„Sa näed välja, nagu oleksid läbi pesurulli tõmmatud!“
„Kus Norbert on?“ küsisin.
„Ei tea,“ ütles Ainar tuimalt ja lasi suitsurõngaid.
„Ta oli ju teie juures,“ poetas Janika.
„Nägin teda viimati siis, kui ta ujuma läks,“ laususin.
„Mine otsi teda Maia kaisust,“ aasis Ainar laialt irvitades. „Norbert-poiss teeb praegu günekoloogi eksamit!“
„Maia läks ka just nüüdsama tema jälgi ajama,“ seletasin kasvava närvipingega. „Mulle tundub, et kaldal teda pole. Kas ta võis saarele ujuda?“
Janika näole tekkis ka murelikum ilme. „Äkki ujuski?“
„Hästi, vaadake te siinpool ringi,“ ütlesin. „Ma lippan Maiale järele.“
Saar järve keskel polnud suurem kui pool hektarit. Seal ei paistnud kedagi. Ainult paar viletsat kaske, mis ei viitsinud isegi kohiseda.
Maia seisis põlvini vees ja vaatas tardunud pilgul järvele. Ta ehmatas, kui mu enda selja tagant avastas.
„Siin teda pole,“ ütles Maia tasa.
„Kurat küll!“ hüüatasin ja hõikasin häälele veel võimsust lisades üle vee: „Norbert!“
Janika ja Ainari hääl vastas teiselt kaldalt: „Norbert!“
Hüüded muutusid röögeteks.
Maia kattis näo kätega ja varises selili vette. Talutasin ta ettevaatlikult kaldale, pobisesin mõned julgustavad sõnad, millesse ma ise kuigivõrd ei uskunud, ning sööstsin siis otsejoones järve.
Penikeeled mähkisid pikki varsi ümber mu jalgade, nagu kavatseks mind enda külge aheldada. Tormakalt rapsides õnnestus mul neist pääseda ja edasi järve keskme poole ujuda.
„Norbert!“ hüüti kaldalt üha. „Norbert!“
Ei mingit vastust.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja sukeldusin. Hõljusin paarikümne meetri kaupa vee all, tõusin siis pinnale õhuvarusid täiendama ja hooglesin jälle allapoole. Nähtavus oli väga halb, peaaegu olematu. Pimenev ilm muutis roheka vee alumistes kihtides tökatmustaks lõpmatuseks. Võis vaid aimata, kuidas põhja lähedal voogasid ebamäärase kujuga vetikakolooniad. Tõmmud mütsakad kalad – nii vähe, kui neid ses järves oligi – pagesid mu eest, kui ma söakate tõmmetega läbi nende eluruumide kündsin. Rohkem hingelisi ei paistnud. Päris põhjas mulksus paks puderjas muda, mille seest hakkas mu tõmmete mõjul arvutuid kõdutükikesi kerkima.
Tagasi kaldale jõudes olin rampväsinud. Muserdatud. Silmad kipitasid. Suhu jäänud mõru mudamaik sundis mind pidevalt sülitama.
Kuumale päevale järgnes kastese õhtu jäine hingus.
Seisime neljakesi kaldal täielikus vaikuses ja jõllitasime tumenevat veepinda. Keegi ei teadnud enam, mida teha.
Ja ega polnudki vist midagi teha…
Norberti surnukeha leiti järvest alles järgmisel kevadel. Ta maeti Luivere kalmistule.
Haua ääres seisime jälle kõrvuti: mina, Janika ja Ainar. Maiat ei olnud. Ta pidi tulema, aga ilmselt ei suutnud. Teda asendas Annemari. Imeilus Annemari…
Kui kolme peotäit mulda Norberti kirstule heitsin, tundsin end kuradi närusena. Mul oli kohutavalt kahju. On siiani.
Tõmban selleks korraks jutule joone alla. Kui vanajumal lubab, saab mu tagasihoidlik mälestustepaun juba õige pea täiendust. Mälu lausa kisendab ja sulg kibeleb. Oleks vaid aega! Aga aeg üha libiseb käest ja mine sa tea, ehk on keegi mullegi juba haua aegsasti valmis kaevanud. Kobi ainult sisse ja sulge igaveseks silmad.
