kui õpid neid õigesti lugema,” ütles Kenevah. „Need on meeldetuletus sellest, mille poole sa pürgid, ja vahend õppimiseks. Evejah’ting on suuresti pühendatud neist arusaamisele.”
Inevera poetas arbud tagasi kotikesse ja nööris selle kinni, pistes kotikese ohutult taskusse.
„Nad hakkavad sind vihkama,” hoiatas Kenevah.
„Kes, Damaji’ting?” küsis Inevera.
„Kõik,” vastas Kenevah. „Kihlatud ja Mõrsjad ühtmoodi. Mitte ainuski naine siin ei tervita sind rõõmuga.”
„Miks?” küsis Inevera.
„Sest sinu ema ei ole dama’ting. Sa ei sündinud valget rüüd kandma,” ütles Kenevah. „Sellest on kaks inimpõlve, kui arbud viimati mõne tüdruku kutsusid. Sul tuleb kaaslastest kaks korda rohkem vaeva näha, kui tahad loori välja teenida. Sinu õdesid on koolitatud sünnist saati.”
Inevera seedis uudist. Väljaspool paleed teati, et dama’ting’id hoiduvad meestest. Seda ei paistnud teadvat vaid dama’ting’id ise.
„Nad hakkavad sind vihkama,” jätkas Kenevah, „aga ka kartma. Kui oled arukas, võid seda ära kasutada.”
„Kartma?” küsis Inevera. „Everami nimel, miks nad peaksid mind kartma?”
„Sest viimane tüdruk, kelle arbud kutsusid, istub nüüd sinu ees Damaji’ting’ina,” vastas Kenevah. „See on alati nõnda olnud, juba Kaji aegadest. Arbud näitavad, et sinust võib saada minu järglane.”
„Minust saab Damaji’ting?” küsis Inevera uskumatult.
„Võib saada,” kordas Kenevah. „Kui küllalt kaua elad. Sind hakatakse halastamatult jälgima. Mõned kooliõed võivad püüelda sinu soosingut ja teised üritavad sind maha suruda. Sa pead neist tugevam olema.”
„Ma …” alustas Inevera.
„Siiski ei tohi sa näida liiga tugevana,” katkestas Kenevah, „muidu tapavad dama’ting’id su enne loorini jõudmist vaikselt ja lasevad arbudel uue valida.”
Inevera tundis verd soontes tardumas.
„Sinu jaoks ei jää enam miski endiseks, tüdruk,” ütles Kenevah, „aga lõpuks avastad vahest, et dama’ting’ide palee polegi Suurest basaarist nii erinev.”
Inevera keeras pea viltu, taipamata, kas naine naljatab, kuid Kenevah ei teinud väljagi, helistades kuldset kellukest kirjutuslaual. Kambrisse sisenesid Qeva ja Melan. „Viige ta Varasalve.”
Qeva võttis taas Inevera käsivarrest, pooleldi juhtides ja pooleldi tirides ta diivanilt.
„Melan, sina õpetad talle Kihlatute tavasid,” käsutas Kenevah. „Järgmised tosin vanakuud vastutad sa tema äparduste eest.”
Melan krimpsutas nägu, aga kummardas sügavalt. „Jah, vanaema.”
Varasalv ei paiknenud üheski palee seitsmest tiivast. See asetses palee maaaluses osas.
Nagu pea kõigil Kõrbeoda tähtsatel ehitistel, nii oli ka dama’ting’ide paleel maa all sama palju korruseid kui maa peal. Ülemise rajatisega võrreldes oli paleealune õhu ja sisustuse poolest jahedam. Päris palee värvidest, kullatistest ega lihvist polnud jälgegi. Päikeseta Linnaalune ei sobinud kireva luksusega uhkustamiseks. Siia ei sobinud liigne mugavus.
Ent paleealuses leidus siiski rohkem toredust kui neis vähestes plonnruumides, mida Inevera pere koduks nimetas. Võlvuvad laed, vägevad sambad ja kaared andsid paljale kivilegi suursugusust ning sinna uuristatud loitsumärgid olid tõelised kunstiteosed. Isegi päikeseta oli siin parajalt soe ja kivipõrandatel kulgesid pehmed, servadesse õmmeldud loitsumärkidega vaibad. Kui alagai’d oleksid mingil viisil siia pühamast pühamasse paika pääsenud, olnuksid Everami Mõrsjad kaitstud.
