istumas ja vastasmaja seina põrnitsemas. Ülepingutatud ajutegevus loob vahel seisukorra, kus piir reaalsuse ja kujutelma vahel häguseks muutub… Aga niipea kui Liis suu avas, saabus jällegi reaalsus.
„Sander, mul on kahju, et nii läks. Võibolla olen ma ise süüdi, et…”
„Ei, sina ei ole milleski süüdi!” kinnitas mees ägedalt. „Ainult mina… Ja ma ei saa praegugi salata, et sa oled mulle väga omaseks muutunud, see jääb. Kui sul millal iganes on mingisugust abi vaja, siis ainult anna märku. Sa pead teadma, et mis ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota!”
Jälle möödus hetk aega, enne kui naine vastas. Tundus, et ta püüab oma sõnu enne välja ütlemist hoolikalt läbi mõelda.
„Aitäh, Sander… Nüüd ma tunnen ennast jälle kindlamalt. Ma tean, et ei ole üksi ja võin sinult nõu küsida kui vaja.”
„Võid!” kinnitas mees. „Ja veel…” Sõnad olid jälle mõttest ette jooksnud, aga nüüd tuli juba lõpuni minna. „Ma soovin südamest, et sa leiaksid endale hea ja sobiva elukaaslase. Ja usu – mina olen esimene, kes sind õnnitlema tuleb!”
Näitlejaanne on loomupärane kingitus, mida igaühele ei ole antud, ja Sander tundis, et öeldu jäi võltsilt kõlama. Tõesti, Liisile soovis ta kõike head, aga mõte, et see nii lähedaseks mõeldud naine teise mehe omaks võiks saada, polnud siiski sugugi meeldiv. Armastusega kaasneb armukadedus ka sel juhul, kui see armastus tegelikkuses ei realiseeru, ja Sander Karm teadis, et tema mõistuse poolt mahamaterdatud tundesse oli kõigest hoolimata tilluke lootusekiir jäänud: võibolla tõesti kunagi, mingi ime läbi, saavad nad Liisiga õige lähedasteks. Aga see lootusekiir oli liiga nõrguke, et tulevikku teed valgustada ja näis nüüd vaid utoopilise katsena surmale määratut elus hoida.
„Ütle, kuidas ma…” Liis takerdus, ta ei osanud küsimust sõnadesse seada. „Mismoodi ma peaksin… olema, et see sulle haiget ei teeks? Ma ju ei taha, et sa end halvasti tunneksid!”
Nüüd oli Sandri kord mõttepaus teha. Kõige parem oleks, kui ma sinust pikka aega midagi ei teaks, oleks mõistus vastata tahtnud, aga sedavõrd ei suutnud mees iseenda vastu minna. Pealegi oleks niisugune vastus Liisile kindlasti solvav olnud.
„Helistame teineteisele. Vahetevahel! Ma pean ju teadma, kuidas sul läheb, sellepärast,” ütles mees kaalutledes, kuigi tundis, et oleks tahtnud hoopis teistmoodi vastata: tule ikka Laanehauale, ma ootan sind alati! Aga nüüd ta teadis, et peab Liis Melliku vabaks andma, täielikult vabaks. Ta peab selle ühepoolse sideme läbi raiuma, maksku mis maksab. Liisi pärast, ainult Liisi tuleviku pärast.
„Olgu, ma siis lähen. Head aega, Sander!” Naine pöördus ja avas ukse. Ning endalegi ootamatult krapsas mees püsti, astus paari kiire sammuga ukse juurde, haaras Liisil selja tagant mõlema käega ümber õlgade ja surus näo ta uimastavalt lõhnavatesse juustesse. Nii seisid nad pika hetke ukseavas, mees tugevasti naise külge klammerdunud. Siis Sandri haare lõtvus, ta vabastas lahkuja ja ütles kuidagi rabedalt:
„Aitäh, et sa olemas oled, Päikesetüdruk… Ma mõtlen sinu peale!”
Naine läks sõnagi ütlemata, kadus maja nurga juures pimedusse ja siis kostis sissesõiduteelt auto käivitamist.
Meenutuspilt tekitas Sander Karmi näole nukravõitu naeratuse.
„Sentimentaalne lugu… Aga ilus, kuratlikult ilus!” ütles ta valjusti. Ei olnud karta, et keegi seda kuuleks, saeraam ragistas järjekordse palgi kallal ja summutas kõik hääled. „Jaa, tulen!” hüüdis ta siis Harrile, kes rullikut palgiplatsile veeretas, ja tõttas paarilisele järele.
