kuid mitmel põhjusel ei saa seda teistes asulates või ehitusplatsidel makstavate palkadega päris hästi võrrelda. Lihttööline sai iga kuu 150 kg nisu ja 56 kg otra. See teeb 5 kg nisu ja 1,9 kg otra päevas – kogus, mis võimaldas pere leiva ja õllega väga hästi ära toita. Peale selle varustasid abitöölised töölisi vee, kalade, köögiviljade, puuviljade, savinõude ja küttematerjaliga. Ning viimaks saatsid Niiluse läänekaldal asuvad Teeba matusetemplid või riigi varakamber ise töölistele aeg-ajalt haruldasemaid toiduaineid, nagu erinevad leivasordid, maiustused, liha, vein, mesi, õli jms. Varustamine sujus hästi siis, kui riigi majandus õitses. Kui aga eraldistest ei piisanud, teenisid töölised aeg-ajalt lisa väiksemate töödega eraklientidele.
Tööliste elatustase sõltus osaliselt riigi rahanduslikust olukorrast, mis pidi tagama regulaarse palgamaksmise. Kui loodi Kuninglike Hauakambrite Institutsioon, võeti tööle inimesi, kes olid varem töötanud mitmesuguste Teeba mälestusmärkide rajamisel (nagu Amoni tempel Karnakis ja Thutmosis IV matusetempel) või teistes piirkondades (näiteks Elephantines). Sageli mainitakse varasemaid töökohustusi kõrvuti uutega nende hauakambrite seintel või muudel eraisikute mälestusmärkidel. Religioossete raidkirjade põhjal võib aimata inimeste seotust oma kodulinnaga.
19. dünastia valitsusaja algus oli Ramseste hiilgeaeg. Selle ajastu küllus kajastub ka tööliste eluolus Dayr al-Madinah’s, kus nii tööliste kui ka nende ülemuste elukeskkonnas võib märgata jõukuse tunnuseid. Töölised võisid endale lubada orje, maju väljaspool asulat, põlde ja kariloomi. Hilisemal ajal kohtab niisuguseid privileege harva. Igal juhul suhtuti Hauakambrite Institutsiooni kui sooja kohta, kuhu püüti sokutada tööle ka oma lapsi. Need aga, kellel ei õnnestunud väljavalitute hulka pääseda, leidsid tööd mujal või astusid sõjaväkke. Nii oli külaelanikel kogu piirkonnas pereliikmeid, kellega nad pidevalt suhtlesid. Väikesed lisatööd, mida vabal ajal tehti, viisid neid samuti kokku väga erinevate inimestega, eriti aristokraatidega, kellele osutati mitmesuguseid teeneid. Seega suhtlesid „Hauakambrite inimesed” juba üksnes oma töö iseloomu tõttu kuningriigi kõige tähtsamate isikutega. Sageli vestles nendega vesiir, kes vastutas valitseva kuninga hauakambri ehituse eest. Mis puutub vaaraosse, siis õnnestus neil aeg-ajalt isegi teda kohata või temaga teateid vahetada. Nad said vaaraolt materiaalset kompensatsiooni või autasusid ning arvasid – kas õigustatult või mitte –, et on seetõttu temaga lähedastes suhetes. Käsitööliste kogukonna juhtidel oli Uue riigi lõpul keskvalitsuse jaoks eriline roll. Nõrgeneva valitsuse saadikutena sai neile oludest tingituna osaks parem kohtlemine kui nendesugustele tavaliselt.
Käsitööliste ametid
Nagu eelnenud kõige tähtsamate allikate lühiülevaatest näeme, valitsesid kõigil ajastutel olulised erinevused (1) ehitusprojektide, tööliste ja töökodade juhatajate, (2) kvalifitseeritud käsitööliste ja (3) lihttööliste sotsiaalsete olude vahel. Kolme vägagi erineva ühiskonnaklassi esindajatena tegeles igaüks neist oma isikliku karjääri või elukutse edendamisega omaenese keskkonna piires. Kuigi Egiptuses ei kehtinud päris kastisüsteem, oli ühiskond siiski alati tugevasti kihistunud. Uue riigi ajal polnud alam- ja keskkihtide piir siiski väga jäik. Näiteks on teada, et välismaalastest sõjavangid pandi elama omaette asundustesse. Samuti võidi vastavalt töö vajadusele viia inimene madalamast seisusest kõrgemasse või vastupidi, mis tõi kaasa mitmeid muutusi tema igapäevaelus. Samas tundub, et kõikjale ulatuv ja enamasti ka efektiivne keskvalitsus registreeris, määratles ja kontrollis kõiki töötegijaid kogu sotsiaalse skaala ulatuses. Vesiir Rehmira kiitles isiklikult, et ta võeti registrisse Thutmosis III valitsusajal. Kõikide tööalade juhatajad kandsid ühesuguseid tiitleid: imy-r või imy-r pr, „juhataja” või „osakonnajuhataja”. Neid tiitleid kasutati kõigis registrites kogu elu jooksul ning nendega kaasnes vastava osakonna mainimine. Madalamal tasandil kohtame tiitleid shd „inspektor”, hrp „ülem” ja rwdw „kontrolör”.
