hakkavad valmima kunstilise väärtusega teosed. Nende suurepärane kvaliteet näitab seda, et autorid olid spetsialiseerunud vaid ühele alale. Esiajaloo uurijad näevad selles tõendit rangest ühiskonnasisesest tööjaotusest, mis võimaldas iga ala esindajal pühendada oma tööle piisavalt aega. Niisugune süsteem kehtis Egiptuses juba õige varakult enne ühtse riigi loomist.
Varase ajastu käsitööliste töökodadest ja töövõtetest annavad mingi ettekujutuse töövahendid: näiteks töökodade sisseseaded kivist nõude tahumiseks, tulekivi töötlemiseks, savinõude valmistamiseks jne. Lisaks saame uurida valmistooteid ning käsitööliste hauakambreid, mida on võimalik kindlaks teha neis leiduvate tööriistade järgi.
Esimeste dünastiate ajajärk pakub käsitööliste kohta rohkem tõendusmaterjali. Nüüd on tegemist juba suurtes linnalistes keskustes tegutsenud käsitööliste gruppidega, mis olid arvukamad ja kindlamini koondunud kui varasemal ajal. Niisugusteks linnadeks olid pealinn Memphis; Hierakonpolis ja Buto (dünastiate-eelsel ajal vastavalt Ülem- ja Alam-Egiptuse pealinnad); Elephantine, Edfu, Al-Kab, Abydos ja mitmed teised. Need käsitöö- ja ehituskeskused kujunesid välja juba Egiptuse ajaloo alguses, samuti nagu kanalitevõrk, millest hakkas sõltuma kogu maa majandus. Ning sarnaselt kanalitevõrgule pakuvad ka käsitöökeskused vaid kaudset informatsiooni inimeste kohta, kes seal töötasid.
Esimesi teateid käsitööliste ja püramiidiehitajate organisatsiooni ja elatustaseme kohta saame tööliste eluasemetest, eriti alates 4. dünastiast. 5. ja 6. dünastia aristokraadid lasid kujutada töölisi oma hauakambrite seintel ning sealt leiame juba mitmesugust informatsiooni oskustööliste ühiskondliku ja professionaalse tausta kohta. Samadele aristokraatidele meeldis näha oma hauakambrites raidkirju, mis rääkisid sellest, kuidas nad täitsid edukalt vaarao antud ülesandeid. Nende hulka kuulusid ka ehitusprojektid ning uurimisretked kaugematesse karjääridesse ja kaevandustesse, millest antakse kohati üsna üksikasjalikke kirjeldusi. Uurimisretkedest Egiptuse piires või ka naabermaadesse annavad tunnistust kohapealsed kivitöötlemise jäljed, tööliste osmikute jäänused ning juhuslikud grafitid.
Aja jooksul täiendasid juba mainitud muistiseid muudki allikaliigid. Näiteks Keskmise riigi ajal lisandusid mälestiste varemetele, elamutele, töökodadele, hauakambrite stseenidele ja grafititele ka mõnede ehitusplatside arhiivid. Nende sisu oli erinev, kuid enamasti leiab sealt andmeid vabade töötegijate või orjade kohta. Lisada tuleks matusesteelid, millel tööandjad lasid enda kõrval kujutada töölisi, või ka vastupidi. Karjääridesse ja kaevandustesse korraldatud uurimisretkede aruannetes ei piirdutud enam juhtide loeteluga, vaid mainiti ka oskustöölisi, lihttöölisi ja korraldavat toimkonda. Uue riigi ajal koostati üha enam ja erinevamaid tööde korralduse aruandeid, juurde tuli reljeefe ja seinamaalinguid, alalisi ja ajutisi tööliste asulaid, etnograafilist materjali ning teateid rahva religioossuse kohta.
Informatsiooni muutumine ja juurdekasv oli paljuski juhuslik (mis liiki allikad olid paremini säilinud), ent sõltus ka Egiptuse ühiskonnas III aastatuhande keskpaigast kuni I aastatuhande alguseni eKr toimunud arengutest, millest annavad tunnistust nii kirjandus kui ka matuserituaalid. Kõige selgemalt väljenduvad need suundumused Keskmise riigi ajast pärit tekstides, kus kirjeldatakse teatud oskustöö liike ja kujutatakse täpsemalt sellega seotud isikute identiteeti. Kuid ühe perioodi kohta käiv informatsioon ei saa täita tühikut teise perioodi allikates. Seetõttu pole võimalik antud teema tähtsamaid tahke (ühiskond, töö, eluviis, kunstnike eneseväljendus) käsitledes kronoloogilisi piiranguid vältida. Ometi lubab institutsioonide järjepidevuse tähtsustamine ja Egiptuse tsivilisatsioonile omane kultuuriline partikularism neid erinevusi märkimisväärselt liigendada, nii et eelistada tuleks temaatilist käsitlust. Sellelgi on mõistagi omad piirid, millest mõned on tingitud meie teadmistest, mõned aga on uurijate poolt vabalt valitud. Kaks pooleliolevat egüptoloogilist uurimust on meie teema seisukohast eriti olulised: arheoloogilised väljakaevamised tööliste asulates ning nendega seonduv Egiptuse ühiskonna administratiivse korralduse uurimine. Igal väljakaevamiste hooajal leitakse uusi andmeid. Nii muutub praegune puudulik (ning vahel koguni ekslik) ettekujutus vaaraodeaegsetest institutsioonidest aasta-aastalt tõepärasemaks.
