lõigu autor Alexandria Philon (Erilistest seadustest, 3, 30; 159–162) kahtlemata liialdab, kuid ometi pole tema traagiline jutustus päris fantaasia vili. Paljudes teisteski Kreeka-Rooma perioodi allikates kirjutatakse maksukogujate kohutavast julmusest, millega koheldi kättesaamatute võlgnike süütuid ja kaitsetuid sugulasi, eriti naisi, lapsi ja vanureid. Tegelikult oli see teada juba Uue riigi ajal (vaata näiteks eelpool toodud teksti kirjutaja ametist).
Kuid maksud polnud talupojale sugugi kõige rängem koorem. Oli veel teoorjus. See seisnes pealesunnitud riiklikes töödes, mille eest palka ei makstud ning mis olid talupoegadele kohustuslikud (samuti teiste elukutsete esindajatele, kuid tunduvalt vähemal määral). Igal ajal võidi neid kutsuda appi teatud töödele, nagu teede ehitus ja korrashoid, niisutuskanalite, tiikide ja lüüside kaevamine või suurte rajatiste, templite ja püramiidide ehitus. Samuti võidi neid rakendada sõjaväe teenistuses või kaevandustes ja karjäärides, kui seal vajati lisatööjõudu. Juba aegade hämarusest on Egiptuses niisugustel puhkudel talupoegadelt teokohustust nõutud, kuni see aastal 1889 vähemalt paberil tühistati, ning sedagi mitte inimlikel kaalutlustel, vaid poliitilistel põhjustel.
Ainsad talupojad ja muud töölised, kes olid teoorjusest vabastatud (teoreetiliselt, kuid mitte alati tegelikult), olid selliste templite alamad, millele oli kuninga korraldusega antud erilised privileegid ja puutumatus: üks neist oli personali vabastamine teoorjusest. Niisuguseid puutumatuse dekreete jagasid Vana riigi vaaraod (alates 4. dünastia rajajast Snofrust u aastal 2600 eKr); neid anti ka Esimesel vaheperioodil, Uue riigi ning Hilise riigi ajal. Kuid sageli jäid need kuninglikud käskkirjad vaid paberile; riigiametnikud ja volinikud ei arvestanud tihtipeale korraldusi, mis vabastasid templi personali (kellest suure osa moodustasid talupojad) maksudest ja teoorjusest.
Üheks kuningas Horemhebi (u 1300 eKr) dekreedi eesmärgiks oli teha lõpp õukonnaametnike ja armee ohvitseride omavolile ning meelevaldsele käitumisele, kui nad tõstsid vaarao nimel seadusevastaselt makse ja sundisid vabu kodanikke teoorjusse. Meil pole aga vähimatki ettekujutust, mil määral seda dekreeti rakendati; niipalju kui teame, võis see juba allakirjutamise hetkel üksnes paberile jäädagi.
Kui liigsed maksunõuded, abitöödele sundimised, peremeeste julmus, viletsad palgad ja kohutavad elutingimused muutusid väljakannatamatuks, pani lootuse kaotanud talupoeg tööriistad maha, hülgas perekonna, kodu ja põllud ning põgenes. Anachoresis ehk secessio, põgenemine põldudelt ja põllutöö hülgamine oli õnnetu Egiptuse talupoja viimseks pääseteeks. Põgenemisi tuli ette juba 12. dünastia alguses (umbes 2000 a eKr) ning need jätkusid Uue ja Hilise riigi ajal, erinevates oludes erineva intensiivsuse ja sagedusega. Talupoegade põgenemine sagenes Ptolemaioste ajal ning omandas hirmuäratava ulatuse roomlaste võimu all, mil mõne maakogukonna liikmeskond kahanes vaid paari inimeseni. Nendest moodustasid enamiku vanurid, naised ja lapsed, kes ei suutnud maaharijatena kuidagi põgenikke asendada. Mõned külad jäid aga täiesti tühjaks. Nii riiklik kui ka kohalik ametnikkond kasutasid anachoresis’ega võitlemiseks nii läbirääkimisi kui ka vägivalda, kuid enamasti ei suutnud nad seda takistada. Valitsuse mure oli igati põhjendatud, sest põgenemised kahandasid tõsiselt Egiptuse tööjõudu. Samas tähendas põldude mahajätmine seda, et suured viljakad ja tootlikud maatükid jäid sööti, sellel olid aga maa majandusele vägagi tõsised tagajärjed. Anachoresis põhjustas ka sotsiaalseid tagasilööke, kuna mõned põgenikud otsisid varjupaika soodes ja kõrbes või rändasid leivatükki kerjates külast külasse. Teised ühinesid, moodustasid röövlijõuke ning ründasid kaitsetuid üksildasi külasid ja teekäijaid, eriti väheasustatud piirkondades. Paljud põgenikud siirdusid aga väikestesse või suurtesse linnadesse, kus lootsid jäljetult kaduda anonüümses vaeste ja varatute massis. Varsti muutusid nad kaltsakatest kerjusteks ning seal kaotame meiegi nad silmist.
Siinkohal tasuks vaadelda, milline oli koht ja inimesed, kelle õnnetu talupoeg põgenedes hülgas.