Aeg-ajalt möödusid neist koridorides uitavad dama’ting’id. Nood noogutasid mööda kõndides Qevale, kuid Inevera tundis endal puurivaid pilke.
Nad laskusid trepist alla, minnes läbi veel mitme käigu. Õhk soojenes ja muutus niiskeks. Vaibad kadusid ning marmorpõrandat asendasid rõskusest libedad kahhelkivid. Ühes ukseavas pidas vahti jässakas dama’ting, jõllitades Ineverat varjamatult nagu kass hiirt. Inevera judises, kui nad astusid avarasse kambrisse, kus seinu palistasid tosinad nagid. Enamikus rippus rüü ja pikk valge siidiriba. Kaugemal ees kuulis Inevera naeru ja pladistamist.
„Võta kleit ära ja jäta põletamiseks põrandale,” ütles Qeva.
Inevera võttis kähku ära kleidi ja bido – laia riideriba, mis hoidis basaari alalist liiva ja tolmu jalgevahest eemal. Musta bidot kandev Manvah oli õpetanud Ineverat sõlmima seda kiiresti ja tugevalt.
Melan riietus lahti ning Inevera nägi, et temagi kannab rüü ja siidpükste all bidot, aga sootuks keerukamat, mis oli põhjalikult põimitud vähem kui tolli laiusest siidiribast. Ka pea oli siidi mässitud, see kattis kinni juuksed, kõrvad ja kaela. Nägu jäi paljaks.
Melan tegi lõua all lahti väikese sõlme ja asus pearätist vabanema. Tema käed liikusid kärmelt, vilunud osavusega, päästes Inevera silme all valla äärmiselt peene põimingu. Tegutsedes keerutas ta lakkamatult käsi, korrutades siidi kenasti nende ümber ja hoides seda pingul.
Inevera nägi jahmatusega, et tüdruku pea on kiilaks aetud, oliivikarva nahk sile ja läikiv kui lihvitud kivi.
Pearätt lõppes tiheda siidpunutisega, mis kulges piki Melani selgroogu alla. Tüdruku käed jätkasid tantsu kuklas, vallandades tosinaid siidisäigmeid, kuni kaks teineteisest lahus keeret ulatusid bidoni. Õpilase käed tegutsesid edasi.
See on kõik ühes tükis, taipas Inevera, vahtides imetlevalt, kuidas Melan aegamisi oma bidost vabanes. Sarnasus tantsuga kasvas, kui Melan hakkas üle ristuvate keerete astuma, paljad jalad ühtlases rütmis tümpsumas.
Inevera oli elus piisavalt korve pununud, et hea põiming ära tunda, ja see siin oli meistritöö. Nii keerukat põimingut võis kanda päev otsa, ilma et see lahti tuleks, ning oskamatud sõrmed ajaksid selle tõenäoliselt sassi ja põiming ei pääsekski valla.
„Põimitud bido kaitseb su neitsiau nagu keha kude,” lausus Qeva, visates Ineverale suure rulli õhukest valget siidi. „Sa hakkad seda kandma kogu aeg, välja arvatud pesemisel ja ihuvajadusi rahuldades, mida sa teed siin Varasalve alumises kambris. Sa ei lahku selleta mingil tingimusel Varasalvest ja valesti põimimisele järgneb karistus. Melan õpetab sulle põimingut. Korvipunuja tütar peaks selle hõlpsasti selgeks saama.”
Melan turtsatas neid sõnu kuuldes ning Inevera neelatas kramplikult ja üritas mitte vahtida läheneva tüdruku kiilaspead. Melan oli Ineverast mõni aasta vanem ja pearätita väga ilus. Ta sirutas käed välja, mõlema ümber mähitud vähemalt kümme jalga siidi. Inevera jäljendas liigutust ja nad astusid üle siidiriba käte vahel, nii et see jäi puhkama tuharatele.
„Esimest säiet kutsutakse Everami Valvuriks,” ütles Melan, tõmmates siidi pingule ja ristates selle oma suguosadel. „See ristatakse seitse korda, ühe korra taeva iga samba kohta.” Inevera sooritas liigutuse ja suutis mõnda aega sammu pidada, enne kui Qeva sekkus.
„Siid on krussis, alustage uuesti,” käskis