Vana riigi ajal olid käsitöölise karjääri kõige kõrgemateks ametiteks imy-r k3t nsw „kuninglike tööde juhataja” ja mdh qd nsw „müürseppade kuninglik meister”. Mõnikord täitis mõlemaid ameteid üks ja sama inimene. Pärimus räägib, et nii olevat see olnud targa Imhotepi puhul, kes oli vaarao Džoseri Saqqarah’s asuva astmikpüramiidi arhitekt. Vesiiri tiitlit tollal veel ei kasutatud. Hiljem, 5. dünastia valitsusajal on selliseid näiteid juba rohkem. Vaaraode Isesi (Asosi) ja Unase valitsusajal võime jälgida ühe Imhotepi järglase, valitsuses kõrgel kohal olnud Sennedžemibi karjääri, millest ta jutustab ise oma Gizas asuva hauakambri seintel. Tõenduseks tsiteeritakse seal arhiividokumente ja daatumeid: Sennedžemib esitleb end kõigepealt „kahekordse hõbedamaja juhataja, kuningliku kabineti juhataja, arsenali juhataja, kõikide Residentsi kontorite ja lõunapoolsete valduste juhatajana”. Need paljud nii majanduslikud kui ka poliitilised kohustused võimaldasid Sennedžemibil end esile tõsta ning nende abil sai ta „vesiiri, kuninglike aktide kirjutajate juhataja ning kuninglike tööde juhataja” ametisse. Jõudnud nii auväärsele ametikohale, mis oli kogu riigis teine kuninga enese järel, esitles Sennedžemib end eelkõige kui prestiižikate ehitusprojektide peaarhitekti, kellena ta teenis kaht teineteise järel valitsenud monarhi. Neil mälestistel oli silmapaistev koht oma aja kuninglikes kroonikates ning neid mainiti nn Palermo kivil kõrvuti edukate sõjakäikude, usuliste ettevõtmiste ja kaubanduslike ekspeditsioonidega. Arhitektuurile ja ehitistele omistati erakordset tähtsust, sest need olid vaarao valitsusaja püsivad mälestusmärgid. Just seetõttu usaldati nende elluviimine kõige kõrgematele ametnikele.
Egiptuse ajaloo varastel perioodidel usaldati sedalaadi töid või ülesandeid hinnaliste materjalide hankimiseks muudelegi õukondlastele. Kui uurida hilisemaid, Keskmise riigi ajast pärinevaid dokumente karjääridesse ja kaevandustesse korraldatud ekspeditsioonide kohta, siis selgub, et reeglina juhtisid neid keskvalitsuse kõrged ametnikud; iseäranis need, kes olid ametis riikliku varakambri juures, kui tegemist oli kaevandustöödega. Uue riigi lõpuperioodil võtsid Amoni ülempreestrid Wadi Hammamati kullakaevandused oma kontrolli alla veidi enne seda, kui nad haarasid võimu riigi lõunaosas.
Keskmise riigi aegseid suurehitisi mainitakse eelkõige neis ametlikes tekstides, kus kuningas räägib endast esimeses isikus. Alates 18. dünastia valitsusajast kirjeldavad töid templites ja kuninglikes hauakambrites aga need, kes neid ettevõtmisi tegelikult juhtisid. Tööde juhatajate hauakambrites on need säilinud pikkade jutustustena. Kõige vanem niisugustest kuulub Amoni ladude juhatajale Inenile. Ta juhtis vaarao Amenhotep I ja tema järglaste algatatud Karnaki templi laiendamist ning Thutmosis I maa-aluse hauakambri ettevalmistamist. Kuigi Inenist peeti lugu ka Hatšepsuti ja Thutmosis III valitsusajal, tõusid tema asemele uute valitsejate soosikud. Senenmut ja Amenhotep kandsid tiitlit „kuninganna suur ülevaataja”, kui nad juhtisid suuri ehitusprogramme Karnakis, Hermonthises, Dayr al-Bahris ja Luxoris. Džehuti oli „kahekordse hõbeda maja juhataja” ja „kahekordse kuldmaja juhataja”. Tundub, et ta täitis samu ülesandeid kui Puimera, kelle ainsaks tiitliks oli „jumalik isa”. Hapuseneb oli juba vesiir, kui kuninganna määras ta oma hauakambri ehitustööde juhatajaks. Selle ameti pidamine oli Uue riigi ajal peaministrite eesõigus. Neile õukondlastele anti sel puhul uued tiitlid: „kõikide käsitööde ülem” (hrp hmwt nbt), „tema, kes annab käsitöölistele korraldusi” (swb3-hr n hmww r ´irt), „see, kes avastab andeid” (wn-hr sš3 m ´irwt), „töödejuhataja” (hrp/´imy-r k3wt) jne. Nende ülesanded ulatusid ehitusmaterjalide hankimisest (monoliitplokid obeliskide püstitamiseks; kuld, hõbe ja elektron10 obeliskide ning hiiglaslike väravate katmiseks; väärispuit jne) tööde tegeliku juhtimiseni (sšm) ja regulaarse inspekteerimiseni (m33). See oli umbes samasugune vastutusala, kui oli Thutmosis III vesiiril Rehmiral Amoni valduste töökodade juhatajana.
Tööde ülemad (rühmajuhid, kirjutajad) olid sageli oma seisusest kõrgemale tõusnud lihttöölised. See ei olnud aga alati nii, sest reeglina valiti seesugused inimesed kindlatest perekondadest, kes kujundasid oma seisuse sisese hierarhia. Mõned pered moodustasid tõelisi ametnike „dünastiaid”, hoides mingit ametikohta enda valduses
Looduslik kulla ja hõbeda sulam. – Toim.
