tuju oli tõusulainel.
„Hea küll, ma lähen ise poodi, eks ma vaatan.” Laine pöördus jälle pliidi juurde, midagi tal seal potis veel podises, ja Harri kuulis, kuidas naine lauluviisi ümises. Suurteede kodust heaolu ähvardanud pilv oli mööda läinud.
Laine ettepaneku andis Harri Sandrile edasi juba järgmisel päeval, see oli jõulureede. Muidugi esitas ta selle enda soovina.
„Külla tulla? Mõtled seda tõsiselt või?” Sander kergitas kulme, ettepanek oli ootamatu.
„Loomulikult!” kinnitas Harri.
„Ja mis su teinepool ütleks?”
„Tema on nõus, ma rääkisin! Ja kedagi rohkem tulemas ei ole, oleme vaid kolmekesi, peame jõuluõhtut.”
„Ma pean mõtlema…” ütles Sander ja järgmist palki saeraami poole lükates püüdis ta tõesti asja üle järele mõelda. Alati oli ta mis tahes seltskonnale eelistanud omaette olemist, see oli talle juba eluviisiks kujunenud, ning paljas mõte, et ta peaks terve õhtu mingist pealesunnitud vestlusest osa võtma, oli ebameeldiv. Aga teisest küljest oleks kutse vastuvõtmine vabastanud ta vähemalt selleks ajaks nendest igaõhtustest, ammu pähekulunud ja tüütult piinavatest mõtteringidest, millest kõige olulisem alati algas Harinõmme poest, kus käbe noorik Liis Mellik talitas. Keegi peale mehe enda ei teadnud, kuidas ta pärast tööd saekaatrist kodu poole sõites nii mõnigi kord oma auto risttee juures teeharul peatas ja end õhtupimedusse peites poe juurde jalutas. Pood oli kella kuueni lahti, avaratel akendel ei olnud varjavaid kardinaid ning seal kuuseheki varjus seistes oli imehea Liisi ja tema tegemisi silmitseda – vahel sättis naine kaupu, vahel küüris põrandat, mõnikord aga istus vaid niisama, luges raamatut ja ootas hiliseid ostjaid, keda ei tulnudki. Niiviisi mõned minutid seisnud, sai Sander Karmi hing jälle rahu – Liis oli terve ja maailm endiselt omal kohal. Ja siis kõndis mees auto juurde ning sõitis koju.
„Olgu, ma tulen! Aga mis kellaks?”
„Ma ei…” Tõesti, kellaaega ei olnud Laine Harrile öelnud, see tuli ise välja mõelda. „Noh, nii… seitsmeks vast!” arvas mees kõheldes.
„Ja olete ainult kahekesi?”
„Just! Sinuga kokku kolm!” kinnitas töökaaslane. Nüüd oli tal hea sõnum koju viia, ning vaevalt köögiuksest sisse astunud, ta kuulutaski:
„Korras! Sander tuleb, oli nõus.”
„Ahah,” noogutas Laine ja jätkas oma tegemisi.
„Sul polegi hea meel?”
„Mis minul sellest, ta on sinu külaline.” Laine kummardus kapsapoti kohale ja tegi pahura näo. Ta ei saanud ju Harrile hakata seletama, et oli oma ettepaneku ohtlikkusest alles hiljem aru saanud. Sellest, et Sander Karm võiks juba koos teresõnaga mõne paljastava vihje lendu lasta – öelda, et nad omavahel tuttavad on või siis sellest rääkida, kuidas nad Laanehaual kohtunud olid, pealegi rohkem kui üksainus kord… Rääkimata sellest neetud moosipurgist, mis asitõendina Harrilegi oli silma jäänud ja mille järellugu segaseks jäigi. Liis lubas küll asja selgeks rääkida, aga kas ta nii ka tegi, polnud Lainele teada. „Kas sa kuuse peale oled mõelnud?”
„Eks ma homme lähen, Priit arvas, et teeme vaba päeva, ikkagi jõululaupäev,” seletas mees leplikult. Jõulukuuse toomine oli talle alati juba ette ebaõnnestunud tegevus, sest kuidas Harri metsas ka ei otsinud, leidis Laine toodud kuuse juures alati midagi laita.
„Kas enam hullemat võtta ei olnud?” võis ta õelalt küsida. Või siis öelda, et tema ootas jõulupuud, mitte luuakontsu. Kord oli ta Harri isegi metsa tagasi kupatanud paremat otsima.
„Tule ise kaasa, näita see õige mulle kätte!” oli mees vastuseks nõudnud, aga Laine oli soovitanud selle peale tal hoopis prillid kaasa võtta. Just nagu ei teaks, et Harri kasutab prille vaid lugemiseks ja mõne peenema töö, näiteks seinakella parandamise juures.
