minema, muidu rõhud mu sängi pooleks, see on veel Staliniaegne töö, Ingridi isa pärandus. Selliseid tänapäeval ei müüdagi!”
„No teeme siis nii!” rõõmustab Savisaar. „Kokku lepitud!” Ta annab Kallasele müksu selga, kamandab: „·agom marss!” ning mühiseb uksest välja. Maja ees ootab teda auto, Savisaar tahab Kallast ennem sisse lasta, kuid see on leidnud sobiva võimaluse põgenemiseks ning pageb nüüd pimedusse, nii et saapatallad vastu munakive plaksuvad.
„Ma saan su kätte nagunii!” karjub Savisaar talle järele. „Ma tean, kus sa elad! Tule tagasi, loll!”
Kuid hirmunud mehike ei tee hüüdjat kuulmagi, vaid kaob peagi agulimajade rägastikku.
Savisaar ronib üksi autosse ja sõidab koju. Maja ees ootavad teda veel mõned hilised jutulesoovijad – Marika Tuus, Heimar Lenk ning Allan Alaküla.
„Mis te tahate?” küsib Savisaar järsult. „Hilja on juba! Ja sina, Tuusi-proua, said juba enesele koha! Mis siis veel?”
„Armuline härra linnapea,” kõneleb Marika Tuus. „Ega ma enese pärast palu! Ma venna pärast! Ehk saaks talle ka midagi vaadata? Näituseks ETV juhi koht sobiks talle hästi! Praegu istub seal see Ilmar Raag – kas ei saaks teda kuidagi maha võtta? Heimar on hea poiss, ta käiks iga päev ilusasti tööl ja sööks ka telemaja puhvetis korralikult. Me oleme vaesed inimesed, meile oleks selline asi suureks abiks!”
„Miks mitte, täitsa võimalik, et teemegi nii!” lubab Savisaar moka otsast, aga seal sikutab teda varrukast Allan Alaküla, pühib pika narmendava salliga nägu ja pomiseb ahastavalt:
„Aga see telejuhi koht… See pidi ju õigusega mulle saama! Kuidas siis nüüd järsku Lenk? Kust ta üldse välja kargas? Härra linnapea, halastage! Vaadake, milline ma olen!”
„No misuke sa siis oled?” nähvab Marika Tuus ja trügib oma venda ettepoole. „Siin ta ongi, härra linnapea,” kõneleb ta mesiselt. „Kas pole tore poiss? Ehtne peadirektor! Omal ajal tegi Vremjale kaastööd, nii et vene keel on tal suus! Heimar, tee suu lahti, näita härrale!”
„Teie, proua, ärge siin susige!” hüüab Alaküla ning võitleb küünarnukkidega. „Mina olen juba ammu selleks ametiks valmistunud, ma käisin isegi Indias õppimas!”
„Kelleks sa seal õppisid? Elevandiks või? Vaat ja minegi siis loomaaeda ja tööta seal!” kõlab mürgine vastus. Kähmlus on puhkemas, kuid Savisaar lööb kiiresti korra majja.
„Vait! Homme räägime nendest asjadest!” teatab ta. „Praegu ma lähen magama!”
Ning kiirustab tuppa, keerates ukse enda järel hoolikalt lukku.
Pärast Prahat
„No näe, rännumehed kah jälle kodus!” hõikab Ain Seppik lõbusalt, kui Siim Kallas ja Kristiina Ojuland hommikul tööle tulevad. „Kuidas siis Prahas oli, kas meri põlvini?”
„Tere, tere!” vastab peaminister tagasihoidlikult, kuid töömeeleolu on siiski korrapealt rikutud, kõik ministrid tõusevad püsti ja kogunevad tulijaid uudistama. Siim Kallasel on seljas tuliuus kollane jope, mida eriti just valitsuse naispere huviga silmitseb ning seejärel luba palub haruldast võõramaa riidetükki ka näpuga katsuda. Kallas lubabki. Ministrid silitavad siledat kilekangast, proovivad mudides voodri paksust ja kiidavad, et „see on ikka üks hea asi tõesti, peab vihma ja on vist soe kah, jaah, ega sellist head jopet meie poodidest ei leia, kus sa sellega!”
„Ei tea, mis ta hind ka võiks olla?” pärib rahandusminister Õunapuu.
„No hind on ka päris korralik,” vastab Kallas puigeldes. „Ikka kallis, mis seda rääkida!”
