Veelgi suurema saagi püüdmiseks kasutati traalimisvõrke, mida vedasid mitu meest. Osa saagist saadeti otsekohe lähimale turule, osa anti maaomanikule, suurem osa aga töödeldi kohapeal. Kalad lõigati lõhki, võeti sisikond välja, kalad siluti ära ning riputati postide otsa kuivama. Seejärel pandi kuivatatud kalad hoidlatesse ning söödi aastaajal, mil kala ei saanud püüda.
Rikkad põlastasid tavalise kaluri rohmakat varustust ning kasutasid kalapüüdmiseks ainult oda. Samal põhjusel kasutasid rikkad ka linnujahil, millega nad tegelesid üksnes ajaviiteks, viskenuia ehk bumerangi. Kui uskuda kujutisi hauakambrites, siis seisis jahipidaja elegantses poosis oma papüürusest paadis ning heitis bumerangi eksimatu osavusega saagi suunas. Tagasihoidlik linnupüüdja aga, kes pidi varustama oma isanda toidulauda metslindudega, püüdis neid vähem elegantsel, kuid tunduvalt tulemusrikkamal viisil. Vahel kasutas ta väikesi kidadega lõkse, sagedamini aga suuri püünisraudadega võrke. Võrk laotati soisele alale, kuhu loodeti linde maanduvat, ning selle juures pidi olema viis või kuus, vahel aga isegi kümme või kaksteist meest. Nad pidid olema tugevad ja suutma kiiresti tegutseda, sest vaid nii sai püük õnnestuda. Ühe korraga võidi kinni püüda kakskümmend või isegi nelikümmend suurt lindu, enamasti hane. Linnud võeti ükshaaval võrgust välja, enamik neist pandi neljakandilistesse puuridesse ning viidi külaturule või peremehe linnuaeda. Teine osa lindudest aga tapeti kohe, kitkuti paljaks, seoti omavahel kokku ja saadeti maaomaniku kööki.
Niisketel sooäärsetel maatükkidel, kus vohas metsik rohi, karjatati loomi. Neid valvasid karjused, kelle elu oli kõigist maatöölistest kahtlemata kõige viletsam. Karjused olid karm ja poolmetsik rahvas, ebameeldiva välimusega: mõned neist olid kiilad, mõned harjamata juuste ja habemega. Halva toitumuse tõttu olid mõned neist pundunud, mõned aga kõhnad ja kidurad. Nad kõik olid pidevalt kurnatud raske töö, viletsa toidu ning oma elupaiga halva õhu tõttu. Karjus elas koos oma loomadega sooserval, tal ei olnud tavalist maja ning öösel leidis ta varju viletsas kõrkjaonnis, kuhu paigutas kogu oma maise varanatukese: magamismati, savist veekannu ja leivakorvi. Ta liikus koos loomadega ringi ega tohtinud neid silmist lasta, sest kui midagi juhtus – varastati härg, lehm jäi haigeks või vasikas sündis surnult –, aeti kõik alati tema süüks ning teda peksti julmalt, võidi aga veelgi hullemini karistada.
Eelnevatel lehekülgedel vaatlesime Egiptuse talupoja elu üksnes epigraafilise ja arheoloogilise materjali põhjal, millest oli juttu peatüki alguses. Nüüd aga asume käsitlema kirjanduslikke allikaid, meieni säilinud talupoegade kaasaegsete kirjutisi, ning vaatame, mida nad jutustavad talupoegadest ja nende elust. Seda pole kuigi palju. Lugejal pole mõtet oodata midagi, mis sarnaneks Hesiodose „Tööde ja päevade” või Cato, Varro ja Columella põllumajanduslike traktaatidega. Meid huvitavat küsimust käsitlevad kirjanduslikud allikad on ülimalt napid. Ning kui välja arvata lugu deklasseerunud preestrist, kes hakkas talupojaks (sellest tuleb juttu edaspidi), on nad kõik ka ülimalt eelarvamuslikud, kuuludes kirjanduse hulka, mida nimetatakse „tendentslikuks ehk eesmärgikindlaks kirjanduseks” – see tähendab, et nad kirjutati varjatud, kuid kindla eesmärgiga. Nende sihiks oli taevani ülistada kirjutaja elukutset ning halvustada kõiki teisi alasid, ergutamaks noort õpilast olema hoolikas ja saama kirjutajaks, mis pidi kompenseerima kõiki tema pingutusi.
Sellesse žanrisse kuulub „Elukutsete satiir”, mis pärineb Keskmise riigi perioodist või veelgi varasemast ajast. Keegi Duaf või Duaf-Heti (mõnes raamatus kannab ta ainult nime Heti) viib oma poega pealinna, et panna ta seal riiklikku kirjutajate kooli. Teel kirjeldab ta nende inimeste viletsat elu, kes teevad muid töid peale kirjutaja oma. Talupoegade kannatustest jutustab ta oma pojale järgmiste sõnadega:
Talupoeg kurdab kogu aeg,
tema hääl on kare nagu varese kraaksumine.
