seletab vanajumal. „Mul põle veel õigust neid siit ilmast ära hävitada, valimised on alles järgmisel nädalal ja erakonnad on nende eest raha maksnud. Aga ära sa neid karda, ega nad kallale ei tule, kui ise hoolas oled ja liiga ligi ei lähe.”
Karjalaps lubab hoolas olla.
Kes saab linnapeaks?
Savisaar läheb sahvrisse ja heidab hindava pilgu moona täis riiulitele.
„Vilja!” hüüab ta siis. „Kas meil sülti põlegi?”
„Miks ei ole, on küll!” kinnitab eit ja tuleb kah sahvrisse. „Näe, mitu kaussi kohe!”
„Õigus jah, ma ei pannud esiti tähele,” vabandab Savisaar, uurib sülti, võtab kahe näpuga tünnist kapsast, nuusutab sinki, torkab sõrme isegi võitoosi ja limpsib pärast hoolikalt puhtaks. Siis tunnistab ta ülemistel riiulitel seisvaid viinapudeleid, arvutab näppudel ja mühatab rahulolevalt.
„Peaks läbi saama küll,” otsustab ta viimaks. „Kui ehk tanguvorsti võiks rohkem olla? Ja kas sa rosinaga saia ikka teed?”
„No miks ma siis ei tee!” seletab Vilja. „Rosinaga saia teen ja kringlit ja porgandipirukat… Kõike teen! Ära sa toidu pärast muretse, oleks et sööjaid jaguks!”
„Oh, küll tuleb ka sööjaid!” lubab Savisaar. „Vaata, Vilja, mina olen nüüd päris kindel, et see linnapeakoht ikka mulle jääb, nii et meil tuleb üks suurem pidu maha pidada. Mina mõtlen, et me peaksime ikka veel kümmekond kana kah potti lööma.”
„Kümmekond kana! Taevas halasta! Kesikul ju võtsime kõri maha, neli hane on kah ära keedetud, kas sul tuleb siia terve armee või?”
„Vilja, ega linnapeal ei sobi närutada!” noomib Savisaar. „Ega meil siis puudust ole! Ja vaata, kes teab, kauaks ma üldse linnapeaks jään, kevadel on Riigikogu valimised, ehk saan peaministriks…”
„Ära aja hullu juttu! Kes sind sinna laseb?”
„Küll lasevad, Viljake!” naerab Savisaar, kahmab eide kaissu ja keerutab teda nagu takutorti.
„Mis sa mässad, vanamees, lase lahti!” hädaldab Vilja, aga Savisaar ei tee kuulmagi, näpistab teda õlast ja kõneleb:
„Jaah, või lase lahti! Teen su peaministri prouaks, ostan roosidega sussid ja uue undruku, mis sa siis ütled?”
„Vanamees, ära jända!” palub naine uuesti, rebib end lahti ja jookseb näost punasena kööki.
Rein Lang läheb kohe hommikul Stockmanni ärisse, kõnnib tähtsa näoga riiulite vahel ja uurib kõiksugu peeni väljamaa masinaid. Oh sa taevas, silmad võtab kirjuks! Mida siin kõike on – mehhaanilisi vurrvispleid ja läikivaid hakklihamasinaid, elektri jõul töötavaid ahjusid ja päris pisikesi raadioid, mis laulavad, justkui istuks nende sees tillukene mees. Lang ei jõua kõike nähtut ära imestada, keerutab soni näppude vahel ja koputab lõpuks poeteenijale õlale.
„Mida teile läheb?” küsib noormees abivalmilt. „Äkki soovib härra tolmuimejat?”
„Ah tolmuimejat?” kordab Lang. „Jah, miks mitte, ehk võtan ka tolmuimeja! Naisel oleks hea meel.”
„Kindel see!” noogutab äriteenija. „Kas pakin härrale sisse?”
