. Dama’ting juhatas nad mööda elavasse kivisse lõigatud pimedate