Tema sõrmed ja randmed mädanevad ja lehkavad väga vastikult.
Ta on väsinud mudas seismisest,
tema riided on räbaldunud ja lapitud.
Ta elab sama hästi kui see, kes elab lõvide seas;
haigena lamab ta niiskel maapinnal.
Kui ta lahkub põllult ja jõuab õhtul hilja koju,
on ta kõndimisest kurnatud.
[-]
Linnupüüdja tunneb end viletsasti,
kui ta seisab oma postil lindude seas.
Kui parved lendavad temast mööda,
hüüab ta: „Kui mul vaid oleks võrk!”
Kuid jumal ei anna talle seda
ja ta on iseenda peale vihane.
[-]
Las ma räägin sulle ka kalurist,
kelle olukord on veelgi hullem.
Ta töötab jõe kaldal, kesk krokodille,
ning kurdab alatasa.
Ja ometigi ei saa ta öelda: „Seal on krokodill”,
sest hirm on muutnud ta pimedaks.
Tulles välja kiirelt voolavast veest,
hüüab ta: „See on jumala tahe!”
Niisugune pilt on kahtlemata üle paisutatud, kuid vaatamata tugevatele retoorilistele liialdustele on selles kindlasti ka suur osa tõtt. Igal juhul väljendub siin Duafi halvustav suhtumine talupoegadesse, tema sügav põlgus selle vaese rahva vastu, tänu kelle lakkamatule tööle elasid tema, tema lähedased ja kogu Egiptuse rahvas külluses. Meil on igati alust arvata, et Duafi põlgust jagasid tema seisusekaaslased ja ülemad (Duaf oli tüüpiline keskklassi esindaja), sest vanaaja talupoja olukord oli vägagi sarnane tänapäeva fellahi omale, keda kuni monarhia kukutamiseni Egiptuses 1952 halvustasid tema peremehed ja ülemad, alandades ta kariloomade tasemele ning koheldes teda vastavalt.
Vanast Egiptusest on meieni jõudnud papüürused didaktiliste tekstidega, mida Uue riigi ajal kasutati kirjutajate õpetamiseks. Neis käsitletakse paljusid teemasid, rõhutades eriliselt kirjutaja karjääri häid külgi ning kõigi teiste elualade hädasid ja probleeme. Meie jaoks on huvitavad hoiatused, mida jagatakse kirjutajast õpilasele talupoja viletsa elu kohta. Põllutöö oli tõepoolest raske, kahjurid võisid hävitada saake, veohärjad võisid kurnatusest surra või mudasse uppuda, kuid maksukogumine jätkus siiski armutult. Kuulakem, mida räägib vanaaja õpetaja:
Hakka kirjutajaks. Nii pääsed sa kurnatusest ja oled kaitstud igat liiki raske töö eest.See säästab sind kõpla ja kirka kandmisest, nii et sa ei pea tassima korvi. See päästab sind adra ja igasuguse vaevarikka töö eest.
Las ma meenutan sulle talupoja viletsust, kui ametnikud tulevad saagi pealt maksu määrama, poole tema viljast on aga ära viinud maod ja ülejäänu ära söönud jõehobu. Õgarditest varblased toovad talupojale häda kaela. Vili, mis ta kogus aita, on samuti läinud, selle viisid ära vargad. Ta ei suuda maksta võlga laenuks võetud härgade eest ning härjad on surnud, kurnatuna liigsest kündmisest ja viljapeksust. Ning just sel hetkel saabub jõe kaldale kirjutaja, keda saadavad keppidega orjad ja palmiokstega nuubialased. Nad ütlevad: „Näita oma vili ette!” Kuid seda ei ole ja talupoega pekstakse armutult. Ta seotakse kinni ja tema pea pistetakse tiiki, seejärel aga kastetakse ta üleni vette. Tema naine seotakse tema silme all kinni ja tema lapsed pannakse ahelaisse. Kirjutaja aga kamandab neid kõiki. Sellele, kelle töö on kirjutamine, ei määrata makse, ta ei pea midagi tasuma. Jäta see hästi meelde.
Teine õpetaja jätkab kiretult sama teemat:
Las ma kirjeldan sulle, kuidas elab maaharija, selle teise raske elukutse esindaja.
Üleujutuse ajal saab ta läbimärjaks, aga ta peab ikkagi kasutama samu tööriistu. Ta veedab päeva oma tööriistu valmistades ja parandades ning öö nööre punudes. Isegi lõunasöögi ajal töötab ta põllul. Ta varustab end põllule minekuks, nagu oleks ta sõjamees. Nüüd laiub üleujutusest vabanenud
