paigutas kumendava eseme sinna. See meenutas söetükki, kuhu olid uuristatud hõõguvad loitsumärgid, aga isegi Inevera teadis, millega tegemist. See oli alagai’hora.
Deemoniluu.
Qeva keeras talle selja ning Inevera täheldas naise käes kõvera noa välgatust. Punases valguses näis seda katvat veri.
Inevera kiljatas ja taandus, kuid põrkas tillukeses kongis varsti kiviseinale. Dama’ting tõstis noa Inevera nina alla, kelle silmad läksid seda vaadates kõõrdi.
„Sa kardad nuga?” küsis dama’ting.
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera vaistlikult, murduval häälel.
„Sule silmad,” kamandas Qeva. Inevera vabises hirmust, aga täitis käsu, süda rinnas valjusti peksmas, kui ta ootas, et nuga tema ihusse tungib.
Ent hoopi ei tulnud. „Kujutle palmipuud, punuja tütar,” ütles Qeva. Inevera ei mõistnud küll hästi, aga noogutas. Seda pilti polnud raske silme ette manada, sest ta ronis palmipuudel iga päev, nõtkelt tüve pidi üles turnides, et punumiseks lehti korjata.
„Kas palm kardab tuult?” küsis dama’ting.
„Ei, dama’ting,” vastas Inevera.
„Mida see teeb?”
„Paindub, dama’ting,” ütles Inevera.
„Evejah õpetab, et hirm ja valu on kõigest tuul, Manvah’ tütar Inevera. Las see puhub sinust üle.”
„Jah, dama’ting,” ütles Inevera.
„Korda kolm korda,” kamandas Qeva.
„Hirm ja valu on kõigest tuul,” ütles Inevera sügavalt hinge tõmmates. „Hirm ja valu on kõigest tuul. Hirm ja valu on kõigest tuul.”
„Ava silmad ja põlvita,” lausus Qeva. Kui Inevera kuuletus, lisas ta: „Siruta käsi välja.” Kui Inevera käe tõstis, tundus see justkui kehast lahutatud, aga ei värisenud. Everami Mõrsja kääris Inevera varruka üles ja lõikas talle küünarvarde, kust nõrgus erepunane verenire.
Inevera hingas teravalt sisse, kuid ei tõmbunud eemale ega karjatanud. Hirm ja valu on kõigest tuul.
Dama’ting kergitas veidi loori ja lakkus nuga, maitstes Inevera verd. Ta pistis selle pihale tuppe ja sirutas siis tugeva käe, et haava pigistada, nõrutades verd käputäiele mustadele loitsumärkidega arbudele.
Inevera surus hambad kokku. Hirm ja valu on kõigest tuul.
Kui veri arbusid tabas, hakkasid need kumendama ning Inevera taipas, et needki on alagai’hora. Tema veri puudutas deemonite luid. See mõte oli õõvastav.
Dama’ting taganes sammukese, leelutades tasakesi ja raputades arbusid, mille kuma üha kasvas.
„Everam, valguse ja elu andja, ma anun sind, kingi oma alandlikule teenijale teadmine sellest, mis ootab ees. Räägi mulle Ineverast, Kasaadi tütrest, kes on Damaj, Kaji soost.”
Nende sõnadega heitis ta arbud põrandale Inevera ette. Valgus sähvatas pimestavalt, sundides Ineverat silmi pilgutama, ja vaibus tuhmiks tukslemiseks, kui kumendavad märgid põrandal tõid ilmsiks tema saatuse lehepunutise.
Dama’ting vaikis. Ta kissitas silmi, vahtides märke tükk aega. Inevera poleks osanud öelda, kui kaua just, aga lõi tuikuma, sest jalalihased, mis polnud nii pika põlvitamisega harjunud, väsisid ära.
