seetõttu rohkem armastama.”
Tema esimeste sõnade juures oli Mormont näost õhetama löönud, ent kui Dany lõpetas, oli mehe nägu taas kahvatu. Ta tõusis jäigalt, nagu oleks ta kivist. „Kui mu kuninganna nii käsib,” sõnas ta napilt ja külmalt.
Danyl jätkus tulisust kahe eest. „Just nii,” ütles ta. „Ta käsib. Minge nüüd oma Rikkumatute juurde, ser. Teil seisab ees lahing, mis tuleb võita.”
Kui rüütel oli lahkunud, viskus Dany oma lohede kõrvale patjadele. Ta ei olnud kavatsenud ser Jorahiga nii teravalt rääkida, kuid mehe lõputud kahtlustused olid temas lõpuks lohe äratanud.
Ta andestab mulle, mõtles Dany. Ma olen tema valitsejanna. Ta jäi tahtmatult mõtlema, kas rüütlil oli Daario Naharise suhtes õigus. Korraga tundis ta ennast väga üksikuna. Mirri Maz Duur oli tõotanud, et ta ei sünnita enam kunagi elavat last. Targaryenide sugu lõpeb minuga. See tegi ta meele kurvaks. „Teie peate olema mu lapsed,” ütles ta lohedele, „minu kolm tulist last. Arstan ütleb, et lohed elavad kauem kui inimesed, niisiis jääte te kestma ka pärast minu surma.”
Drogon käänutas kaela ja näksas Dany kätt. Tema hambad olid teravad, kuid niimoodi mängides ei teinud ta kunagi Dany nahka katki. Dany naeris ja veeretas teda edasi-tagasi, kuni lohe möiratas, saba pekslemas nagu piits. See on pikem kui varem, märkas Dany, ja homme on see veel pikem. Nad kasvavad nüüd kiiresti ja kui nad suureks saavad, saan ma endale tiivad. Lohe seljas istudes võiks ta oma sõdalased lahingusse juhtida, nagu ta oli teinud Astaporis, kuid praegu olid nad veel liiga väikesed, et teda kanda.
Kesköö saabudes võttis leeris maad vaikus. Dany püsis koos ümmardajatega oma suurtelgis, mille ees valvasid Arstan Valgehabe ja Belwas Tugev. Oodata on kõige raskem. Käed rüpes oma telgis istudes, sellal kui tema lahingut peeti ilma temata, valdas Danyt tunne, nagu oleks ta jälle laps.
Tunnid venisid teosammul. Isegi pärast seda, kui Jhiqui oli ta õlgu masseerinud, oli Dany liialt rahutu, et uinuda. Missandei oli valmis laulma talle ühte Rahumeelse Rahva hällilaulu, kuid Dany raputas pead. „Kutsuge Arstan minu juurde,” ütles ta.
Kui vanamees telki tuli, oli Dany endale ümber võtnud hrakkarinaha, mille kopitanud lõhn meenutas talle ikka veel Drogot. „Ma ei suuda uinuda, sellal kui mehed minu eest surevad, Valgehabe,” ütles ta. „Ole nii hea ja räägi mulle veel minu vennast Rhaegarist. Mulle meeldis see lugu, mille sa mulle laeval rääkisid – sellest, kuidas ta leidis, et temast peab saama sõdalane.”
„Ma tänan Majesteeti tema lahkuse eest.”
„Viserys rääkis, et meie vend võitis palju turniire.”
Arstan langetas lugupidamise märgiks pea. „Mul ei sünni Majesteedi sõnu kahtluse alla seada…”
„Aga?” küsis Dany teravalt. „Räägi mulle. Ma käsin seda.”
„Prints Rhaegari vaprus on väljaspool kahtlust, kuid ta osales turniiridel harva. Ta ei armastanud mõõkade laulu sama palju kui Robert või Jaime Lannister. See oli asi, mida ta pidi tegema, ülesanne, mille maailm oli ta ette seadnud. Ta tegi seda hästi, sest ta tegi kõike hästi. Selline oli tema loomus. Kuid see ei pakkunud talle rõõmu. Räägiti, et ta armastas oma harfi palju rohkem kui oma piiki.”
„Mõned turniirid ta ju ikka võitis,” sõnas Dany pettunult.
„Oma nooruses esines Tema Hiilgus hiilgavalt ühel Tormiotsal peetud turniiril, kus ta võitis isand Steffon Baratheoni, isand Jason Mallisteri, Dorne’i Punast Siugu ja salarüütlit, kes osutus kurikuulsaks Simon Toyne’iks, kuningalaane lindpriide pealikuks. Tol päeval murdis ta ser Arthur Dayne’i vastu kaksteist piiki.”
