Kuna niisugused nähtused on meile hästi mõistetavad, kipume nende Egiptuse eripära kergesti unustama.
Võtkem näiteks riigi keskse tähtsuse Egiptuse ühiskonnas. Seetõttu valitses meeste ja naiste (ja üldiselt kodanike) vahel potentsiaalne võrdsus, puudus hõimumentaliteet, oli võimalik suuri kollektiivseid töid ette võtta, riigi tasemel põllumajanduslikku tootmist organiseerida, seadustega tüliküsimusi lahendada, keelelist ja kultuurilist ühtsust saavutada jne. Nii tekib mulje, et egiptlaste mõtteviisi võib meie aega üle kanda, kuid just see oleks mitte ainult kohatu, vaid lausa eksitav. Kuidas muidu mõista, et Egiptuses samastus riik vaaraoga, ning selle kontseptsiooni müütiline väärtus mõjutas otseselt ka riigi ratsionaalset tähendust. Vajadus arvestada mõlemat aspekti, nii üldist ratsionaalset kui ka iseloomulikku müütilist, sarnaneb võõrkeelest tõlkimisele, mille puhul tõlk peab mõistma tõlgitava teksti tegelikku tähendust, kuid arvestama ka originaalkeelele omast väljendusviisi ja selle autonoomsust. Nii on meie ees kaks vastandlikku, kuid võrdselt olulise kontseptsiooniga seisukohta, mille taga peame nägema üht reaalsust. Väljastpoolt vaadates näeme, mida see reaalsus peaks tähendama, seestpoolt vaadates aga seda, mis see tegelikult on.
Mõistmise ja tõlgendamise probleemi aluseks on aga allikate kogum. Järgnevate käsitluste lugejad puutuvad samuti kokku allikatega, mis on katkendlikud, juhuslikud, kontekstist välja rebitud, üksteisele vastukäivad. Lugejad avastavad, et mõned asjad on paremini, teised jälle halvemini dokumenteeritud, ning mõistavad, mil määral ja millistel juhtudel võib allikaid usaldada.
Kindlasti oleks meelevaldne tuletada sündmuste ajalugu vähestest kindlatest üksikasjadest (õieti peaksime ütlema, et see on meelevaldne, sest tabame end pidevalt seesuguselt faktide kuritarvitamiselt). Amenhotep III hambavalu (mis selgus tema muumia lahkamisel), lapsvaarao Pepi II rõõmu peatselt Aafrikast kohalejõudva tantsiva kääbuse üle (sellest annab teada väikese kuninga kiri) ning paljusid muidki huvitavaid detaile ja tähelepanuväärseid informatsioonikillukesi, mida tuleb pidevalt päevavalgele, ei saa ühendada pidevaks sündmusteahelaks; need jäävad üksnes fragmentideks, pikema jutustuse lõikudeks. Sama kehtib ka silmapaistvate isikute elulugudes leiduvate võitude ja vägitegude kirjelduste kohta, mis, nagu juba märgitud, olid enamat kui jutustus, sest nende eesmärgiks polnud sündmuste dokumenteerimine.
Vaatamata neile ilmsetele piirangutele ei taha me siiski öelda, et on võimatu jälgida ja mõista teistsugust, paljudel orgaanilistel struktuuridel põhinevat ajalugu. Tänapäeva uurijad on üha enam veendunud sellise ajaloo kirjutamise võimalikkuses ja mõistlikkuses. Et aga Egiptuse tsivilisatsioon koosneb isiklikest kildudest ja tunnistustest, on see ajaloolaste kindluseks ja meelerahuks kujundatud üsna ülevaks. See on hind, mida makstakse, et tõusta kõrgemale anekdootlikust ajaloost, mis on küll huvitav ja aeg-ajalt ergutav, kuid üldiselt vähetähtis.
Käesolevas teoses esitatud uurimuste pealkirjades kajastub teadlik valik käsitleda pigem üldisi tüüpe kui üksikisikuid. Lähemal vaatlusel võib aga näha, et kokkuvõttes kujutavad kõik esseed ühe ja sama reaalsuse erinevaid tahkusid. See reaalsus oli Egiptuse kultuuri tähtsaim struktuur – riik. Kõigi esseede peategelastelt tuleks küsida mitte seda, kes nad on, vaid seda, mida nad teevad. Ametnike, talupoegade, kirjutajate, sõdurite, preestrite ja orjade tegevusalad täiendavad üksteist. Iga isik täidab mõnda ülesannet, mis hoiab käigus ühiskondlikku struktuuri, millesse ta ka ise kuulub.
Seega esitatakse käesolevas raamatus vaid üht ajaloolist reaalsust ning jäetakse teadlikult kõrvale paljud egiptlastele sügavalt omased valdkonnad nagu kunst, religioossed spekulatsioonid ning moraalsed arusaamad, mida käsitletakse vaid möödaminnes. Nende asemel on esiplaanil ratsionaalne ja ilmalik moment (kui niisuguseid sõnu on õige antud kontekstis kasutada), mis reguleeris inimestevahelisi suhteid muistses Niiluse orus. Kuigi niisugune lähenemisviis on kaugel täiuslikust, vastab see ometi pealkirjas väljakuulutatule ning säästab lugejat liigjulgetest spekulatsioonidest. Antud teose eesmärgiks on käsitleda Vana-Egiptust võimalikult mõistetavana meie oma kultuurikeskkonna terminites, pidades seejuures silmas erinevaid perspektiive, mis muudavad selle ühtaegu nii lähedaseks kui ka kaugeks.
