otsides ja leiab nad mudasse kinni jäänult, surnult; pole enam ka rakendit, sest šaakalid on sellegi nahka pistnud!
Ta kulutab palju aega vilja kasvatamisele, kuid madu roomab tema järel ja sööb ära viljaterad niipea, kui need maha kukuvad. Ning nii läheb tal kolm külvi järjest, mida ta külvab laenatud seemnega.
Vaatamata tugevale kallutatusele ei saa neid tekste siiski võtta vaid kui kirjutajahariduse propagandat, mis on täiesti elukauge. Talupoja elu tähendas tõepoolest pidevat vaevanägemist, vaesust, haigusi ja ülimat ebakindlust. Talupojad sõltusid nähtustest, mille üle neil ei olnud mingit kontrolli ning mida nad ei suutnud ka mõista: liiga suured või liiga napid üleujutused, rünnakud, kodusõjad, riigipöörded. Viimaks sõltusid talupojad täielikult oma peremeeste tahtest ning – mis veelgi hullem – peremehe käsilaste armust. Viimased (nagu paljud nende seisuse esindajad tänapäevalgi) käitusid oma alamatega türanlikult, nagu jutustab meile järgnev Uue riigi ajast pärit kiri.
Üks mõisavalitseja kirjutab oma isandale, kroonimaade administraatorile Amenemopele ning teatab talle saagikoristuse edenemisest. See kiri on väärt, et seda tervikuna esitada, sest esiteks näitab see meile, kuidas üliinnukas ja kaval käsilane käitub talupoegadega. Teiseks aga pakub see elulist ülevaadet töödest, mida suures maamõisas tehti ning kuidas töölised nendega hakkama said.
Kõigepealt kuulutab kirjutaja oma pühendumust isandale ning palavat soovi täita tema korraldusi. Ta kinnitab, et maavalduse, maja, maa, inimeste ja loomadega on kõik kõige paremas korras ning vihjab selgelt, et kõik läheb nii hästi tänu tema edukale asjaajamisele:
Iga ülesande, mis mu isand mulle annab, täidan ma suurima innu ja raudse kindlusega. Ma ei lase isandal avastada minu juures ühtki viga. Minu peremehe maja on heas korras, tema teenritega on kõik korras, tema kariloomadega väljas on kõik korras ning ka veistega laudas on kõik korras; nad söövad iga päev loomasööta ning karjused toovad neile rohtu, et neid veel paremini toita. Isanda hobustega on kõik korras ning ma valvan selle järele, et neile antaks iga päev ettenähtud mõõt vilja, samas kui tallipoisid toovad neile iga päev soodest parimat rohtu. Ma annan neile iga päev rohtu ja jagan tallipoistele salvi, millega hobuseid kord kuus määrida, ning talliülem laseb neil kord kümne päeva jooksul traavi joosta.
See on alles sissejuhatus. Kirja autor jätkab vaikiva kiidulauluga omaenda võimekusele:
Saagikoristust kroonimaadel, mis kuuluvad minu isanda järelevalve alla, toimetatakse ülima hoolikusega. Kirjutan üles kõik eeslikoormatäied vilja, mis iga päev koristatakse, ja jagan korraldusi vilja peksuplatsile viimiseks. Peksuplats on juba valmis seatud nii, et sellel saaks peksta umbes 400 eeslikoormatäit vilja. Muuseas saadan ma keskpäeval, kui vili on kuum, kõik viljalõikajad järelnoppimisele, välja arvatud kirjutajad ja ketrajad, kes saavad oma igapäevase viljakoguse eelmiste päevade järelnoppimise varudest.
Ning ta lõpetab taas silmanähtava komplimendiga iseendale:
Ma annan saagikoristajatele iga päev leiba ja ma annan neile kolm korda kuus määrimiseks õli. Keegi neist ei saa toidu või õli pärast minu peale peremehele kaevata. See kiri on minu peremehe teavitamiseks.
On asjatu lisada, et tol ajal ei tuntud mingeid „kahepoolseid läbirääkimisi” töötingimuste ning peremehe ja tööliste suhete reguleerimiseks. Seega oli talupoeg täielikult peremehe meelevalla all, kes võis alamate suhtes ilmutada vastutust ja inimlikkust, kuid võis seda ka mitte teha.
Inimlik ja vastutustundeline oli Amenemhet, kes umbes 1950. a eKr valitses kümme aastat Oryxi provintsi Egiptuse keskosas ning oli kõigile oma alamatele õnnistuseks, kui uskuda sõnumit, mille ta laskis järeltulevatele põlvedele raiuda oma hauakambrisse Bani Hassanis:
Ma olin armulik, lahke ja alati kiidetud; isand, keda tema alluvad imetlesid. Ma ei solvanud kordagi lihtsa mehe tütart, ma ei rõhunud ühtki leske, ma ei lükanud kordagi endast eemale talupoega ega tõuganud endast ära ühtki karjust. Minu kogukonnas ei olnud ühtegi vaest, minu ajal ei kannatanud keegi puudust. Kui saabusid nälja-aastad, lasin ma üles künda kõik oma provintsi põllud kuni lõuna- ja põhjapiirini; ma hoidsin oma inimesi elus, jagasin neile toitu, nii et minu provintsis ei nälginud keegi. Ma andsin võrdselt nii lesele kui abielunaisele ja ei teinud oma andidega vahet väikesel ega suurel. Siis aga tulid suured Niilused, mis andsid rohkesti nisu ja kõiki häid asju, kuid ma ei tõstnud saagilt kogutavaid makse.