Siinkohal tuleks defineerida kolm peamist mõistet, mida edaspidi kasutame: need on „tööline”, „käsitööline” ja „kunstnik”. Terminiga „tööline” tähistatakse kõiki töötegijaid, olenemata nende kvalifikatsioonist. „Käsitööline” rõhutab aga seda, et antud isik valdas mõnd erilist tehnikat või kunsti, mis oli olulisem kui see, et ta oli lihtsalt võimeline käsitööd tegema. Kuigi esimest terminit sobib kasutada väga paljudes olukordades, millest tuleb allpool juttu, vajati mõnede tööde jaoks vaid teise liiki kuuluvaid isikuid. Mis puutub mõistesse „kunstnik”, siis kunstnikke tänapäeva mõistes Vana-Egiptuses ei olnud. Tööde autorite nimesid märgiti äärmiselt harva ning ülimalt harvad olid ka juhtumid, mil vaarao tõstis mõnd isikut käsitööliste seast eriliselt esile. Teose kunstilise taseme määrasid egiptlaste meelest kaks kriteeriumi: teostaja tehniline võimekus nõutud tööd teha ning hiljem tellija rahulolu töö tulemusega.
Inimene ja ühiskond
Inimesed, kelle isikuid ja elukeskkonda tahame tundma õppida, kadusid meie vaateväljast koos vaaraode tsivilisatsiooniga ligi kaks tuhat aastat tagasi. Seetõttu ei näi olevat erilist lootust taastada nende individuaalsust mälestiste põhjal, millest enamik on üpris tagasihoidlikud ning pärinevad piirkonnast, mis oli juba varastel ajalooetappidel aardeküttide jahimaaks. Kuid just needsamad „aarded” koos pealiskirjadega ehk hauakambrid ja neisse paigutatud väärisesemed ongi kõige muistsemad ja vahetumad tõendid inimestest, kes meid huvitavad. Egiptuse hauakamber peegeldab inimese isiksuse kõige tähtsamaid tahke. Kuna igavikku teispoolsuses peeti olevikust tunduvalt tähtsamaks, oli hauakamber eelkõige mälestamise vahend. Lahkuja lasi end igavikustada skulptuuris; tema nimi, ametid ning tiitlid kirjutati hauakambri ustele, seintele ja hauda kaasa pandud esemetele. Ülejäänud andmed käsitööliste kohta on kaudsed ning tavaliselt asetseb meie ja lahkunu vahel vahendajana veel keegi kolmas, tema ülemus või vanem. Kummalgi juhul on aga sel moel mälestatud inimene oma eluala privilegeeritud esindaja. Enamasti mainitakse vaid tema elukutset või ametialast ühiskondlikku seisundit, vahel harva märgitakse isiku nime. Kui aga tegemist on otseste tõenditega ehk juhusega, kus inimene edastab ise enda kohta teavet või see edastatakse tema tellimusel, on meie käsutuses juba rohkem informatsiooni. Autobiograafilistes lausungites võidakse mainida üksikuid juhtumisi käsitöölise elus, täpsustada talle antud ülesandeid, kirjeldada tema kohta perekonnas ning mõnel juhul võivad kõike seda ilmestada ka antud isiku kujutised.
Kuigi elumajades oli vähem raidkirju ja kaunistusi kui hauakambrites, iseloomustavad need ometi kõnekalt elanike seisundit oma aja Egiptuse ühiskonnas. Kuid väga harva tuleb ette maju, milles oleks säilinud jälgi elanike elukutse või isikuomaduste kohta. Reeglina võib sealt leida maja asukate elukeskkonna kohta vaid kõige üldisemaid andmeid. Ometigi on niisugune informatsioon väärtuslik, sest see peegeldab vahetut reaalsust erinevalt hauakambritest, milles kajastub nende omanike tahtlik valik ja soov näidata järeltulijatele end kõige meeldivamast küljest. Kui seejuures muudeti fakte, pole meil enamasti võimalik seda muude allikate põhjal tuvastada. Mitmesuguste käsitöölisi palganud institutsioonide arhiivid peaksid olema teoreetiliselt objektiivsed, pakkudes küll infot mõnevõrra teistsugusest ja täiendavast vaatepunktist. Sealsetes allikates talletati mitmel viisil tööliste geograafiline ja sotsiaalne päritolu, kvalifikatsioon, kulutused jne. Dokumentides loetleti ühtedele või teistele jagatud ülesandeid, täpsustati vastavalt ülesannetele palku, soodustusi ja hüvitisi, märgiti üles töö läbikukkumisele järgnenud karistuse suurus.
Kahtlemata tunneksime me Vana-Egiptuse käsitööliste elu läbi ja lõhki, kui meil oleks võimalik ligi pääseda kas või väikeselegi osale arvututest registritest, mis koostati kirjutajate kontorites kuude ja aastate jooksul üle kogu maa. Kuid alates kõige varasemast ajast ei säilitatud neid registreid kauem kui kümme aastat. Selle aja möödudes osa papüüruseid puhastati ja võeti uuesti kasutusele, ülejäänuid aga kasutati tulehakatiseks, millest
