hauguvad, lapsed kisavad… Hirmus!”
Maria ja Mailis poevad linnapea selja taha, piiluvad sealt hirmunud silmadega nagu hiirekesed. Savisaar laiutab käsi.
„Nad on ju lapsed, Rein!” seletab ta. „Lapsed ikka müravad. Ja koer… Mis ta’s tegema peab, kui haukuda ka enam ei tohi, inimese kombel ta ju kõneleda ei mõista! Ole nüüd kena mees ja ära riidle! Näe, vaata, mul kass tõi pojad, tahad ühte endale? Vaata kui armas ta on!”
„Ei taha!” käratab Lang. „Häbi on sellist lodevust vaadata, kõrge aukandja tuba nagu laut! Mis sa vedasid need lojused linna, jätnud tallu!”
„Polnud kuidagi võimalik,” vabandab Savisaar. „Ma pean ametis käima, talu ju midagi sisse ei too, sinna ainult mata oma raha, päris kole kohe… Ja eit samamoodi – tema käib kah iga jumala päev tööl, teenib samuti leivaraha! Mis ma siis teen? Egas loomad saa maal omapäi olla, nad ju tahavad talitamist! Kuule, ole hea mees, võta üks kassipoeg!”
„Ei taha!” ütleb Lang. „Kui sa minu nõu kuulda tahad, siis pane nad kotti ja lase mööda jõge alla! Ja selle koeraga on niimoodi, Savisaar, et kui ta veel lõugab ja mind hammustada katsub, siis ma lasen ta maha! Jumala eest, seda ma teen! Mul on püss!”
„Oh, mis sa räägid!” ahastab Savisaar. „See ju päris metsalise jutt!”
„Ise sa oled metsaline, vaata kuidas sa elad, loomasitta terve tuba täis! Õige mul Noa laev!” vastab Lang põlglikult ja virutab lahkudes ukse mürtsuga kinni. Maria ja Mailis hakkavad nutma.
„Ei tohi meie Paukat maha lasta!” kaebavad nad.
„Ärge kartke, ei ta lase!” lohutab Savisaar. „Onu Rein… teeb nalja!”
„Ei tee! Ta on kuri!” töinavad tüdrukud.
„Mis siin on?” küsib Evelyn Sepp, kes tuleb köögist, puhas põlleke ees.
„Ah, mis ta on…” lööb Savisaar käega. „Lang käis siin. Ähvardas ja karjus… Mitte ei jäta mu hinge rahule, muudkui närib mu kallal… Ta ju tahab ise linnapeaks saada ja mind tänavale kihutada! Ei tea, kuhu ma siis oma laste ja loomadega küll pean minema, kas kuuse otsa või kuuse alla… Vanust ka alles napilt üle viiekümne, pinsini veel üle kümne aasta… Jumal, kui nad laseks mul pinsini siin töötada, siis ma läheks neil ise jalust ära, tõmmaku siis!”
„Ära karda, onuke, küll mina juba sinu eest hoolitsen!” lohutab Evelyn linnapead. „Jumal aitab! Aga sina istu, puhka! Näe, tegin sulle pliine! Lase hea maitsta!”
„Sina, Evelyn, oled tõesti kullatükk!” ohkab Savisaar. „Sihuke tragi ja… Me oleme eidega arutanud, et kui sind ei oleks… Ei tea kohe, mis siis saaks. Ja lapsed ka armastavad sind, näe, Mariake muud ei räägi, kui et „tahan Evelyni ja tahan Evelyni!” Isegi koer käib sinu sabas. Tunneb, et oled hea inimene!”
„Ole nüüd, onuke!” naerab nooruke koduabiline. „Mis hea inimene, tavaline talutüdruk! Söö nüüd kõht täis, et põsed kenasti punased oleksid, siis tuleb päevapiltnik ja teeb sinust pilti! Paneme selle uulitsale üles, rahvas vaatab ja rõõmustab!”
„Noh, jah,” pomiseb Savisaar, aga ei vaidle hakkajale tüdrukule vastu ja sööb kuulekalt. Suur must kass lakub nurgas oma poegi ja vaatab aeg-ajalt kavala ilmega koera poole, justkui tahaks midagi öelda.