Ta võis elada karjuse moodi kõrkjaonnikeses kõrbe serval selle põllulapi lähedal, mida ta haris. Suurema tõenäosusega oli aga tema koduks (nagu enamikul temasarnastel) mudast või päikese käes kuivatatud toortellistest ehitatud lagunev maja väikeses mahajäänud külas, mis oli sageli põldudest üsna kaugel.
Kõik talupoegade külad olid üksteisega sarnased ning erinesid kahtlemata üsna vähe tänapäeva Egiptuse küladest. Tüüpiline küla oli ilma igasuguse korra või süsteemita ehitatud hallide majalobudike kogum, mille vahel kulges kitsaste, käänuliste, mornide tänavate ja umbteede rägastik. Nimetus „majad” on siinkohal tinglik, sest tegelikult polnud need enamat kui räpased osmikud, millel oli üks korrus, längus ukseava ning puudusid aknad. Enamasti oli majas ainult üks tuba, vähestes ka kaks, mis olid läbikäidavad. Katus tehti palmilehtedest ja okstest või kõrkjatest ja õlgedest. See oli nii hõre ja madal, et kui keskmist kasvu mees end ettevaatamatult sirgu ajas, võis ta peaga katusesse augu torgata. Põrandakate puudus, selle asemel oli kõvaks tambitud maapind, harva kuiv, alati must ja haisev, sest terve hulk mehi, naisi, lapsi ja loomi magas öösel läbisegi kitsas ja räpases osmikus. Herodotos oli rabatud, nähes, et Egiptuses elavad inimesed koos loomadega samas ruumis (Hdt, II, 36).
Osmikus polnud mingit arvestatavat mööblit: ei toole ega laudu, üksnes paar õlematti magamiseks, savist veekann, mõned rohmakad savinõud ning korv leiva ja vilja säilitamiseks, mis küll alati ei õnnestunud, sest nii maja kui ka tervet küla ründasid pidevalt hiirte ja rottide hordid. See oligi kõik, mida talupoeg vajas või õigemini küll see, mida ta sai endale lubada. Kõik see oli niivõrd väärtusetu, et juhul, kui majal oli uks, seisis see päeval ja ööl lahti, sest talupoja maise vara nappus hoidis edukalt vargaid eemal.
Tagumises nurgas oli põrandal kiviplaat tuleasemeks, suits väljus katuseaugu kaudu selle kohal. Põrandat katsid lehkavad jäätmed ning loomade ja isegi inimeste väljaheited, kui uskuda Herodotost, kelle tähelepanekute kohaselt rahuldasid egiptlased oma loomulikke vajadusi maja sees. Niisugune jälgilt haisev räpasus meelitas ligi parvede viisi kärbseid, mis ilmselt ei häirinud talupoegi küll rohkem kui tänapäeva fellaheid. Igal juhul ei saanud tööga hõivatud majaperenaine sugugi mitte alati jätta oma igapäevaseid toimetusi sinnapaika, et korjata prahti põrandalt üles ja visata see ukse taha või tänavale. Kui ta aga seda tegi, eraldas ta kõigepealt prahi hulgast loomade väljaheited, mida kasutati kütusena.
Seetõttu võis kõveratel ja hämaratel külatänavatel, kus vedeles küll igasugust sodi ning kus mudase ja roiskunud vee loikude vahele kogunes kuhjade viisi rämpsu ja prahti, vaid harva näha sõnnikuhunnikuid. Küla lapsed kogusid iga päev tänavatelt eeslite, härgade, lehmade ja lammaste mõnikord veel sooje, niiskeid ja lehkavaid väljaheiteid. Üleni sõnnikuga koos, liikusid lapsed ringi, võtsid väljaheited kühvliga üles ja asetasid korvi, mida kandsid pea peal, kusjuures kõike seda tehti suure hoole ja sihikindlusega. Herodotos oli neid ilmselt näinud, kui ta kirjutas, et egiptlased „korjavad käsitsi sõnnikut” (Hdt, II, 36). Tegelikult korjavad tänapäeva Egiptuses lapsed samamoodi tänavatel loomade väljaheiteid ja panevad need korvi, mida kannavad pea peal. Kodune sõnnik segatakse laste poolt korjatuga, tambitakse ja tehakse seguks, sellest vormitakse omakorda „koogid”, mis pannakse päikese kätte kuivama. Kuivi „sõnnikukooke” kasutas talupoeg kütteks.
Igas külas oli tiik, tänapäeva Egiptuse külade tüüpiline birkah, hallikasrohelise, haisva ja ebatervisliku veega mudane veekogu, millest loomad jõid ja kust naised ammutasid vett koduse majapidamise jaoks. Selle kõrval oli alati prügimägi ja muidki jäätmehunnikuid, mida rüüstasid pistrikud, raisakotkad, koerad ja sead, kes neis toidu otsingul tuhnisid.
Olukorras, kus puudusid kõige elementaarsemadki hügieenitingimused, kujunesid külad jälkideks haigusepesadeks. Samad endeemilised haigused, mille käes kannatasid Egiptuse ülemkihid, tabasid tunduvalt raskemini külaelanikke. Talupoeg oli haigustele kergeks saagiks, sest tema immuunsussüsteem oli tugevalt kahjustatud raske töö, viletsa toidu, ülima vaesuse ja pideva muretsemise tõttu; oma osa oli selles ka lakkamatul võitlusel ellujäämise nimel, ebatervislikel eluviisidel ja räpasel