Liigutuse peale tõstis Qeva pilgu. „Istu kandadel ja ole vagusi!” Naine tõusis püsti, tiirutades tillukeses kongis, et arbude mustrit iga nurga alt uurida. Kuma hääbus aegamööda, kuid dama’ting mõlgutles ikka.
Palm tuules või mitte, aga Inevera muutus väga murelikuks. Tema pingul lihased kisendasid ning ärevus kahekordistus iga hetkega. Mida Everami Mõrsja nägi? Kas ta võetakse ema juurest ja müüakse haaremisse? On ta viljatu?
Lõpuks vaatas Qeva Ineverale otsa. „Kui arbusid vähegi puutud, kaotad elu.” Nende sõnadega lahkus ta toast, jagades urinal käske. Kõlasid kiirustavad sammud, kui Melan minema jooksis.
Hetke pärast sisenes kongi Manvah, astudes hoolikalt ümber arbude ja põlvitades Inevera selja taha. „Mis juhtus?” sosistas ta.
Inevera vangutas pead. „Ma ei tea. Dama’ting vahtis arbusid, nagu poleks nende tähenduses kindel.”
„Või ei meeldinud talle nende sõnum,” pomises Manvah.
„Mis nüüd saab?” küsis Inevera kaame näoga.
„Nad kutsuvad Damaji’ting Kenevah’,” ütles Manvah ja Inevera ahhetas jahmunult. „Temale jääb viimane sõna. Palveta.”
Inevera langetas värisedes pea. Ta kartis juba dama’ting’i piisavalt. Mõte, et nende juht tuleb teda üle kaema …
Palun, Everam, ahastas ta, lase mul olla viljakas ja Kaji hõimule poegi sünnitada. Minu pere ei taluks häbi, kui oleksin nie’ting. Täida see mu ainuke soov ja ma kingin end igaveseks sulle.
Nad põlvitasid pikalt tuhmis punases valguses palvetades.
„Ema?” küsis Inevera.
„Jah?” vastas ema.
Inevera neelas alla klombi kurgus. „Kas sa armastad mind ikkagi, kui ma viljatu olen?” Tema hääl murdus lõpus. Ta ei tahtnud nutma hakata, aga silmi kerkisid pisarad.
Manvah mähkis talle kohe käed ümber. „Sa oled mu tütar. Ma armastan sind ka siis, kui sa kustutaksid päikese.”
Igavikuna näiva ootamise järel pöördus Qeva tagasi, kannul teine Everami Mõrsja – vanem ja kõhnem, terase pilguga. Too kandis dama’ting’i valget rüüd, kuid loor ja pearätt olid mustast siidist. Damaji’ting Kenevah, kogu Krasia mõjuvõimsaim naine.
Damaji’ting heitis pilgu kahele kallistajale, kes tõmbusid kiiresti teineteisest eemale ja laskusid silmi pühkides uuesti põlvili. Ta astus vaikides arbude juurde. Kaua aega uuris ta mustrit.
Viimaks Kenevah uratas. „Võtke ta.”
Inevera ahhetas, kui Qeva lähemale sammus, tal käsivarrest krabas ja ta püsti tiris. Ta vaatas ahastavalt ema poole ja nägi, et Manvah’ silmad on hirmust pärani. „Ema!”
Manvah langes põrmu, klammerdudes Qeva valge rüü külge, kui dama’ting tütart minema sikutas. „Palun, dama’ting,” anus ta. „Mu tütar …”
„Sinu tütar ei ole enam sinu mure,” katkestas Kenevah ning Qeva vabastas rüü jalahoobiga Manvah’ haardest. „Ta kuulub nüüd Everamile.”
„See peab olema mingi viga,” ütles Inevera juhmistunult, kui Qeva teda mööda teed talutas, hoides käsivarrest kõvasti kinni. Oli tunne, nagu viidaks teda palee asemel piitsutamisele. Damaji’ting Kenevah ja nie’dama’ting’ist õpilane Melan saatsid neid.
