said tasu, kuid nende annet hinnati pigem osavuse järgi või põhjendati seda tööliste suure armastusega kuninga vastu. Üldiselt arvati, et suurepärased mälestised annavad tunnistust üksnes nende loojate austusest jumalate vastu.
Sellele vaatamata tegi vaarao käsitöölistel vahet. Kui ta valis välja ühe meistri, kellele usaldas mingi erilise ülesande, tõstis ta käsitöölise selle seisusest kõrgemale, ülendades ta kunstnikuks, kuigi vastavat sõna ei tuntud.
Kuna ettevõtetes ei olnud tööliste individuaalsus oluline, on suurem osa töödest anonüümsed. Lõpptulemus oli tähtsam üksikutest detailidest. Mõnede mälestiste autoritel on õnnestunud siiski oma teoseid signeerida, vahel otseselt, vahel üksnes kaudselt. Kuid alati (välja arvatud mõned üksikud erandid) on mälestisel esimesena märgitud tööandja, mitte aga kunstniku või käsitöölise nimi. Arvestades nime tähtsust Egiptuse kultuuris (vaid see tagas nime kandja mälestuse säilimise) on teoste autorite mainimata jätmine nende tööandjate kasuks tähelepanuväärne sotsiaalne nähtus.
Ometigi polnud kunst ei jumalate privileeg ega ka kuninglik monopol. Alates kõige vanematest aegadest tegeleti kunstiga mitte üksnes jõukate eraklientide huvides, vaid kõikjal rahva hulgas. Rohkem või vähem tagasihoidlikul viisil valmistas igaüks endale või oma sugulastele mõne eseme – lillekimbu, kaelakee või kujukese. Sellest hüvest ei jäänud ilma mitte keegi, alates kõige alamast kuni kõige võimsamani. Seega kohtame siin paradoksi: kuigi kunst oli vanade egiptlaste elus laialt levinud nähtus, ei olnud selle kohta sobivat sõna ning me ei tunne ka teoste autoreid. Ning kuigi mõned neist olid oma kaasajal tunnustatud, jäävad nad järeltulevatele põlvedele tundmatuteks.
Tekkinud muljet kunstnike anonüümsusest süvendavad meie teadmiste tühikud. Tegelikult teame siiski üht kunstnikku, kes elas Amarna õukonnas ja kuulus kuningriigi kõrgemate võimukandjate hulka. Skulptor Džehutmosel (Džehutymesil) oli keset pealinna töökoja kõrval suur villa. Just tema töökojast on leitud mõned eriskummalised skulptuurid, mis lisavad kuulsust nn Amarna kunsti perioodile. Kuigi needki pole Egiptuse kombe kohaselt signeeritud, pole kahtlust, et need väljendavad, rohkem kui teised omasugused, pigem autori kui modelli isikupära. Sel konkreetsel ajaloohetkel püüdis Egiptuse skulptor nimega Džehutmose, ühtaegu rafineeritult ja intensiivselt, loomingus oma individuaalsust väljendada. Nii talitades andis ta oma kunstiandele vaba voli. Tulemust võib iseloomustada kui valitseva vaaraode ideoloogia humanistlikku variatsiooni, mis on märgatav ka Amarna perioodi kirjanduses. Sel ajajärgul lubati kunstnikele konventsionaalsete väärtuste raames käitumist, mis läheneb juba mõnevõrra tänapäevastele kunstiloomingu põhimõtetele.
KIRJUTAJA
Kas on kedagi, kes oleks nagu Hordžedef või kedagi, kes oleks nagu Imhotep? Meie seas pole kedagi, kes oleks nagu Neferti või Heti. Ma meenutan nimesid Ptahemdžehuti, Haheperraseneb. Kas on kedagi teist, kes oleks nagu Ptahhotep või Kaires? (Chester Beatty papüürus IV, 3. 5.)
Nii algab kuulus lõik, milles loetakse üles vanaegiptuse kirjutajad. Võime neid nimetada klassikuteks, sest kõik nad elasid palju sajandeid varem, kui see kirjatöö koostati (arvatavasti 13. saj eKr) ning kirjutasid vanaegiptuse keeles, mis erines üsnagi palju tekstis kasutatud uusegiptuse keelest. Tsitaadi tundmatu autor ei väsi kordamast, et kiri on püsivam kui kivi, mida kasutatakse püramiidide ehitamiseks. Seega võib igaüks, kes oskab kirjutada, jäädvustada end tulevaste põlvede jaoks palju kindlamini, kui teevad seda luksuslikesse hauakambritesse suletud muumiad.
II aastatuhande viimasel veerandil eKr, paleede kõrgkultuuri hiilgeajal, oli see üldlevinud seisukoht. Ent paljud märgid viitavad sellele, et asjad pole sugugi mitte alati nii olnud. Kes olid üldse need kuulsad kirjamehed, keda tsitaadis mainitakse? Enamikku neist tunneme kui autoreid, kelle teosed on tänaseni säilinud.
Hordžedef (tuntud ka kui Hardedef) oli vaarao Cheopsi (Hufu) poeg, kellest ei saanud kunagi valitsejat. Talle omistatud õpetussõnu loeti Ramseste ajal ja hiljemgi. Kirjatööst on säilinud fragmendid, mis annavad sellest küllalt täpse ettekujutuse.
