Õnneks töötasid kirjutajad väsimatult ja jõudsid kõikjale. Mõned ei rahuldunud käsitööliste ülesannete ja tööde ülitäpsete kirjeldustega, vaid täiendasid neid ka harivatel ja entsüklopeedilistel eesmärkidel. Niisugused teosed, mida nimetatakse onomastikon’ideks, on otsekui „valitud väljavõtted” või mudelid uue kirjutajate põlvkonna koolitamiseks. Neis leiduv pikk tiitlite ja funktsioonide loetelu järgib korda, mis ei ole küll jäik, kuid viitab mitmesugustele rühmitustele ja nende sidemetele ning sellele, et vanas Egiptuses olid olemas ühiskonnaklassid.
Vana riik
Mida enam ajas tagasi minna, seda harvem kohtab andmeid käsitööliste kohta ja seda väheütlevamad need andmed on. Enne kui 1. dünastia ajal võeti kasutusele ühtne kirjasüsteem, saame andmeid käsitöölistest üksnes tööriistade põhjal. Juhul, kui töövahendid on piisavalt spetsiifilised, saab nende põhjal järeldada nende omaniku elukutset. Käsitöölised tavatsesid panna oma hauakambritesse tööriistu, mis osutasid nende kohale ühiskonnas. Nii võib leida 1. dünastia kuningate mastabate kõrval hauakambreid, mis kuulusid tema teenistuses olnud käsitöölistele, kelle seltsis ta tahtis igavikus viibida. Me tunneme kahele kirvele uuristatud nime Beh ning nime Kahotep, mis on surematuna säilinud kirveteral. Need kaks meest jäid vaarao Džeri teenistusse ka pärast surma. Samasugune praktika oli laialt levinud Abydose ja Saqqarah’ kuninglikes nekropolides kogu Thinise9 perioodi jooksul.
2. dünastia ajal Hilwanis ja 3. dünastia ajal Saqqarah’s asendavad tööriistu matusemööblile nikerdatud nimed ja tiitlid, mis täpsustavad käsitööliste tegevusalasid. Sel moel esile tõstetud inimesed olid kas skulptorid või laevaehituse meistrid ning neid mainitakse steelidel, kivist vaasidel või skulptuuridel.
3. dünastia vaarao Džoseri valitsusajal jäljendasid luksuslikumad eraisikute hauad Thinise perioodi kuningate mastabasid. Need ehitati tellistest või kaeti toortellistega ning üsna harva leidus nende pealisehitistel petik-uksi, steele, kivist skulptuure või nikerdatud puitpaneele, millele oli kirjutatud lahkunu nimi. Hauakambri sisemuses oli aga lahkunu isiku kohta täpsemat informatsiooni: seal oli tema nimi, tiitel, kujutis – ühesõnaga kõik see, mis tagas igavese elu teispoolsuses. Tundub, et niisuguste hauakambrite rajamine oli vaid kõrgemate ametnike, kuid samuti mõnede käsitööliste privileeg. Küllap olid need inimesed oma aja kõige hinnatumad meistrid, kuid enam ei maetud neid vahetult kuningahaudade kõrvale.
4. dünastia ajal levis sama praktika eelkõige Giza ja Saqqarah’ nekropolides. Elukutsed muutusid spetsiifilisemaks ning nende esindajad töötasid sageli vastutusrikastel kohtadel. Hauakambritest võib leida järgmisi tiitleid: „kahe valitsuse skulptorite ülem”, „kõikide tööde juhataja”, „relvatöökoja juhataja”, „kangatöönduse juhataja”, „matusetöökoja käsitööliste juhataja”, „kaevurite juhataja”, „müürseppade juhataja”. Kohtame ka tavalisi käsitöölisi, kuigi kõige hinnatumad meistrid muudeti surematuks sellega, et neid kujutati nende tööandja hauakambris. Niisuguseks näiteks on skulptor Inkaf, kelle pilt on kuninganna Meresanh III ja tema poja vesiir Nebemaheti hauakambris, samuti maalikunstnikud Rahy ja Smerka. Mõnede alade käsitöölisi mainitakse anonüümselt. Kuid tõenäoliselt ei olnud esiletõstetute seas neid töölisi, kes elasid Abusiri ja Giza püramiidide jalamile rajatud suurtes töölisasulates või kolmetoalistes elamutes, mis jäävad vaarao Mykerinose (Menkaura) hauakambri juurde laskuvast nõlvakust lõuna poole. Nendest, nii-öelda alamatest käsitöölistest, ei tea me peaaegu mitte midagi.
5. ja 6. dünastia ajal kinnistus ikonograafiline stiil, mille üks teemasid oli töötavad käsitöölised. See levis ka provintsidesse, mille nomarhid (kubernerid) olid sel perioodil tunduvalt võimsamad ja iseseisvamad kui varem. Neile meeldis lasta kujutada konkreetseid töid, mida käsitöölised nomarhi töökodades tegid, ning märkida, et tööliste seas on ka vaarao töökodade meistreid. 5. dünastia valitsusajast alguse saanud meistrite, tööliste ja tööandjate esiletõus annab tunnistust kõrgelt spetsialiseerunud elukutsetest ning võimaldab paremini määratleda käsitööliste kohta oma aja ühiskonnas. Nii kujutatakse õukondlase Upemnefreti hauakambris Gizas lahkunut oma poja kasuks testamenti koostamas. Juuresviibivate tunnistajate seas on kaks arsti, majavalitseja, korravalvur, kaks preestrit ning mitmed käsitöölised ja ehitustöölised. Kuigi antud stseen pakub napilt informatsiooni kõigi osaliste ühiskondliku seisundi kohta, pole nende juriidilistes õigustes siiski mingit kahtlust. Kõik tunnistajad töötasid Upemnefreti teenistuses ning samal seinamaalingul allpool kujutatakse neid igapäevaseid ülesandeid täitmas, ometi ei mainita üheski stseenis nende inimeste nimesid.