Sedamoodi siis…
1
Möödunu ei kõdune
Maia ohkas. Jätnud auto kalmistu kõrvale teiste sõidukite seltsi, lubas ta enesele rooli taga väikese hingetõmbepausi. Ta ei tahtnud tulla. Matused olid alati jõledad.
Asi polnud kurbuses. Maia tuhnis oma sogaste tunnete sees ja ei leidnud sealt grammigi kurbust. Leinast polnud jälgegi. Meeleheidet polnud ses naisehinges juba tükk aega nähtud. See, mis teda valdas, oli ehk hoopis… kergendustunne?
Oh ei, sellele ei taha mõeldagi.
Midagi pidi ta igatahes tundma. Midagi, mis tema sääremarjad püdelaks ja naha märjaks nõidus. Midagi, mis istutas kurku kibedavõitu klombi ja häiris tavapärast südamerütmi, aga millele ometigi oli raske õiget nimetust anda. Oli see ärevus? Elevus? Loodetavasti ei nõua peielauas keegi temalt kõnepidamist. Ta polnud selleks ette valmistunud. Kuidas ta olekski iseloomustanud seda meest, keda asuti mulda sängitama? Ta ju õieti ei tundnudki teda. Nad olid kaugeks jäänud.
Toomas Taresool oli olnud oma pere: kaunis ja igati ettevõtlik naine ning kaks algkooliealist last, tütar ja poeg, nunnude ümmarguste nägudega nagu kaks ladva lähedalt nopitud õuna. Maia oli neid näinud aasta tagasi, kui mees oma järjekordset raamatut esitles ning hiljem mõne tuttava ringis tagasihoidlikku pidu pidas. Maia polnud säärastest üritustest ülemäära huvitatud, kuid uudishimupisik sai temast jagu. Õigupoolest ei tahtnudki ta näha, milliseks meheks too koolipõlvest tuttav poiss, kes hallade tulekuni kõikjal lühikeste pükstega ringi käis, on sirgunud. Nad olid ju varemgi juhtumisi kohtunud, pelgalt viisakusi vahetanud ja siis kiiret elutempot ettekäändeks tuues taas nägemist öelnud. Maiat huvitas ennekõike Toomase perekond. Milline näeb välja tema ametlik teine pool, kus töötab, mis räägib? Missugused on ta võsukesed? Kas neil on ka sama pehmed näojooned ja enesekindel peahoiak nagu isal?
Noh, Maia nägi, mis tahtis, pani tühjaks joodud šampusepokaali kõrvale ja kavatses lahkuda, kuid mees märkas teda, jättis oma vestluskaaslased sinnapaika ning tõmbas Maia rajalt kõrvale. Nad lobisesid mõnda aega, kuid Maia ei kuulanud – ei meest ega ennast. Toomas kinnitas, et tahab kontakti hoida. Maia oli sellega nõus ning suutis endast isegi ühe napi naeratuse lahkumiskingiks välja pigistada.
Toomas kippus olema säärane tüüp, keda polnudki nii lihtne ajukurdude vahelt välja urgitseda, kui ta oli sinna juba pesitsema asunud. Alles nädal tagasi oli Maia julguse kokku võtnud ja Toomasel külas käinud. See oli viimane kord, kui nad silmast silma kohtusid.
Nüüd oli mees surnud.
Matuselised löntsisid kirstu järel surnuaiaväravatest sisse. Aeglaselt ja noruspäi. Kalmude vahel kehtivad ranged traditsioonid. Rõõmu seal ei sallita.
Kohale oli voolanud hulk tuntud ja vähemtuntud inimesi: professoreid, ärimehi, kirjanikke. Toomas Taresoo oli ju liikunud mitmes eripalgelises ringkonnas. Ehkki tema elukarikasse jõudis tilkuda vaid kolmkümmend üheksa aastat, jättis ta endast maha märkimisväärse portsu kirjutisi. Neli raamatut, kümneid teaduslikke artikleid, omajagu veerge ajalehtedesse ning lugematu arvu konspekte ja õppematerjale tudengitele, kes teda kahtlemata jumaldasid – ja need, kes ei jumaldanud, pidasid temast vähemalt kõvasti lugu. Polnud kahtlust, et härra Taresood mäletatakse veel kaua.
Maia