„Kas ta tuli siis võitjaks?”
„Ei, Majesteet. See au langes osaks ühele teisele Valvkonna rüütlile, kes lõppvoorus prints Rhaegari sadulast lõi.”
Dany ei tahtnud kuulda sellest, kuidas Rhaegar sadulast löödi. „Aga millised turniirid mu vend siis võitis?”
„Teie Majesteet.” Vanamees kõhkles hetke. „Ta võitis kõigi aegade suurima turniiri.”
„Millise?” päris Dany.
„Selle turniiri, mille korraldas isand Whent Harrenhalis Jumala Silma ääres valekevade aastal. Tähelepanuväärne sündmus. Lisaks piigivõitlusele peeti seal vana moodi segataplus seitsme rüütlivõistkonna vahel, ka vibulaskmise ja kirveheitmise võistlus, võiduajamine hobustel, lauljate turniir, veiderdajate esinemine ja hulk pidusööke ja lõbustusi. Isand Whent oli niihästi rikas kui ka helde. Ülisuured auhinnakukrud, mis ta välja pakkus, meelitasid kohale sadu osavõtjaid. Isegi kuningas, teie isa, tuli Harrenhali, kuigi ta ei olnud juba palju aastaid Punasest Kantsist lahkunud. Sellel turniiril võistlesid Seitsme Kuningriigi tähtsaimad isandad ja vägevaimad võitlejad ja Lohekivi Prints sai neist kõigist jagu.”
„Aga see oli ju seesama turniir, kus ta Lyanna Starki armastuse ja ilu kuningannaks kroonis!” ütles Dany. „Tema naine printsess Elia oli seal ja ometi andis mu vend krooni sellele Starkile ja röövis ta hiljem tema kihlatu käest. Kuidas ta võis niimoodi teha? Kas see dornlasest naine käis temaga nii halvasti ümber?”
„Minusugusel ei sünni öelda, mida teie vend võis südames tunda, Majesteet. Printsess Elia oli hea ja õilis daam, kuigi põdura tervisega.”
Dany tõmbas lõvinaha endale tihedamalt ümber. „Viserys ütles kord, et see oli minu süü, sest ma sündisin liiga hilja.” Ta mäletas, et oli sellele ägedalt vastu vaielnud ja läinud koguni nii kaugele, et ütles Viserysele, et see oli tema süü, sest ta ei sündinud tüdrukuna. Vend peksis ta selle jultumuse eest julmalt läbi. „Ta ütles, et kui ma oleksin varem sündinud, siis oleks Rhaegar Elia asemel minuga abiellunud ja kõik oleks läinud hoopis teisiti. Kui Rhaegar oleks oma naisega õnnelik olnud, siis poleks tal seda Starki-plikat vaja läinud.”
„Võib-olla, Majesteet.” Valgehabe vakatas hetkeks. „Aga ma pole kindel, kas Rhaegar oli üldse õnnelikuks loodud.”
„Sinu jutust jääb mulje, et ta oli väga kibestunud,” nurises Dany.
„Ei, mitte kibestunud, aga… prints Rhaegar oli loomult kurvameelne nagu…” Vanamees vakatas taas.
„Ütle välja,” nõudis Dany. „Nagu…”
„…rõhuks teda hukatuse eelaimus. Ta oli sündinud kurbuse tähe all, mu kuninganna, ja see vari saatis teda terve elu.”
Viserys oli vaid korra rääkinud, kuidas Rhaegar sündis. Võib-olla valmistas see lugu talle liiga suurt kurbust. „See oli Suvelossi vari, mis teda painas, eks ole?”
„Jah. Ja ometi meeldis talle kõige rohkem just Suvelossis. Ta käis seal tihtilugu, ainsaks saatjaks tema harf. Isegi Valvkonna rüütlid ei käinud temaga seal kaasas. Talle meeldis ööbida varemeis saalis kuu ja tähtede all ja iga kord tagasi tulles oli ta teinud mõne uue laulu. Kuuldes, kuidas ta mängis oma hõbekeeltega harfil ja laulis videvikest ja pisaratest ja kuningate hukust, tekkis tahtmatult tunne, et ta laulis iseendast ja oma lähedastest.”
„Aga Anastaja? Kas ka tema laulis kurbi laule?”
Arstan turtsatas. „Robert? Robertile meeldisid laulud, mis teda naerma ajasid, ja mida nilbemad, seda parem. Ta laulis ainult purjuspäi ja siis midagi sellist nagu „Õllevaat” või „Viiskümmend neli vaati” või „Karu ja kaunis neid”.