2
Saabunud talv tähendas Harinõmme kauplusele vaikset hooaega. Liis Mellik oli endale leti taha isegi tooli toonud, istus sellel, luges järjekordset raamatukogust laenatud romaani või igavles niisama, sest ostjaid käis haruharva. Külarahvas, eriti need inimesed, kes kaugemal elasid, varusid endale leiva talvekuudel vähemalt kolmeks-neljaks päevaks, mõni isegi nädalaks ette, et külma ja lumega tüütut poeteekonda harvem ette võtta. Koos leivaga osteti nüüd korraga rohkem ka muud toidukraami, mis suvel kiiresti riknema kippus, aga talvel ka ilma külmikuta pikemalt värske püsis. Ja kaubaautod, mis müüdavat suvel iga päev juurde tõid, käisid kokkuleppe kohaselt nüüd vaid paar korda nädalas. Paar korda nädalas saabus kohale ka kaupluse omanik Lembit Suurväli, luges üle seifi kogunenud raha ja kirtsutas nina.
„Sandikopikad! Mul on kolm poodi, aga Harinõmme oma on kõige viletsam, siia maksa kogu aeg juurde.”
„Suvel on asi parem,” oli Liis lohutanud.
„Suvel! Paljukest seda suve on, kolm-neli kuud. Aga kaheksa kuud aastas pole siit sentigi kasumit võtta!”
Liis Mellik tundis ennast süüdlasena, aga teadis väga hästi, et temast sõltub tühiselt vähe. Ümberkaudsete külade elanikud oskasid raha lugeda ja tühja-tähja peale ei raisanud. Ka viina- ja õlleostjaid oli talveperioodil vähemaks jäänud, suvel olid need joogid peamised, mis möödasõitjatelt raha sisse tõid.
Lembit Suurväli läks jälle oma teed, Liis jäi igavlema ja ostjaid ootama. Talle näis, et tööpäevad on suvistega võrreldes mitu korda pikemaks veninud ning isegi võimalus teda alati ahvatlenud raamatuid lugeda muutus leti taga istudes kuidagi pealesunnitud tegevuseks, sest siin ei saanud end mugavalt tunda ja ainult loetavale keskenduda. Kodus oli pehme kõrge seljatoega tugitool ja mahedalt valgustav põrandalamp, oli vaikus, mida vahel ainult kõrvalkorterist kostvad summutatud helid saatsid; poes oli ebamugav, pealegi logisev tool, kõrgelt kumav tehisvalgus ja külmikute vaikne, kuid lakkamatu müra. Aga kõik kuulus selle juurde, mida tööks nimetati, selle eest maksis Suurevälja Lembit talle palka – millest, tõsi küll, läbimüügist sõltuv kolmandik talveperioodil saamata jäi. See oli lihtsalt paratamatus, metsadetaguse poe omapära ja sellega pidi leppima. Talveks oli poe lahtiolekuaega lühendatud ning teine müüja, Meeri, lõpparve saanud.
„Kevadeni, eks siis näe…” oli Suurevälja Lembit talle lohutuseks öelnud, aga ise seejuures hoopis aknast välja vaadanud.
„Oli niisukese imeliku moega, et mine tea,” kaebas Meeri Liisile ja naise olekus ei puudunud ka kadedus – Liis oli kaupluse juhataja, tema jäeti tööle ja palgale.
„Küll ta kevadel võtab tagasi, sa oled ju kaks suve siin ametis olnud. Ja suvel on pood pikalt lahti,” arvas Liis. Nad olid Meeriga küll igati erinevad, nii oma vanuse, kasvu kui ka maailmanägemise poolest, kuid temaga oli hea koos töötada, sest ta oli aus ja usaldatav.
„Mine sa tea, kevad on kaugel… Aga mis mul muud teha.”
Tundus, et koos rändlindudega on lõunasse lennanud ka kõik kohalikud uudised, sest kui Muldri Tilde kord nädalas poodi kõmpis, polnud temalgi midagi uut pajatada. Aga et tegemist oli jutuka naisinimesega, ei saanud ta ometi ilma pikema vestluseta koduteele asuda. Ja vestlusteema leidmine polnud talle kunagi raske.
„Ja sina pole endale ikka meest külge võtnud? Liisikene, vanadus tuleb nii, et sa ise arugi ei saa, ja siis on juba hilja! Jäädki nagu mina üksikuks, kassi ja kanadega kõnelema.”
„Sina ju olid abielus, ise rääkisid,” andis Liis vastu.
„Noh, see oli isemoodi värk, ega Juhan polnud õige mees. Kiskus ikka viina ja võõraste naiste poole! Ükskord ütles jommis peaga otse välja, et mina pidavat liiga kondine olema, eh-eh-eh…” naeris Tilde oma uusi hambaproteese välgutades ja Liis pidi tahtmatult nentima, et kui see naine oleks viiskümmend aastat noorem, annaks ta kõigiti tänapäevase
