Tuisune talv. Erik Tohvri
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tuisune talv - Erik Tohvri страница 6
Jah, see ei olnud enam isalik tundeavaldus, mis talle oli osaks saanud. See oli mehe armastus naise vastu, millest Sander oli häbenemata, aga kuidagi trotsiga rääkinud ja siis ootamatult tõrksaks muutunud. Mehe esinemine oli kahtlemata siiras, kuid kuidagi ebaloogiline – avaldada armastust ja kohe, mingi sisemise tõrke tõttu, sellest lahti öelda… Kõige kummalisem oli, et Liis Mellik ei suutnud ennast asjaosalisena tunda; ta oli kogenud midagi enneolematut, kuid samas ebareaalset, mis kutsus temas esile samasuguse tunde kui raamatust loetu või mõnest filmist nähtu puhul – ilus, hingeline stseen, kuid kahjuks pole see tegelikkus…
See mõte oligi lõpuks kokkuvõttena Liisis kõlama jäänud ning jätnud teadmise, et tema ja Sandri sõprusvahekorras ei ole tegelikult midagi muutunud. Mees oli tahtnud aega, et oma tundeid korrastada; nüüd on ta seda saanud ja võiks endiselt jätkata. Varem, enne Sander Karmiga tutvumist, poleks Liis suutnud niisuguse tutvuse, õigemini sõpruse, vajalikkust tunnistada, aga nüüd mehe poolt jätkuv suhtlemispaus tõestas vastupidist – midagi oli naine tolle ajaga kaotanud ning ootas nüüd elevusega õhtut, et kõik jälle endiseks saaks. See ootus saatis teda läbi töiseks kujunenud jõululaupäeva.
Suurevälja Lembitul oli tõepoolest õigus olnud, et pood tuleb lahti hoida: ostjaid oli rohkesti. Paljud olid oma pühadeostud viimasele päevale jätnud, nende hulgas ka Laine Suurtee. Pärast tookordset moosipurgijanti oli ta Liisi küll mõni aeg vältinud ja poes käies õige napisõnaliseks jäänud, aga sulas tasapisi jälle üles. Ning nüüd poodi tulles ei meenutanud enam miski, et ta oleks oma tookordset ülestunnistust Liisile häbenenud.
„Anna mulle neli õlut… Ja pudel viina! Seda kallimat… Ei tea, kas veini peaks ka võtma või…?”
„Tohoh! Sul täna nii suured soovid!” imestas Liis. Niisuguseid jooke ostis Laine vaid haruharva, ja ka siis vaid pudeli korraga.
„Jõuluaeg, külalised tulevad, sellepärast.”
„Linnarahvas muidugi… Võtad kohe viinaga vastu?”
„Eks neid tulijaid on teisigi.” Laine tegi salapärase näo. Ilmselt ootas, et Liis edasi pärima hakkaks, aga too jäi ükskõikseks.
„Tahad siis veini ka või?”
„Ma’i tea… Võiks ju ühe pudeli võtta, kui teaks, missugust. Soovita midagi!”
Liis küünitas käe riiuli poole ja pani pudeli letile.
„Võta see, Rumeenia oma, pole kallis ka.”
„Ma tahan magusat!” Laine vaatas tumedat pudelit kahtlustavalt.
„See ongi magus.”
„Kust sa tead, oled ise maitsnud?”
„Müüja peab teadma, mida müüb,” andis Liis vastu.
„Nojah, eks ta ole,” jäi Laine nõusse, võttis veel üht-teist, maksis oma ostud sõna lausumata kinni ja kõndis omajagu pettununa kodu poole, et Poe-Liis tema külaliste, õigemini külalise vastu huvi ei tundnud. Aga kripeldusest hoolimata suutis naine hoiduda seda ilma küsimata välja ütlemast. Pärast moosipurgi-lugu oleks see ilmselt liiast olnud ja ilmaaegu rõhutanud, et tema huvi Laanehaua peremehe vastu ei ole raugenud.
Õhtupoole hakkas poodi sattuma aina enam möödasõitjaid, kes maale jõulupühi veetma kiirustasid ja leidsid vajaliku olevat veel midagi kaasa osta. Ning siis, kui väljas hakkas juba hämaraks tõmbuma, tuli ka Muldri Tilde.
„Tere, poepreili!”
„Sina ka veel nii hilja! Kes sind kallil jõululaupäeval kodunt välja ajas?” imestas Liis. Tilde oli alles eelmisel päeval poes käinud.
„Näh, vanainimese pea! Eile unustasin kanadele tangu ostmata. Kas sul on seda jämedamat, nagu kruupe või?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.