libistas väikese valge jaki õlgadelt ja viskas selle hoolimatult tugitoolile.
„Kui süüa tahad, siis pasta on pliidil,“ juhatas Maia. Ta oskas udupeente märkide järgi öelda, kas Irisel on hea või halb tuju. Tema tujud muutusid kiiresti: hommikul võis ta olla rõõmsalt kudrutav rahutuvi, õhtul aga pritsida tuld nagu valutava sabaga lohe. Teinekord ärkas ta tusaselt, ei söönud hommikust ega poetanud emale ainsatki sõna, koolist tulles oli aga hell, südamlik ja jutukas, nagu oleks vahepeal inglid oma lapse tema asemele sokutanud.
Maia leppis Irise tujukusega. Eks tal endalgi oli selles süüd. Ta nägi tütres ennast. Salata polnud seal midagi. Ta hoidis Irisest kinni kui peegelpildist. Oleks ta Irisel minna lasknud, oleks ta iseenda kaotanud.
Maia elas koos Irisega Peitla külas, Luiverest kolm kilomeetrit Tamsalu poole. Irise jaoks jäi see kant kitsaks. Ta ei jaganud ema lapsepõlvenostalgiat – värske õhk ja rohelised metsad polnud tema arust mingi argument, miks linnadest eemale hoida. Tema iseloom nõudis melu ja tegevust.
Maia ei hakanud ennast ega Irist väiklaste etteheidetega kurnama. Ta imetles tüdruku tragidust ja isikupära. Kui Iris värvis oma pikad juuksed süsimustaks ja riputas juurde erkroosad kunstpatsid, pidas Maia seda lahedaks. Kui ta ühel päeval ilusalongist tulles sidrunkollased küüned ette näitas, kilkas Maia vaimustusest. Aga tätoveering või ninarõngas oleks juba liig olnud, ehkki jah, Iris polnud enam laps – ta võis mõne aastakese veel kannatada ja siis kõikidest ema seatud piiridest kergesti üle kalpsata.
Maia koristas Irise valge jaki tugitoolist ja riputas selle esikus nagisse. Ta aimas seejuures, et hommikul võib – juhul kui tuuled puhuvad ebasoodsast suunast – väike inglike jakki otsides kogu maja pea peale pöörata. Ta istus tagasi arvuti taha ja hakkas üht sisutühja dokumenti allapoole rullima.
„Ma olen praegu täiesti sooda,“ teatas Iris tugitooli räntsatades. Ta võttis taldriku ette ja mugis suurte suutäitega ema kulinaarset teost.
„Miks sa mu kõnele ei vastanud?“ uuris Maia ekraanilt pilku tõstmata, tehes nii ükskõikset häält kui võimalik.
„Ei saanud.“
„Olid koos sõpradega?“
„Sõbraga.“
„Ja selle sõbra nimi on…?“
Iris kõhkles paar sekundit, enne kui vastas: „Artur.“
„Selge,“ ütles Maia endise ükskõikse häälega. „Milline ta välja näeb?“
„Normaalne,“ pillas Iris sõnakese, mis tema keelel sündinuna kõlas peaaegu nagu kiidupuhang.
„Keskmisest nägusam?“
„Päris kompu tegelikult.“
„Mõnel ikka veab…“
„Ei, ema! Ta ei ole mu peika. Veetsime niisama aega. Ta alles kolis siia ja ma tutvustasin talle mõningaid kohti ja üldist eluolu. Muide, ta palus sind tervitada.“
Maia ei pidanud rohkem tarvilikuks ükskõikset hoiakut teeselda. Ta vaatas Irisele nõudlikult otsa. „Palus mind tervitada!?“
„Ta hakkab sinu klassis käima,“ seletas Iris täis suuga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
