ei peaks siin olema,“ ütles Maia püsti karates. Ta jalad olid pehmed, kuid ta riskis siiski paar sammu astuda. Võõras mees järgnes talle varjuna.
„On kõik ikka korras?“
„Jah.“
„Kindel?“
„Jah.“
„Kui teil on vaja professionaalset abi või lihtsalt tuge, siis ma võin aidata,“ sõnas mees ilmsüütult.
Alles nüüd õnnestus Maial oma vestluspartnerit selgema pilguga mõõta. Mees oli keskealine, vahest 45 või äärmisel juhul 50 ning suurepärases vormis. Kiilas peanupp ja tume lühike habe andsid tema väljanägemisele hämmastavalt maskuliinse aktsendi. Naise küsivatesse silmadesse kiigates tõi ta nähtavale õrna naeratuse. „Mul on tutvusi,“ ütles ta Maiale lähemale nihkudes.
„Tuge vajavad nõrgad,“ nipsas Maia. „Mina pole nõrk.“
Tudisev keha ei tõendanud tema sõnu. Ta suutis vaevu püsti püsida. Aga happelised hirmupiisad ei olnud puudutanud tema uhkust. Iga tundmatu mehe hõlma alt ta varjupaika ei otsi, jälitagu teda või tuhat tonti. Siin nende rahumeeles nõksuvate pedajate all luusis vaid üks tont. Tühine viirastus, mis ilmutas end korraks. Kõigest korraks.
Maia lasi silmad üle kalmistu. Norbert? Ei, teda polnud. Ei tohi lasta meelepettel kalleid närve rüüstata. Oli, mis oli. Minevikust tuleb üle saada. Sellel, mis oli, pole ju enam väärtust.
Toomas Taresoo haud aeti kinni. Vesi oli võtnud hinge, muld sai enda valdusesse ihu. Inimest polnud enam maa peal.
Matuselised hakkasid kalmult laiali valguma. Nende osatäitmine oli täidetud. Maia jättis abivalmis mehele tänuliku noogutuse ja asutas end ka kergelt vaarudes lahkuma. Võõristavad pilgud suskasid teda valusalt. Jah, ta oligi kontvõõras. Sobimatu ja häbematu. Närvihaige veel pealegi.
Ei, peielauda ma ei lähe, otsustas Maia. Tal oli raisatud ajast niigi kahju.
Miks ta üldse tuli? See, mis teda Toomasega oli sidunud, oli surnud veel enne sündimist. See vormitu lihatomp, millest oleks võinud kujuneda elav inimene, kuid mis lõpetas ometigi verises solgiämbris. Kahetseda polnud midagi.
Või oli see ikka kahetsus, mis teda haua veerele tõi? Maia vangutas iseenda mõtete tõrjumiseks pead ja astus aeglaselt kalmistu väravate poole. Kaugemale kalmudest, tagasi elavate inimeste maailma…
Alles rooli taha istudes tundis Maia, kuidas ta põsed pisaratest nõretavad. Toomase õhetav näolagendik, mis pärines kusagilt ammusest nooruspõlvest, kerkis uuesti ta silme ette. Toomas seisis talle nii lähedal. Võis isegi tema hingeõhku haista. Tema puudutused olid elegantsed, üldsegi mitte pealetükkivad. Ehk polnudki see hüvastijätt, vaid hoopis tervitus?
Muld haarab viimaks kõik endasse ja kõigest saab muld. Ühtviisi kõdunevad käbid ja kondid, seened ja soolikad, sügislehed ja vöötlihased. Inimnahast teevad valged vaglad endale avara turuplatsi, vihmaussid uuristavad käike kõhuõõnde ja pimedad mardikad käivad koputades mööda paljast koljuluud.
Aga mälestused ei mädane. Need jäävad ikka mingil kujul alles, kas paberile, kõvakettale või kellegi närvikiududesse. Möödunu ei kõdune. Mis olnud, heidab ikka pikki varje üle aegade ja halvimal juhul ka üle inimeste.
Maia lõi rusikaga vastu armatuurlauda. Aitab töinamisest, mõtles ta süütevõtit keerates. Tuleb keskenduda olevikule.
2
Ujub koos kaladega
Koju jõudnud, võttis Maia sisse klaasitäie lahustuvat aspiriini. Ta jõi ahnete lonksudega klaasi tühjaks, asetas selle valamu servale ning jäi halvatuna tilkuvat kraani jõllitama. Piisk järgnes piisale, nagu oleks lihtne veekraan õrnalt oiates nutnud.