„Nojah, aga ta peabki kallis olema, ta peab ju kaua vastu kah!” seletab Õunapuu asjalikult. „Mõnda nartsu, mis seljas ära laguneb, pole ju mõtet osta! Kui võtta, siis ikka võtta korralik!”
Kui Kallase t‰ehhi-jopet küllalt imetletud, märgatakse, et Kristiina Ojulandil on jalas uued saapad ning uudistamine algab otsast peale. Kas välisminister oleks nii kena ja lubaks oma käimasid lähemalt kaeda? Välisministril pole selle vastu midagi, ta istub toolile ja sirutab ühe jala pikalt välja, nii et kõik tema uhiuut saabast imetleda saaksid. Meesterahvaste pilk kipub küll saapast kõrgemalegi libisema, aga naised ei jõua pehmet nahka ning libedasti liikuvat tõmblukku küllalt ära kiita.
„Meie saabastega on ju nii, et lukk kiilub alalõpmata kinni, sikuta nagu heinaline,” kurdab nooruke Mailis Rand. „Aga sellel, vaata kui ilusasti jookseb – ikka sirrdi ja sirrdi! Tõmba nagu läbi või!”
„Jah, eks välismaal juba leiab, mida osta, oleks ainult raha!” ütleb Liina Tõnisson elutargalt. „Ma käisin ka ükskord Bulgaarias, ostsin seeliku ja pluuse, siiamaani käin, kui midagi pidulikumat on tarvis selga panna, teatris või nii. Seal ikka on head ja paremat.”
„Me tõime natuke külakosti kah,” seletab Kallas. „Krissu, kas need pudelid jäid sinu kotti või?”
„Ah teil on nüüd pärast Prahat leivakotid koos? Mis teil oli, kaheinimesekupee või? Nojah, siis muidugi!” teeb Ain Seppik kahemõttelist nalja, mispeale Kallas ja Ojuland mõlemad juuksejuurteni punastavad. Et tekkinud kohmetusest vabaneda, kraamitakse korvidest välja viis kõhukat Becherovka pudelit ja valatakse välja.
Magus naps teeb kõigil tuju heaks.
„Kuidas siis seal Prahas ka vene keelega läbi saab?” päris rahvastikuminister Efendijev. „Mina käisin seal 68. aastal, siis kui ma tankiväes aega teenisin. Siis nad kuradid ei tahtnud kuidagi vene keeles rääkida, tee või tina!”
„Ega praegu parem ole!” nõustub Kallas. „Ei taha rääkida jah!”
„Vaata juudaseid!” imestab Efendijev ja vangutab pead.
Siiri Oviir ja Liina Tõnisson on juba vinti jäänud ning võtavad lauluviisi üles. Kallas märkab, et kaitseminister Mikseri klaas on tühi ja tõttab seda täitma. Kuid prillidega noormees keerab oma pitsi vihaselt kummuli ja teatab:
„Mina ei joo!”
„Mis sul viga on, Sven?” imestab Kallas. „Hää küll, kui ei joo, siis ei joo! Näe, me tõime Krissuga Prahast kommi ka, söö neid! Need on õige head, moosiga!”
„Söö ise oma komme!” käratab Mikser ja tormab toast välja. Koridoris avab ta akna ja hingab kaua külma talveõhku. Vastik on, ja valus! Oleks võinud ju temagi koos Kallase ja Kristiinaga Prahas ära käia, kui mitte see raha, see neetud raha! Seda pole ju kunagi, kui hädasti tarvis! Jalad jooksis ta villi, et kelleltki veksli peale laenu saada, aga tühjade kätega saadeti ta kõikjalt minema! Lõpuks oli ta oma kasuka, ristiisa kalli päranduse panti viinud, kuid sellest summast ei piisanud ühe otsagi jaoks, no kas pole maailm ebaõiglaselt korraldatud!
Siis jooksis ta oma hingehädas Kristiina juurde, kurtis sellele oma muret ja tegi ettepaneku – jätame selle T‰ehhi üldse kus see ja teine, sõidame parem kasuka eest saadud rahaga Vembu-Tembu maale, aga Kristiina oli talle külmalt otsa vaadanud ja öelnud, et tema igatahes läheb Prahasse, Kallas teeb talle piletid välja! Oh kui valus oli seda kuulata! Ja nüüd söö moosiga komme, samal ajal kui kogu aeg viirastub silme ees öine kaheinimesekupee ja kõik see, mis seal pika reisi jooksul sündida võis!
„Ah soo, kas me siis saime NATO-sse või mis?” kostab toast kellegi hääl.