Et käsitöölistest rohkem teada saada, tuleb uurida nende endi loodud mälestisi, mida on sellest perioodist arvukamalt säilinud. Kõige lihtsamad käsitöölised (müürsepad, puusepad, vanutajad, valajad, metallitöötlejad ja skulptorid) on jäädvustanud oma nime oma hauakambri ehitusosadele, ohverduslaudadele, joogiohvri kaussidele või kujukestele. Võib oletada, et Siinai poolsaarel Wadi Maghara vase- ja türkiisikaevanduste vastas leitud ühe- või kahetoalistes kiviosmikutes elasid nende kaasaegsed, sest tavalisi kaevureid tollal ekspeditsioonide liikmete nimekirjades ei mainita.
Gizas ja Saqqarah’s rajasid tööliste ülemad ja ülevaatajad endale avaramaid hauakambreid rohkemate kivist tahutud dekoratiivpaneelide ning skulptuuridega. Sealsetes raidkirjades ei mainita enam ainult lahkunu päritolu, elukutset ja usulisi ülesandeid, vaid ka tema vanemate ja laste omi. Tööde- ja töökodade juhatajad võtsid enda peale nii tehnilise vastutuse kui ka erinevaid usaldusülesandeid. Kuigi neid kujutatakse sageli tegemas käsitööd, mida nad ilmselt meisterlikult valdasid, tõusid nad tänu esivanematele ja isiklikele teenetele kõrgematesse ametitesse, millest teatatakse uhkusega raidkirjades hauakambri seintel. Kõik need inimesed kuulusid õukonnas tunnustatud eliidi hulka. Nad elasid pealinnas Memphises ja lasid end selle lähedusse matta, kuigi eluajal võidi neid määrata tööde ja ekspeditsioonide juhatajaks provintsidesse või isegi välismaale.
Keskmine riik
Esimese vaheperioodi poliitiliste vapustuste tagajärjel Egiptuse ühiskonnas toimunud suurtel muutustel oli arvestatav mõju ka meie allikate iseloomule. Ühtlasi ilmneb neis varasemast suurem huvi ühiskonna alamate kihtide ehk anonüümse tööjõu vastu, keda Vana riigi ajal isegi ei mainita. Tõsi küll, meie käsutuses pole töökohtade arhiive 12. dünastia eelsest perioodist ning seega ka teenistusnimekirju ega palgaraamatuid. See-eest on aga Reisneri papüürused. Need on neli iidset dokumenti, millest kolm pärinevad ehituskeskuste, eriti ühe templi juhatuse arhiivist, neljas aga Kesk-Egiptuse Thisi (Thinis) linna kuningliku laevaehituse parandustöökojast. Ettevõttes töötanud mehed on pärit 150 km kauguselt Koptose piirkonnast. Iga töölise kohta on kirjas tema nimi, vahel ka isa nimi ning mõnikord isegi vanaisa nimi; samuti on märgitud sugulussidemed vendade vahel. Paljud töötasid samal ajal põllutöölisena, jagades end kahe töökoha vahel. Neid eristab termin mnyw, mis tähendab „lihttöölist”, või nimisõna hsbw, mis rõhutab nende „nimekirjadesse kantu” staatust. Me ei oska hinnata töölise palga absoluutväärtust, sest enamasti maksti leibades, mille kohta teame vaid hulka, mitte aga kaalu või kuju. Keskmine tasu oli 8 trsst-pätsi, kuid see määr võis samal töölisel periooditi erineda.
Teistest selle aja dokumentidest leiame ka töökohtade palgaskaala. Maksuühik „leib” jääb endiselt täpselt määratlemata, kuid nüüd saame teada, kui palju seda igale tööliste kategooriale jagati. Näiteks jagati eraisiku hauakambri ehitusel 96 fq3-pätsi iga päev järgmiselt: vastutavad isikud said 10, rühmaülemad vastavalt liigile 2–5, kujundajad 6, skulptorid vastavalt liigile 2 või 3, kivimurdjad 2 ja lihttöölised ilmselt igaüks ühe pätsi. Vaatamata sellele, et kogu tööliste rühm koosnes vaid 47-st inimesest, on erinevused ometi hoolikalt paigas. Vahed on aga veelgi märgatavamad idapoolsesse kõrbesse Wadi Hammamati 60 sfinksi ja 150 skulptuuri jaoks materjali järele saadetud 18 741-mehelise ekspeditsiooni palkades. Keskvalitsuse määratud ekspeditsiooni juht sai iga päev 200 leiba ja 5 mõõtu
Egiptuse noom, kust pärinesid Varase riigi kuningad. – Tlk.