Mõtted libisesid järvele. Norbert. Läbi palava õhu lendavad veepritsmed. Väljasirutatud käsi. „Tule! Tule! Lähme ujuma!“
Mõistus püüdis südant vaigistada, kuid selle abitu pudikeel jäi südamele arusaamatuks. Venivate sammudega võttis Maia ette teekonna külmikuni. Tal polnud isu, aga söögitegemine näis talle hetkelise väljapääsuna isiklike luulude küüsist.
Irise tsöliaakia tõttu ei saanud Maia köögis eriti loominguliselt toimetada. Matustele eelnenud päevadel oli tal pea tuuli täis, mistõttu oli ta Rakveres käies unustanud gluteenivaba jahu osta, Luivere poes seda aga ei müüdud. Kinoa- ja maisijahu oli ka otsakorral.
Vilets ema olen.
Ennast manitsedes ja piitsutades ning sellest omajagu masohhistlikku tröösti leides segas ta kausis kokku jahujäägid, lisas tärklist, meresoola ja paar supilusikatäit ksantaan- ja guaraanakummit. Ta otsustas teha pastat. Selle valmistamine võttis piisavalt kaua aega, et ülekeenud mõtted maha rahustada.
Tunni aja pärast jahtus pasta pajas, köögis hõljus isuäratav lõhn, kuid Maia meeleolu polnud paranenud. Tühja ja katkutuna helistas ta Irisele. Pelgalt selleks, et tema häält kuulda ja küsida, millal ta koju tuleb. Kutsuv toon püsis. Vastust saamata pani Maia mobiili kõrvale ja vaatas murelikult, kuidas akna taha ilmusid hämariku esimesed märgid.
Ta võttis ette sülearvuti ja märkmekuhja. Töö oli tema viis tunnetega toime tulla. Ta vajas rutiini. Iga kord, kui mehed tal juhtme sassi ajasid, tõttas ta pedagoogiliste artiklite, riiklikult kinnitatud ja kinnitamata õpikute ning õpilaskonna tekitatud rohke makulatuuri juurde. Kooliaasta alguseni jäi veel neli päeva. Tunniplaanid olid paigas, õppematerjalid ootevalmis.
Algavaks õppeaastaks oli Maia saanud kantseldamiseks 10. klassi. Need polnud enam lapsed, vaid särinal küpseva maailmavaatega iseteadlikud inimesed. Maia ei võtnud klassijuhataja kohustusi heal meelel vastu. See tähendas rohket paberimäärimist ning tülikat suhtlust lapsevanemate ja tugipersonaliga. Aga kuna võimekate õpilaste kõrval tunti puudust ka selge silmavaatega õpetajatest, leidis kooli õppealajuhataja Heljo Turba, et Maial on piisavalt autoriteeti kümnendike ohjamiseks. Proua Turba, hüüdnimega Turts, ei sallinud vastuvaidlemist. Ta oli Luivere koolis vaid kuus aastat töötanud, kuid tal oli selle aja jooksul õnnestunud kooli juhtimine oma stalinlikesse kätesse haarata. Isegi direktorist ei olnud talle vastast. Kõik teadsid ja tajusid, et koolivankri kutsaripukis istub tegelikult Heljo Turba.
Alistunult mõtles Maia, et ega see klassijuhatamine nii keeruline polegi. Tänavu astus 10. klassi vaid neliteist õpilast, neist viis olid poisid. Aga poistega peab karm olema, kõlas Maia lipukiri. Tüdrukud pingutavad niigi – kõik, mis neil andest puudu jääb, teevad nad tööga tasa. Poistega tuleb rohkem vaeva näha. Naine on valmis juba plikapõlves, aga mehed tuleb poisikluttidest välja pigistada. Paljudel juhtudel see ei õnnestu. Ja kui õnnestub, pole kindel, et mees ka meheks jääb.
Enamikule õpilastest ei jäänud tunnist nagunii midagi külge, nemad kasvasid ikka omasoodu, treenisid tunnist tundi näpulihaseid oma nutikate nuhvlite peal, ja astusid siis ellu, naiivsed unistused lokkide küljes, valmis maailma vallutama, tegemata seejuures vahet küülikul ja kilpkonnal.
Alati kui Maia oma õpilastega hüvasti jättis, oleks ta tahtnud neid veel kasvõi aastakese kinni hoida, sest süda ütles, et nad on veel liiga toored, liiga nõrgad ja haavatavad, et suurde karmi maailma omapäi laiali lennata. Nii palju oleks veel anda. Anda ja öelda, jagada ohtralt õpetussõnu, hoiatada ja manitseda…
Välisuks kolksatas ning pärast esikus kobistamist ilmus elutuppa Iris. Tütre kohalolu rahustas