Öö surnuaial
Kaitseminister Mikser ootab kannatamatult tööpäeva lõppu. Näe, juba kobistabki trepikojas viimane lahkuja – kantsler Kannik, tõmbab kalossid jalga ning nööbib pika mantli hoolikalt kinni. Mikser jälgib aknast piiludes, kuidas kantsler nurga taha kaob. Otsib siis kiiresti kapist välja juba hommikul valmis ostetud roosibuketi ja pritsib näole kallist väljamaa lõhnavett. Seejärel seab noormees sulega kübara viltu pähe ja asub teele.
Ja-jah, täna peaks teda soojalt vastu võetama! Kindla peale! Tüdrukul on ju vesi ahjus, kõik näägutavad ta kallal, laksutavad kena välisministri poole hambaid justkui murdjad hundid. Vaene laps! Aga siis tuleb tema, kaitseminister Sven Mikser ja astub solvatud vaeslapse kaitseks välja! Lohutab ja… Hi-hii, ega tüdruk pärast seda enam talle sõrgu vastu ajada või, küllap võtab kosjad kenasti vastu!
Mikser läheb nii rõõmsaks, et ostab pirukamüüjalt kaks porgandipirukat – külakostiks. Küllap keedab Kristiinake teed, siis sööme köögis pirukat ja… Kes teab, kes teab, mida tänane õhtu veel toob!
Peagi jõuab roosidega kavaler Ojulandi ukse taha ja annab uljalt kella. Kristiina tuleb avama ja teeb Mikserit nähes imestunud näo.
„Teie? Mis te soovite?”
„He-hee!” naeratab Mikser ja ulatab sügavat kummardust tehes Ojulandile roosid. „Näe, tõin lilli ja pirukaid. Head pirukad, porgandiga, maksid kolm krooni kuuskümmend senti tükk!”
„Nojah, pirukad küll, aga mis puhul?” pärib Ojuland. „Mul pole ju täna sünnipäev.”
„Kas siis ainult sünnipäeva puhul kinke tehakse!” kõhistab Mikser ja trügib esikusse. „Eks head sõbrad või niisamutigi teineteist meeles pidada! Mis me ikka keerutame, Kristiinake, ma ju tean, et sa praegu tröösti vajad! Mis saab üks nõrk naisterahvas maailma kurjuse vastu! Aga ära karda, kullake, mina ei usu seda lehtede pläma mitte kopka eest! Mina seisan sinu eest nagu müür. Vaata, ma mõtlesin sedasi, et jään õige täna ööseks sinu juurde, mehe selja taga on ikka kindlam, ei tule hirm peale!”
„Teie olete vist purjus!” ütleb Ojuland nüüd pahaselt ja hõikab:
„Kägu! Tule siia!”
„Mis seal on? Kes see tuli?” küsib keegi jämeda häälega köögist ja Mikser näeb oma ehmatuseks, et üks pikk ja turske mees aluspükste ja maika väel uksele astub ning imestunult külalist tunnistab. Tema selja tagant on näha kaetud laud kõhuka tirinaga, millest tõuseb kapsasupi lõhna.
„Vabandust, ma ainult… läksin mööda… mõtlesin, et…” pomiseb jahmunud külaline.
„Kes see siuke kringel on?” pärib Käguks kutsutu ja kortsutab kulmu.
„Ei tõesti, mul on aeg minna!” ütleb Mikser ning lipsab kähku uksest välja.
On öö. Mikser pole ikka veel koju tagasi läinud, vaid hulgub kurvalt mööda linnatänavaid. Rinnus on selline valu, nagu laseks keegi seal äkkega ringi. Lörri läks kõik, enam pole mingit lootust!
Mikser jõuab surnuaeda. Selle sünge vaikus ja rahu sobib tema meeleoluga. Mikser leiab ühe väikese pingikese ja istub sinna, lastes pilgul üle hauakivide rännata. Need inimesed on kõigist vaevadest ja muredest priid, nemad ei tunne enam midagi. Ta kadestab neid. Ah, kui saaks rinnust kiskuda armastava südame ja panna asemele jääkamaka, kui palju rahulikum oleks elu!
Seal näeb Mikser korraga midagi, mis paneb tal juuksed peas püsti tõusma. Haudade vahelt läheneb terve rongkäik valgeid kogusid, kes kannavad käes tillukest küünalt.
Mikser arvab esiti, et need on kummitused, kes tulevad tema hinge järele. Armas jumal, tule appi! Kuhu küll põgeneda? Õnneks seisab siinsamas üks pirakas hauakivi, selle taha Mikser lipsabki, kuid see on kehv peidukoht, küllap leiavad paharetid ta ka siit üles ja tirivad põrgusse.