Raamatu koostajana pean aga lisama, et pidasin silmas veel üht väikest hariduslikku eesmärki. Kaastöid paluti väga erineva päritolu ja vanusega uurijatelt. Võib ju arvata, et autorite üsna erinev kultuuritaust, nende erinev materjalikasutus ja isegi nende isikuomadused kujunevad ühtse tervikpildi loomisel takistuseks. Kuid miks peaksime varjama, et meie teaduses ei tunnistata vaid ühte vaatenurka. Iga ajaloolane toob oma töösse kaasa isiklikud kontseptsioonid, motiivid ja kired, mis teda vältimatult mõjutavad. Egüptoloogias on see isegi olulisem kui paljudel teistel teadusaladel, kus pika aja jooksul on kujunenud ühine ja ühtlustav teaduslik keel.
Järgnevate uurimuste põhjal peaks lugejal tekkima üsna selge ettekujutus Vana-Egiptuse ühiskonnast kui inimeste kogumist, mille sihiks oli tegutseda üheskoos. Samas peaks lugeja mõistma, et selle kauge maailma uurimisel võib avastada veel muidki asju ning et just neis paljudes üha uutes aspektides avaldub selle maailma võimas elujõud. On ju vastuolud ja ebakindlus palju viljakam ja tõepärasem seisund kui püsivate kokkulepete kindlus. Meie aga peame püüdma neid vastuolusid lahendada, sest see ongi ajaloolase töö mõte.
TALUPOEG
„Talupojad on kõik need,
kes elavad maal omaenda kätetööst.”
Alates mäletamatutest aegadest kuni tänapäevani on Egiptus olnud eelkõige agraarmaa. Maa majanduse aluseks on alati olnud põllumajandus ning riigi heaolu ja õitseng on kogu pika ajaloo jooksul sõltunud tema põldude toodangust. Maaharimine, või viimaste analüüside põhjal küll pigem pidev, karm, tänamatu, sageli põlatud ning alati alahinnatud põllul rügamine, oli see, mis andis Egiptuse tsivilisatsioonile silmapaistva koha antiik-ajale eelnenud ajastu rahvaste seas. Giza püramiidid, Teeba kaljuhauad; hiiglaslikud skulptuurid; silmapaistvad obeliskid ja templid, mis rabasid Kreeka ja Rooma külalisi samamoodi kui tänapäeva turiste; oskuslikult töödeldud vääriskivid; peen linane riie; igat liiki tarbeesemed, mis on laiali pillatud erinevates kollektsioonides üle kogu maailma; elanikkonna ülemkihi heaolu; sõjalised vallutused; kaubanduslik ekspansioon; riigi mõjukus ja prestiiž välismaal; ühesõnaga, kogu Egiptuse pärand inimkonnale – selle kõige aluseks oli higi talupoja otsaesisel.
Kogu vaaraode Egiptuse kolme aastatuhande jooksul olid talupojad tsivilisatsiooni selgrooks. Ometigi on meie teadmised neist ja nende ühiskonnaklassist kaootilised, lünklikud ja ühekülgsed. Me ei tea nende kohta midagi vahetut, see tähendab, meie käsutuses pole allikaid, mis pärineksid otse talupoegadelt enestelt. See on kahetsusväärne, kuid mitte üllatav: olles enamasti kirjaoskamatud, pole talupojad jätnud meile kirjalikke tunnistusi oma elust ja isikust, püüdlustest, lootustest ega oma mõtetest viletsate elutingimuste ja õnnetu saatuse kohta. Talupojad olid Egiptuse ühiskonnaredeli kõige alam aste, tohutu isikupäratu rahvamass, mis moodustas Egiptuse elanikkonnast enamuse. Kogu elu võitlesid nad puuduse ja hädaga, tegid rasket füüsilist tööd ning lahkusid siitilmast, jätmata endast ainsatki jälge. Nende surnukehad jäeti kõrbe servale või parimal juhul visati liiva-aukudesse, millel polnud mingitki nimelist hauatähist.
Kõik, mida me Egiptuse talupoegadest teame, pärineb kirjanduslikest või mittekirjanduslikest epigraafilistest allikatest ning arheoloogilistest leidudest. Epigraafilise dokumentatsiooni hulka kuulub nii pildiline kui ka tekstiline materjal: seinamaalingud, reljeefid, kirjutised. Need on enamasti säilinud talupoegade peremeeste ning jõukate inimeste hauakambrites, mille dateering ulatub püramiidide ajast kuni Kreeka-Rooma ajastuni. Talupoegade elutingimusi käsitlevaid lõike leidub erinevates Vana-Egiptuse kirjandusteostes, mis pärinevad eelkõige Keskmise ja Uue riigi ajastust. Olulised on ka klassikalise ajastu autorid, eriti kreeka keeles kirjutanud Herodotos, Diodorus Siculus ja Strabon, kes käsitlesid oma kirjutistes mitmeid Niiluse oru maaelu valdkondi. Kuigi need teosed kajastavad vaid hilist aega, mil kolme tuhande