Seekord läks siiski paremini. Kui mees oli järgmisel keskhommikul väikese sae näppu võtnud ja tunni möödudes kuuske kaenlas kandes koduõuele naasis, tuli Laine trepile, laskis tal toodud puukese püsti tõsta ja nentis:
„Seekord pole nagu väga vigagi… Käib küll!”
„Just! Ma panen talle siis jala alla ja toon sisse!” Imelik, et teinekord võib päris tühine ja hoopiski kaudne kiitus tuju sedamaid heaks teha, ning Harri hakkas vilet lastes talitama. Ning kui roheline kahar iludus oli toanurka püsti pandud, omandas Suurteede elutuba sedamaid piduliku ilme. Suured pühad olid saabumas, raadiost tuli jõululaule ning köögist praelõhna. Ning veel – õhtul pidi tulema külaline, saab kere jõulutoitu täis vitsutada ning sekka suutäie viina võtta ja törtsu juttu rääkida – mis sa hing veel tahad!
4
Suurevälja Lembit oli nimetanud, et jõululaupäeval peab pood kella kuueni lahti olema nagu argipäevalgi, ning Liis oli sellega nõusse jäänud. Temal polnud kiiret kuskile, keegi teda ei oodanud, ning oma jõuluõhtut oli ta harjunud veetma iseenda ja televiisori seltsis. Nüüd aga oli Harinõmme kaupluse juhatajat juba mitu päeva vaevanud äkki pähekaranud mõte Sander Karmile jõuluüllatus valmistada. Kuigi mees polnud endast märku andnud, oli Liis kindel, et Sandril poleks selle vastu midagi, kui talle ootamatult külla minna. Hoopis vastupidi – see teeks mehele kindlasti rõõmu, suurt rõõmu. Ning kui see minek toimub veel jõuluõhtul, kui tulijal on kaasas mitmed jõulutoidud ning sinna juurde kook, mis mehele oli alati hästi maitsenud – mida peaks üks eraklik meesterahvas veel tahtma? Ning Liis Mellik asuski selles suunas tegutsema, keetis kodus kartulid ja hapukapsad, küpsetas praeahjus lihakäntsaka ning praadis isegi verivorstid, et Laanehaual jääks vaid need üles soojendada ja lauale panna. Ka kook sai eelmisel õhtul valmis, ainult jõulukingiga oli mure – alevipoest ei olnud võtta midagi sobivat ja linnasõiduks jäi aega napiks. Küllaminekumõte oli lihtsalt liiga hilja tulnud, aga enam ta sellest loobuda ei raatsinud. Kujutlus, kuidas Sander on tema tulekust pisarateni liigutatud, soojendas südant ning Liis pidi endale tunnistama, et tänu Laanehaua peremehele on ta hakanud paljusid asju teisiti nägema. Kõigepealt muidugi saanud tagasi esialgu veel üsna õblukese lootuse, et kunagi võivad tema ja Rando suhted kui mitte just soojaks, siis vähemalt normaalseks muutuda. Peaasi, et tal ei tarvitseks enam oma poega ja tema tegusid häbeneda, rohkem naine nagu ei osanudki tahta või mõelda. Aga selle ajani, mil Rando Mellikust jälle vaba mees saab, oli veel palju aastaid – liiga palju selleks, et ainult nendele lootustele elada. Igapäevaelu oli ikkagi lihtsam, see koosnes hommikusest tõusmisest, enese kiirest korrastamisest, pooleldi püstijalu joodud kohvist ja võileivast sinna juurde, töölesõidust ja leti taga veedetud pikkadest tundidest. Igal talvehommikul kodunt lahkudes lähenes Liis autole kartusega, et kui selle aastaid vana sõiduriista mootor külmaga ei käivitu, mismoodi siis tööle saab? Aga kummalisel kombel oli tema väike punane Nissan seni lausa eeskujulikult käitunud, just nagu oleks Sander Karm koos uute süütejuhtmetega autosse ka suure annuse sõnakuulelikkust programmeerinud. Ning ka jõululaupäeva varahommikul, pärast seda, kui Liis Laanehauale kaasavõetavate pakkide pärast oli korda kolm oma korteri ja auto vahet sõelunud, käivitus mootor nagu ikka ja tema ustav sõiduriist rajas läbi maanteele tekkinud madalate tuisuvaalude endale vapralt Harinõmme poole teed.
Ei tea, kas Sandril jõulukuusk ikka on? Äkki ei olegi, lepib samuti paari oksaga vaasis nagu minagi viimastel aastatel. Või pole tal sedagi, üksiku meesterahva asi, mine tea… käis Liisi mõte ringi ümber Laanehaua ning teda haaras ootusärev elevus. Sellest õhtust, kui nad Sandriga viimati kohtusid, ja jutuajamisest, mis nende tutvuse jätkumise oli koguni küsitavaks teinud, oli möödunud üle kahe kuu. Hoolimata mehe tookordsest kummaliselt tõrksaks muutunud olekust ei suutnud Liis