Kohtame kõrgel positsioonil olnud inimesi, kes kiidavad iseennast selle eest, et nad andsid „näljasele leiba, janusele vett, paljale riideid” ning olid „lesele vennaks, orvule isaks ning inimeseks, keda kõik alamad armastasid”. Üks kõrge aukandja teatab: „Ma sõidutasin oma laevas neid, kellel polnud paati.”
Kuid kuivõrd peaksime me uskuma neid teateid lahkest ja armulikust käitumisest? Me ei tea seda ega saagi kunagi teada. Suhtugem neisse heatahtliku kahtlusega. Nii mõnegi mõistliku ja lahke peremehe häid kavatsusi võisid kahtlemata põrmustada tema käsilased ja ülevaatajad, kes lipitsesid ülemuste ees ja maksid kätte oma alluvatele; Amenemope mõisavalitseja oli just üks niisugustest.
Talupojale maksti palka põllusaadustes, sest metallraha ei kasutatud Egiptuses kuni kreeklaste saabumiseni. Palk ise oli aga pigem almus, millest piisas üksnes kuidagimoodi äraelamiseks: veidike ihne käega jagatud vilja, millele vahel lisati väheke õli. Talupoeg võis end pidada õnneseeneks, kui talle anti aeg-ajalt pidupäevade puhul kann õlut. „Pisike viljavihk päevas on kõik, mida ma oma töö eest saan,” ütleb vana talupoeg, lõigates sirbiga pikki viljavarsi. Niisuguse näljapalgaga vireles talupoeg ja tema perekond pidevalt ülima vaesuse ja äärmise puuduse piiril. Mõistagi oli tal võimatu midagi säästa, et oma elutingimusi parandada. Ometigi oodati talupoegadelt, et nad paneksid osa oma vaevaga koristatud viljast kõrvale maksude maksmiseks. Pole siis ime, et sageli ei suutnud nad oma maksukohustusi täita.
Maksukogujad kohtlesid võlgu jäänud talupoegi jõhkralt. Neid peksti, seoti kinni ja visati vette, sama tehti ka nende pereliikmetega. Hauakambrite seintel kujutatakse sageli maksuvõlglaste nuhtlemist. Õnnetu talupoeg võeti alasti ning tõmmati pikali või seoti posti külge, seejärel aga peksti sõna otseses mõttes poolsurnuks. Stseeni elavdamiseks kujutatakse sageli ka õnnetu mehe naist, kes asjatult põlvili armu palub.
Äärmusi, millesse maksukogujad oma julmuses laskusid, kirjeldab üks Rooma valitsusaja algusest pärit tunnistaja, kes nägi kõike oma silmaga:
Hiljuti määrati üks isik meie piirkonda maksukogujaks. Kui mõned maksuvõlglased, kes olid võlgadesse sattunud, mõistagi vaesuse tõttu, põgenesid kohutavate tagajärgede ja talumatute karistuste hirmus, lasi ta nende naised, lapsed, vanemad ja teised sugulased jõuga kinni võtta. Ta lasi neid peksta, piinata ning solvas ja alandas neid igati, et nad kas ütleksid talle, kuhu nende sugulased põgenesid, või maksaksid nende eest võlad ära. Kuid need ei saanud esimest teha seetõttu, et ei teadnud, kuhu mehed läksid, teist aga seetõttu, et olid sama vaesed kui põgenikudki. Ning nii jätkas maksukoguja nende karistamist, vaevates nende kehi piinapingil piinariistadega, viimaks aga hukkas nad äsjaleiutatud hukkamisviisil. Ta lasi suured korvid täita liivaga, sidus need tohutud raskused inimestele kaela ja ajas nad kokku turuplatsile. Kui nad nüüd kukkusid kõigi kohutavate karistuste tagajärjel surnult maha, nägid möödakäijad neile selga pandud raskusi, tuult, päikest ja nende häbi ning pealtvaatajad kannatasid juba ette piinade tõttu, mis nendegi jaoks varuks olid. Mõned inimesed, kelle meeled mõistsid toimuvat paremini kui nende silmad, tundsid end juba teiste inimeste kehades piinatavat ning kiirustasid lõpetama oma elu mõõga, mürgi või nööri abil, leides, et nende traagilises olukorras on suur õnn surra piinadeta. Teised, kes ei olnud endalt ise elu võtnud, rivistati üles samas järjekorras nagu päranduse jagamise puhul: kõigepealt lähimad sugulased, nende järel järgmised ja järgmised, ning selles järjekorras nad ka hukati. Ning