Saqqarah’ astmikpüramiidi (kõige vanemasse püramiidi) maetud 3. dünastia vaarao Netšerihet-Džoseri vesiiri Imhotepi kirjatöödest ei ole aga midagi säilinud. Imhotep oli kuulus arhitekt, õpetlane ja arst (nii et teda võiks võrrelda kreeklaste Asklepiosega) ning teda austati kuni (ja eelkõige) vaaraode perioodi lõpuni. Egiptuse rahva seas oli ta niivõrd populaarne, et tema kummardamist võiks võrrelda kristlike pühakute kultusega.
Kaugemast minevikust pärit maagile ja ennustajale Nefertile omistatakse ettekuulutus 12. dünastia kohta. Selle olevat oma käega kirja pannud Cheopsi isa ja 4. dünastia rajaja Snofru (keda peeti anakronistlikult kirjaoskajaks).
Heti (Duaf-heti) elas 12. dünastia valitsusaja alguses. Tema olevat koostanud kuulsa elukutsete kataloogi (niinimetatud „Elukutsete satiiri”, millega tutvume hiljem lähemalt). Kirjutise eesmärk oli naeruvääristada kõiki teisi elukutseid võrreldes kirjutaja ametiga.
Ptahhotepi „Elutarkus”13, mis on küllap oma žanri tuntuim ja täielikult säilinud tekst, kirjutati 5. dünastia ajal ning meieni on jõudnud sellest mitmed käsikirjad, mis valmisid 12. dünastia ajal. Selles tekstis kirjutajaid aga ei mainita.
Ei ole sugugi paradoksaalne, et III aastatuhande teokraatlikus riigis, mida nimetatakse ka Memphise monarhiaks või püramiidide ajaks, peeti lugemisoskust kirjutamisoskusest tähtsamaks. Teiste sõnadega öeldes: oli olemas mitu kirjaoskuse taset ning tundub, et tekstide loomist peeti sealjuures teisejärguliseks. Kogu III aastatuhande eKr oli kirjutaja eelkõige kirjasüsteemi looja, leiutaja ja täiustaja. Kui välja arvata valitsusele vajalike aruannete koostamine, mis ei nõudnud erilisi oskusi, kuulus kirjutaja ülesannete hulka tekstide koostamise kõrval graafiliste kujundite väljamõtlemine. Püramiiditekstides räägitakse vaaraost, kes „on jumaliku kirjarulli kirjutaja: ta räägib sellest, mis on [s.t loeb] ja loob seda, mida pole [s.t kirjutab]” (1146 c). Kirjaoskus eeldas kogu III aastatuhande eKr mitte üksnes lingvistilisi teadmisi, vaid eelkõige kõigi tekstides esineda võivate märkide ja sümbolite tundmist. See oli eriti oluline religioossete tekstide puhul, aga just sel otstarbel (mitte arvepidamiseks, kirjavahetuseks või seadusteks) kirja III aastatuhandel eKr peaasjalikult kasutatigi.
Lingvistilisest seisukohast oli kirjutaja eelkõige see, kes oskas muuta kõnekeele virvarri ühtseks kirjutatud tekstiks. III aastatuhande egiptlaste meelest oli kiri tegeliku maailma tõetruu peegeldus mitte üksnes üksikute graafiliste sümbolite (hieroglüüfide) kaudu, vaid ka kirjapandud sõnade kaudu. Kõik, mis pandi kirja, pidi vastama tegelikult olemasolevatele asjadele; teisalt, millegi ellukutsumiseks piisas vaid see sõnadesse panna.14 Selles mõttes oli kirjakeel riigi (või pigem küll templi, sest kirjaoskus tekkis templis) ametlik keel. Seda peeti ainsaks „õigeks” keeleks. Kõik teised keeled, mida räägiti Niiluse ümber jääval suurel ja kõike muud kui ühtsel territooriumil, olid „segased” ning arvati, et neid ei saa ametliku keelega ühele pulgale panna, rääkimata veel teiste kultuuride keeltest, mida teadlikult ignoreeriti. Erinevalt näiteks Mesopotaamiast ei tekkinud Egiptuses kunagi vajadust asendada algset kõnekeelt mõne teisega, millega kaasneb kiri, ning kaks keelesüsteemi kuidagi ühendada. Võiks isegi väita, et Egiptuses käsitleti kõiki nii ruumist kui ka ajast tingitud keele muutusi „ebaõigetena”. Kiri tähendas egiptlastele ühte ainsat keelt, millega kiri moodustas lahutamatu terviku.
Sel viisil ühendatud keel ja kiri pidid vastama kõigile rituaalsetele nõudmistele, mis tulenesid nii usukommetest kui ka graafilisteks sümboliteks teisendatud entiteetidega seostatud tabudest. Selles valguses näib tundmatu autor, kes koostas püramiiditekstid, mille süsteem erinevates matusekompleksides varieerub, tõelise teadlasena. Ajendatuna vajadusest leida lahendus rituaalsetele ja keelelistele probleemidele, laiendas ta oluliselt ettekujutust kirjast
Eesti keeles „Ptahhotepi elutarkus”. Tlk Sergei Stadnikov. Tallinna Ülikooli Kirjastus: Tallinn, 2011.
S.t kirjapandud sõnades peitus maagiline vägi, mis võis tegelikkust muuta.