Lang kõhkleb. Raha tal ju on, aga mitte palju, kui nüüd laristama kukkuda, tuleb kuu lõpus jälle tanguputru süüa. Või siiski mitte – eks ole tal ju juba mitu nädalat kindel aimus, et just temast saab Tallinna uus linnapea! Jah, siis on virelemisel lõpp! Siis võib osta tolmuimejaid ja miks mitte isegi ühe kalli raadioaparaadi, et sellest vahel ajaviiteks valsse ning masurkasid kuulata! Mis sellest rääkida, linnapea-isandal lausa peab üks niisugune masin kodus olema, las siis vähemad vennad vahivad kadedusest kange kaelaga!
„Jah, pakkige aga see tolmu… tolmusööja sisse!” ütleb Lang. „Või mis ta teil oligi?”
„Tolmuimeja.”
„Vohh, just! Tolmuimeja! Ja siis tahtsin ma veel küsida, et kas teil sellist moodsat pressrauda ka leidub, mida pliidi peal kuumaks ei pea ajama? Räägitakse, et Ameerikamaal tehtavat sihukesi? Asi on selles, et mina õige pea Tallinna linnapeaks saan, ja siis ei sobi ju enam kottis põlvedega ringi käia, siis tuleb pükstele ikka viigid sisse lasta, muidu pole noobel!”
„Arusaadav!” noogutab usin poeteenija pead. „Meil on triikrauad müügil küll. Kohe pakin sisse!”
Noormees keerab nii tolmuimeja kui ka triikraua pruuni jõupaberisse ja nimetab hinna. See lööb Langil esiotsa hinge kinni, aga südant kõvaks tehes kougib ta kukru välja ning laob rahapaberid lauale. Pärast seda tundub tasku küll õige kerge, kuid Lang ei lase end heidutada. Juba homme õhtul on ta linnapea, siis pole enam tarvis käppa imeda! Siis juba… jaa… siis ikka on!
Lang võtab oma triikraua ning tolmuimeja ja sõidab trammiga koju.
Indrek Tarand koputab uksele, kummardab ja astub üle madala läve.
„Kes see tuli?” küsib keegi tagakambrist käheda häälega. „Oma või võõras?”
„Ikka nagu oma,” vastab Indrek.
„Indrek, sina või?” küsitakse imestunult ja vana Andres Tarand tuleb eestuppa. „Noh, mis linnas uudist? Kas said linnapeaks?”
„Veel mitte, isa,” vastab Indrek. „Valimised on alles homme. Eks siis näis.”
„Aga mis siis, kui sa seda kohta ikka endale ei saa?” pärib Andres traadist keeratud prille ette pannes ja murelikult poega vaadates. „Mis sa siis mõtled teha?”
„Ei tea, isa,” vastab Indrek ohates.
„Meie emaga oleme siin aru pidanud,” alustab vana Andres, „et kui sa kohe kuidagi seda kohta ei saa, siis eks meie talus jätkub tööd ja leiba sullegi. See maa on toitnud meid, küllap toidab sindki. Meil ruumi on, võid kas või kohe sisse kolida. Su vana säng on ju veel aidas, tarvis ainult tuppa vedada.”
„Aitäh, isa,” ütleb Indrek. „Küll ma saan hakkama.”
Jupp aega on mehed vait, siis küsib isa kõheldes:
„Kas see on õigus, mis lehed kirjutavad – et Jüri Mõis ka linnapeaks tahab saada?”
„Õigus ikka, isa!”
„Ei, siis mina sellest uuest maailmast küll aru ei saa,” lausub vana Andres kahetsevalt ja raputab pead.
„Ega minagi,” nõustub Indrek.
„Sina oled alles noor, sina pead saama!” vaidleb isa vastu.
„Ei ole see noorgi teistmoodi kui vana,” kostab Indrek.
Võidukas linnapea ja jutulesoovija
„Siim Kallas palub jutule,” teatab Heimar Lenk ja annab au. Savisaar kargab kiiruga sängist välja ning tuiskab toa teise otsa, tugitooli poole.
„Tule,
